Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson
Читать онлайн книгу.
oli äärmiselt lihtne; hurtsikus oli kulunud laud, kaks tooli, voodi ning üks riide- ja pesukapp. Ainsaks valgusallikaks oli laualamp, mis oli ühendatud The Coconuti vooluvõrku. Pliidiks oli priimus. Poiss pakkus õhtusööki, mis koosnes riisist ja köögiviljadest plasttaldrikul. Seejärel oli ta jultunult pakkunud suitsetada kohalikku keelatud ainet, mille noor naine samuti vastu võttis.
Lisbethil ei olnud kuigi raske märgata, et poiss oli tema juuresolekust segaduses ega teadnud, kuidas ennast õieti üleval peaks pidama. Impulsiivselt oli ta otsustanud lasta poisil ennast ära võrgutada. See kõik oli arenenud tüütavalt pikaks toiminguks, kus poiss oli kahtlemata tema signaale mõistnud, taipamata aga, kuidas tuleks toimida. Ta oli käinud nagu kass ümber palava pudru, kuni Lisbeth kaotas kannatuse, surus poisi otsustavalt voodisse pikali ja tõmbas endal riided seljast.
See oli esimene kord, kui ta pärast Genovas tehtud operatsiooni ennast kellelegi alasti näitas. Ta oli lahkunud kliinikust kerge paanikatundega. Võttis aega, enne kui ta taipas, et keegi ei jõllita teda. Lisbeth Salander ei hoolinud tavaliselt kübetki sellest, mis teised inimesed temast arvavad, ja ta mõtles tõsiselt selle üle, miks ta äkki ennast nii ebakindlalt tundis.
George Bland oli Lisbethi uue mina esitlemiseks parim valik. Kui poisil (pärast mõõdukat julgustamist) oli lõpuks õnnestunud rinnahoidja lahti saada, kustutas ta enne lahtiriietumist kiiresti tule. Lisbeth taipas, et poiss häbenes, ja pani tule uuesti põlema. Ta jälgis hoolega poisi reaktsioone, kui see teda kohmakalt silitama hakkas. Alles hiljem õhtul rahunes ta maha ja tõdes, et poisi meelest olid tema rinnad täiesti loomulikud. Samas ei paistnud poisil võrdlemiseks ka eriti palju kogemusi olevat.
Ta polnud plaaninud endale Grenadal teismelist armukest soetada. See oli impulsiivne tegu ja kui ta hilja öösel poisi juurest lahkus, ei kavatsenud ta sinna enam kunagi tagasi minna. Aga juba järgmisel päeval kohtas ta teda uuesti rannas ja tundis, et kohmakas noor mees oli tegelikult meeldiv seltsiline. Grenadal elatud seitsme nädala jooksul oli George Bland muutunud teatud pidepunktiks. Päevasel ajal nad ei suhelnud, aga poiss veetis pärastlõunad enne päikeseloojangut rannas ja õhtud üksi oma hurtsikus.
Noor naine märkas, et koos jalutades nägid nad välja nagu kaks teismelist. Sweet sixteen.
Arvatavasti oli poisi meelest elu huvitavamaks läinud. Ta oli kohanud naist, kes õpetas talle matemaatikat ja erootikat.
Poiss avas ukse ja naeratas talle võlutult.
„Soovid sa seltsi?” küsis Lisbeth.
LISBETH SALANDER LAHKUS George Blandi juuest pärast kahte öösel. Kehas oli soe tunne ja selle asemel, et mööda teed Keys Hoteli poole minna, jalutas ta piki randa. Ta kõndis üksi pimeduses, teades, et George Bland järgneb talle umbes saja meetri kaugusel. Seda tegi ta alati. Lisbeth ei olnud kunagi tervet ööd tema juures maganud ja poiss protesteeris sageli jõuliselt selle vastu, et üksik naisterahvas öösel hotelli jalutab, ning pidas oma kohuseks teda saata. Eriti kuna minek jäi sageli väga hilja peale. Lisbeth Salander kuulas tavaliselt natuke aega tema seletusi, enne kui lõpetas vaidluse lühida „ei”-ga. Ma jalutan, kuhu ma tahan ja millal ma tahan. End of discussion. Ning ei, ma ei soovi saatmist. Kui ta esimene kord märkas, et poiss talle järgneb, ärritas see teda tohutult. Aga nüüd tundus poisi kaitseinstinkt talle isegi kuidagi armas, sellepärast ta teeskles, et ei märkagi, kuidas poiss tema järel käis, pöördudes koju tagasi alles siis, kui oli näinud teda hotelliuksest sisse astumas.
Lisbeth mõtles, mida poiss küll peale hakkaks, kui keegi teda äkki ründaks.
Tema ise kavatses kasutada haamrit, mille oli ostnud MacIntyresi rauapoest ja mida ta õlakoti välistaskus kaasas kandis. Lisbeth Salanderi arvates oli vähe füüsilisi ähvardusi, mida korralik haamer ei suudaks lahendada.
Taevas särasid tähed, oli täiskuu. Lisbeth tõstis pilgu ja tundis horisondi lähedal Lõvi tähtkujus ära Reguluse. Jõudnud juba peaaegu hotellini, peatus ta järsult. Vilksamisi märkas ta kaugemal rannas, hotelli ees veepiiril, inimest. Esimest korda nägi ta pärast pimeduse saabumist rannas elavat hingelist. Kuigi vahemaa oli ligi sada meetrit, ei valmistanud Lisbethile mingit raskust meest kuuvalguses ära tunda.
See oli aulik dr Forbes toast number 32.
Tüdruk astus kiiresti paar sammu kõrvale ja jäi puude varju vaikselt seisma. Ta pööras pead: ka George Blandi polnud näha. Kogu kõndis veepiiril aeglaselt edasi-tagasi. Ta suitsetas. Teatud korrapäraste vahemaade läbimise järel mees peatus ja kummardus ettepoole, just nagu liiva kontrollides. Pantomiim jätkus kakskümmend minutit, siis muutis ta järsult suunda, läks kiirete sammudega hotelli rannapoolse sissepääsu juurde ja kadus silmist.
Lisbeth ootas veel mõne minuti ja läks kohta, kus dr Forbes oli edasi-tagasi marssinud. Ta tegi aeglaselt poolringi ja silmitses maad. Ainuke, mida ta suutis näha, oli liiv, mõned kivid ja teokarbid. Kahe minuti pärast lõpetas ta rannajoone uurimise ja läks hotelli.
Ta läks oma rõdule, kummardus üle piirde ja piilus naabri rõdule. Kõik oli vaikne ja rahulik. Õhtune tüli oli ilmselt juba möödas. Natukese aja pärast tõi ta õlakoti, võttis sealt suitsupaberi ja keeras omale sigareti sellest kanepitagavarast, millega George Bland oli teda varustanud. Ta istus rõdutoolile, vaatas Kariibi mere tumedat vett, suitsetas ja mõtiskles.
Tal oli tunne nagu kõrgeimas lahinguvalmiduses oleval radaril.
2. peatükk
NILS ERIK BJURMAN, 55-aastane advokaat, pani kohvitassi lauale ja silmitses Stureplanil Café Hedonist mööduvaid inimesi. Ta nägi kõiki möödujaid ühtlase vooluna, panemata tähele kedagi neist eraldi.
Ta mõtles Lisbeth Salanderi peale. Ta mõtles sageli Lisbeth Salanderi peale.
Mõtted panid ta sisimas keema.
Lisbeth Salander oli ta hävitanud. Seda silmapilku ei unusta ta mitte iialgi. Tüdruk oli kasutanud vägivalda, mis jättis tema kehale sõna otseses mõttes kustumatud jäljed. Kui täpsem olla, siis rohkem kui kahe ruutdetsimeetri suurusele alale tema kõhul, suguorgani kohale. Noor naine oli ta kettidega tema enda voodi külge aheldanud, füüsilist vägivalda kasutanud ning tätoveerinud ta kehale ühemõttelise sõnumi, mida oli raske eemaldada: OLEN SADISTLIK SIGA, LURJUS JA VÄGISTAJA.
Stockholmi linnakohus oli Lisbeth Salanderi juriidiliselt vastutusvõimetuks tunnistanud. Talle tehti ülesandeks olla tüdruku eestkostja, mis pani tolle otsesesse sõltuvusseisundisse. Alates päris esimesest kohtumisest Lisbeth Salanderiga hakkas ta temast fantaseerima. Ta ei osanud seda seletada, kuid noor naine erutas teda.
PUHTALT MÕISTUSEGA TEADIS advokaat Nils Bjurman, et tema tegu polnud sotsiaalselt lubatud ega õige. Ta teadis, et ka juriidilises mõttes oli tema tegu andestamatu.
Emotsionaalsest vaatevinklist polnud sellel teadmisel mingit tähtsust. Sellest silmapilgust, kui ta Lisbeth Salanderit kaks aastat tagasi detsembris esimest korda kohtas, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna. Seadused, reeglid, moraal ja vastutus ei mänginud enam mingit rolli.
See oli tähelepanuväärne tüdruk – täiskasvanud, kuid välimuse järgi hinnates oleks võinud teda alaealiseks lapseks pidada. Mehel oli kontroll tema elu üle – tüdruk kuulus temale. See oli vastupandamatu.
Tüdruk oli süüdimatuks tunnistatud ja sellise minevikuga, et kui tal oleks pähe tulnud protesteerida, poleks keegi teda uskunud. Tegemist polnud ka mingi süütu lapsukese vägistamisega – toimik kinnitas, et tal oli piisavalt seksuaalseid kogemusi ning teda võis isegi pidada kergemeelseks. Sotsiaaltöötaja oli aruandes viidanud ka võimalusele, et Lisbeth Salander oli 17-aastasena raha eest seksuaalteenuseid pakkunud. Aruanne oli koostatud pärast seda, kui politseipatrull oli Tantolundenis pargipingil märganud üht kurikuulsat nilbet vanameest koos noore tüdrukuga. Politseinikud pidasid auto kinni ja uurisid asja; tüdruk keeldus nende küsimustele vastamast ja nilbik oli liiga purjus, et midagi mõistlikku vastata.
Advokaat Bjurman tegi enesestmõistetava järelduse: Lisbeth Salander oli sotsiaalse redeli kõige alumisel pulgal asuv hoor. Tema võimuses. Riski polnud. Isegi siis, kui tüdruk peaks hoolekandeametile protesteerima, saaks ta oma usaldusväärsusele ja edukusele viidates