Troonide mäng. I raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
välja nägi?”
„See higistas,” sõnas Will kulmu kortsutades. Nüüd, kui noorisand seda mainis, sai ta asjale pihta. „Nad ei saanud ära külmuda. Mitte siis, kui Müür higistas. Siis ei olnud nii külm.”
Royce noogutas. „Tark poiss. Viimase nädala sees oli paar kerget pakast ja mõni lühike lumesadu, aga kindlasti mitte nii kanget külma, mis oleks tapnud kaheksa täisealist meest. Pealekauba veel karusnahkades ja nahkrõivastes, ulualune kohe kõrval ja lõkkepuud käepärast.” Rüütel naeratas enesekindlalt. „Juhi meid sinna, Will. Ma tahan neid surnud mehi oma silmaga näha.”
Ja siis ei olnud enam midagi parata. Käsk oli antud ja au sundis neid kuuletuma.
Will läks kõige ees, tema hatune väike hobune alusmetsa vahel ettevaatlikult teed valimas. Läinud ööl oli sadanud kerget lund ja selle kooriku varjus olid kivid ja juured ja peidetud lohud, mis varitsesid ettevaatamatuid ja hooletuid. Järgmisena tuli ser Waymar Royce, suur must sõjaratsu kärsitult korskamas. Sõjaratsu oli maakuulamisretkel vale valik, aga eks katsu seda noorisandale öelda. Kõige lõpus tuli Gared. Vana sõjasulane pomises ratsutades midagi endamisi.
Hämarus tihenes. Pilvitu taevas tõmbus tumepunaseks nagu vana verme ja värvus siis mustaks. Tähed hakkasid paistma. Taevasse tõusis poolkuu. Will tervitas selle valgust rõõmuga.
„Me võiksime kindlasti kiiremini edasi jõuda,” ütles Royce, kui kuu oli juba kõrgel taevas.
„Selle hobusega küll mitte,” sõnas Will. Hirm tegi ta jultunuks. „Ehk soovib mu isand etteotsa asuda?”
Ser Waymar Royce ei suvatsenud talle vastata.
Kusagil kaugel metsas ulgus hunt.
Will peatas oma hobuse ühe vana jändriku raudpuu all ja tuli sadulast maha.
„Miks sa seisma jäid?” küsis ser Waymar.
„Edasi on targem jala minna, isand. See on otse selle mäeharja taga.”
Royce vaikis hetke, pilguga kaugust puurides, näol mõtlik ilme. Külm tuul sahistas puulehti. Tema uhke sooblinahkne kasukas lehvis tal selja taga, nagu oleks see pooleldi elus.
„Siin on midagi viltu,” pomises Gared.
Noor rüütel naeratas talle põlglikult. „Kas tõesti?”
„Kas te ei tunne?” küsis Gared. „Kuulake seda pimedust.”
Will tundis seda. Nelja Öises Vahtkonnas oldud aasta jooksul polnud ta veel kunagi nõnda kartnud. Mis see oli?
„Tuul. Puude kahin. Hunt. Mis hääl su nii verest välja lõi, Gared?” Kui Gared ei vastanud, libistas Royce ennast nõtkelt sadulast alla. Ta sidus oma ratsu kindlalt ühe madala oksa külge, teistest hobustest üksjagu kaugemale, ja tõmbas mõõga tupest. Kalliskivid selle päral sädelesid ja kuuvalgus veikles helkival teral. See oli uhke relv, välimuse järgi otsustades lossiseppade töö ja uuest terasest. Will kahtles, kas seda on kunagi vihaga hööritatud.
„Mets läheb siin tihedaks,” hoiatas Will. „See mõõk hakkab teil igale poole takerduma, isand. Parem võtke nuga.”
„Kui ma juhtnööre vajan, siis küsin neid ise,” sõnas noor ülik. „Jää siia, Gared. Valva hobuseid.”
Gared tuli sadulast maha. „Meil läheb lõket tarvis. Teen selle üles.”
„Oled sa päris loll, vanamees? Kui selles metsas on vaenlasi, siis lõke meil ainult veel puudus.”
„Mõned vaenlased hoiab lõke eemal,” ütles Gared. „Karud ja ürghundid ja… ja teised olendid…”
Ser Waymari suu tõmbus kõvasti kokku. „Lõket ei tee.”
Kapuuts varjas Garedi nägu, kuid Will nägi rüütlit põrnitseva kaaslase silmis kalki sädelust. Hetkeks kartis ta, et vanamees haarab mõõga. See oli lühike inetu relv, pide higist pleekinud, tera kõvast pruukimisest sälguline, ent kui Gared oleks selle tupest välja tõmmanud, poleks Will ülikupoja elu eest raudšillingitki kaalule pannud.
Lõpuks langetas Gared pilgu. „Lõket ei tee,” pomises ta vaikselt oma nina alla.
Royce võttis seda kui sõnakuulmist ja pöördus minekule. „Mine ees,” ütles ta Willile.
Will tungis loogeldes läbi tihniku ja hakkas siis mööda nõlva tõusma madalale mäeharjale, kus ta oli endale ühe vahipuu all vaatluskoha leidnud. Maapind õhukese lumekooriku all oli märg ja porine – libe jalgealune, kus võis kergesti kivide ja varjatud juurte otsa komistada. Will liikus nõlval täiesti käratult. Selja taga kuulis ta noore üliku rõngasrüü vaikset metalset lihinat, lehtede sahinat ja summutatud vandumist, kui esileküünituvad oksad rüütli mõõga taha haakusid ja tema uhket sooblinahkset kasukat sikutasid.
Suur vahipuu seisis kohe mäeharjal, nagu Will juba teadis; selle alumised oksad olid maapinnast vaid jala kõrgusel. Will lipsas nende alla, kõhuli lumme ja porri, ja vaatas alla tühjale lagendikule.
Tal jäi süda rinnus seisma. Hetkeks ei julgenud ta hingata. Kuupaiste valgustas lagendikku, tuhka lõkkeasemel, lumega kaetud naaldonni, suurt kivirahnu, väikest pooleldi jäätunud oja. Kõik oli täpselt nii nagu paari tunni eest.
Nad olid kadunud. Kõik surnukehad olid kadunud.
„Jumalad!” kuulis ta enda tagant. Mõõk sähvas ühte oksa, kui ser Waymar Royce mäeharjale jõudis. Ta jäi vahipuu kõrvale seisma, mõõk käes, mantel tõusvas tuules taga lehvimas, tähtede taustal uhkelt esile joonistudes, kõigile näha.
„Heitke maha!” sosistas Will ägedalt. „Siin on midagi nihu.”
Royce jäi paigale. Ta vaatas alla tühjale lagendikule ja naeris. „Sinu surnud mehed on vist laagri ümber kolinud, Will.”
Willil oli hääl kurku kinni jäänud. Ta otsis tulutult sõnu. See polnud võimalik. Tema pilk libises üle hüljatud laagriplatsi edasi-tagasi ja peatus kirvel. Suur kahe teraga sõjakirves lebas puutumatult sealsamas, kus ta oli seda viimati näinud. Väärtuslik relv…
„Tõuse püsti, Will,” käsutas ser Waymar. „Siin pole kedagi. Ma ei luba sul põõsa all redutada.”
Will kuuletus vastumeelselt.
Ser Waymar silmitses teda varjamatu pahakspanuga. „Ma ei kavatse oma esimeselt retkelt tühjade kätega Musta Kantsi naasta. Me leiame need mehed üles.” Ta vaatas ringi. „Roni puu otsa. Ja tee kähku. Vaata, kas lõket pole näha.”
Will pöördus sõnatult. Vastu vaielda polnud mõtet. Tuul valjenes. See lõikas temast otse läbi. Ta läks võlvja rohekashalli vahipuu juurde ja hakkas ronima. Varsti kleepusid tema käed vaigust ja ta kadus okaste varju. Hirm täitis ta sisikonda nagu seedimatu söök. Ta palvetas sosinal nimetute metsajumalate poole ja tõmbas oma vestu tupest välja ning võttis selle hammaste vahele, et mõlemad käed ronimiseks vabaks jätta. Külma raua maitse suus tõstis ta enesetunnet.
All hõikas noor ülik järsku: „Kes seal on?” Will kuulis tema hääles ebakindlust. Ta katkestas ronimise, ta kuulas, ta jälgis.
Mets vastas: lehtede sahin, oja jäine vool, lumekaku kauge huige.
Ebalased ei teinud häältki.
Will märkas silmanurgast liikumist. Läbi metsa liuglesid kahvatud kogud. Ta pööras pead ja märkas pimeduses valget varju. Hetk hiljem oli see kadunud. Oksad õõtsusid kergelt tuule käes, kraapides üksteist oma puiste sõrmedega. Will avas suu hoiatushõikeks ja tundus, nagu oleksid sõnad talle kurku kinni külmunud. Võib-olla ta eksis. Võib-olla oli see vaid mõni lind, peegeldus lumel, mingi kuuvalguse mäng. Mida ta siis õieti näinud oli?
„Will, kus sa oled?” hõikas ser Waymar üles. „Kas sa näed midagi?” Ta pöördus aeglaselt ringiratast, ühtäkki ettevaatlik, mõõk käes. Ilmselt tajus ta nende lähedust nagu Willgi, kuigi näha polnud midagi. „Vasta mulle! Miks siin nii külm on?”
Oli tõesti külm. Värisev Will klammerdus kõvemini oma tugioksa külge, nägu kõvasti