Troonide mäng. I raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
hoidis oma poni hästi vaos ega vaadanud kõrvale.
Tema isa lõi üheainsa kindlakäelise hoobiga mehel pea otsast. Suveveinina punetav veri pritsis lumele laiali. Üks hobustest tõusis tagajalgadele ja teda tuli talitseda, et ta perutama ei hakkaks. Bran ei suutnud silmi verelt ära pöörata. Lumi kännu ümber jõi seda ahnelt, tema pilgu all punetama lüües.
Pea põrkas vastu jämedat juurt ja veeres eemale. See jäi pidama Grejoy jalgade juures. Theon oli sale tõmmu üheksateistkümneaastane nooruk, kellele kõik nalja tegi. Ta naeris, pani oma saapa pea peale ja lõi selle eemale.
„Jobu,” pomises Jon nii vaikselt, et Grejoy seda ei kuulnud. Ta pani käe Brani õlale ja Bran vaatas oma sohivenna poole. „Sa olid tubli,” ütles Jon talle tõsiselt. Jon oli neljateistkümne aastane ja kohtumõistmist juba küllalt näinud.
Pikk tagasitee Talitundrusse tundus külmem, ehkki tuul oli selleks ajaks vaibunud ja päike kõrgemale taevasse tõusnud. Bran ratsutas koos oma vendadega, peasalgast tükk maad eespool, ja tema poni pingutas kõvasti, et nende hobustega sammu pidada.
„See jooksik suri vapralt,” ütles Robb. Ta oli suurt kasvu ja laiaõlgne ja kasvas iga päevaga pikemaks, tal oli oma ema jume, hele nahk, punakaspruunid juuksed ja Vetevoo Tullyde sinised silmad. „Julgust tal vähemalt jätkus.”
„Ei,” ütles Jon Snow vaikselt. „See ei olnud julgus. See mees oli hirmust surnud. Seda oli tema silmist näha, Stark.” Joni silmad olid nii tumehallid, et tundusid peaaegu mustad, kuid need nägid peaaegu kõike. Ta oli Robbiga samaealine, kuid nad ei sarnanenud teineteisega. Jon oli sale, Robb lihaseline; Jon tõmmu, Robb heledavereline; Jon nõtke ja väle, tema poolvend aga tugev ja vastupidav.
Tema sõnad jätsid Robbi ükskõikseks. „Ebalased ta silmi võtku,” kirus ta. „Ta suri nagu mees. Kas ratsutame võidu sillani?”
„Nõus,” vastas Jon, oma hobust edasi kannustades. Robb vandus ja järgnes talle ja nad kappasid mööda teed edasi, Robb naerdes ja huilates, Jon vaikselt ja keskendunult. Nende hobuste kabjad keerutasid üles lumepilvi.
Bran ei üritanudki neile järgneda. Tema ponist polnud neile vastast. Ta oli näinud räbalais mehe silmi ja mõtles nüüd nende peale. Robbi naerukaja vaibus veidi aja pärast ja mets muutus jälle vaikseks.
Bran oli nii sügavalt mõttesse jäänud, et ei kuulnudki ülejäänud salga lähenemist, kuni ta isa oma hobuse tema kõrvale juhtis. „On sinuga kõik hästi, Bran?” küsis ta lahkelt.
„Jah, isa,” vastas Bran üles vaadates. Oma suurel sõjaratsul istuv isa, karus- ja parknahast rõivad tihedalt ümber, kõrgus tema kohal nagu hiiglane. „Robb ütleb, et see mees suri vapralt, aga Jon ütleb, et ta kartis.”
„Mida sina arvad?” küsis ta isa.
Bran jäi mõttesse. „Kas mees võib ka siis vapper olla, kui ta kardab?”
„Ainult siis saabki mees vapper olla,” sõnas isa talle. „Kas sa mõistad, miks ma seda tegin?”
„Ta oli metslane,” ütles Bran. „Nad röövivad naisi ja müüvad neid Ebalastele.”
Tema isa naeratas. „Vanamemm on sulle jälle oma lugusid rääkinud. Tegelikult oli see mees vandemurdja, Öisest Vahtkonnast ärakaranu. Ükski mees pole ohtlikum. Jooksik teab, et ta kaotab elu, kui ta kinni võetakse, seepärast ei kohku ta tagasi ühestki kuriteost, ka kõige jäledamast mitte. Aga sa ei vastanud mulle. Ma ei küsinud, miks see mees surema pidi, vaid seda, miks mina pidin seda tegema.”
Bran ei osanud sellele vastata. „Kuningas Robertil on oma timukas,” sõnas ta kõhklevalt.
„Seda küll,” nõustus isa. „Nagu Targaryenide soost kuningatel enne teda. Kuid meie tava on veelgi vanem. Starkide soontes voolab ikka veel Esimese Rahva veri ja me usume endiselt, et see, kes langetab surmaotsuse, peab langetama ka mõõga. Kui sa kelleltki elu võtad, siis oled sa kohustatud talle silma vaatama ja tema viimased sõnad ära kuulama. Ja kui sa seda ei suuda, siis polegi see mees ehk surma ära teeninud.
Kunagi, Bran, saab sinust Robbi vasall, kes valitseb oma kantsi oma venna ja oma kuninga nimel, ja sulle langeb osaks õigust mõista. Kui see päev kätte jõuab, ei pea sa sellest tööst mitte lõbu tundma, kuid sa ei tohi ka pilku ära pöörata. Valitseja, kes peidab end palgatimukate selja taha, unustab peagi, mida tähendab surm.”
Samal hetkel ilmus Jon nende ees uuesti künkaharjale. Ta lehvitas neile ja hõikas: „Isa, Bran, tulge kähku vaatama, mis Robb leidis!” Järgmisel hetkel oli ta uuesti kadunud.
Jory ratsutas nende kõrvale. „Midagi halba, mu isand?”
„Kindla peale,” vastas Brani isa. „Tulge, lähme vaatame, mis koerustükiga mu pojad sedapuhku on hakkama saanud.” Ta ajas oma hobuse sörkima. Jory ja Bran ja teised järgnesid talle.
Nad leidsid Robbi jõe kaldalt sillast põhja pool, ikka veel sadulas istuv Jon tema kõrval. Viimase kuuvahetuse ajal oli ohtralt hilissuvist lund sadanud. Robb seisis põlvini valges lumes, kapuuts taha lükatud, nii et päike tema juustele langes. Ta hoidis hellalt midagi käes ja poisid vestlesid omavahel summutatult erutatud häälel.
Ratsanikud liikusid ettevaatlikult hangede vahelt läbi, otsides lumega kaetud konarlikul maal kindlat jalgealust. Jory Cassel ja Theon Grejoy jõudsid poiste juurde esimestena. Grejoy naeris ja viskas sõidu peal nalja. Bran kuulis, kuidas ta sügavalt välja hingas. „Jumalad!” hüüatas ta, püüdes oma hobust vaos hoida ja kätt mõõga järele sirutades.
Jory mõõk oli juba tupest väljas. „Eemale sealt, Robb!” hõikas ta, hobune tema all tagajalgadele tõusmas.
Robb muheles ja tõstis pilgu kompsult, mida ta käes hoidis. „Ta ei tee sulle midagi,” ütles ta. „Ta on surnud, Jory.”
Selle aja peale põles Bran üleni uudishimust. Ta tahtis ponile kannustega hoogu anda, kuid tema isa käskis kõigil silla juures hobustelt maha tulla ja jala edasi minna. Bran hüppas sadulast ja pistis jooksu.
Selleks ajaks olid ka Jon, Jory ja Theon Greyjoy hobustelt maha tulnud. „Seitsme põrgu nimel, mis asi see on?” küsis Greyjoy parajasti.
„Hunt,” ütles Robb talle.
„Ebard,” ütles Greyjoy. „Vaata, kui suur see on.”
Branil puperdas süda rinnus, kui ta läbi vööni ulatuva lume oma vendade kõrvale kahlas.
Pooleldi vereplekkidega kaetud lumme mattunult lamas hiigelsuur tume surnud kogu. Selle hatune hall karv oli jäätunud ja seda ümbritses nõrk roiskumislõhn nagu naiste parfüüm. Bran nägi vakladest kubisevaid klaasistunud silmi, laia suud, mis oli täis kollaseks tõmbunud hambaid. Kuid looma suurus pani ta lausa ahhetama. See oli suurem kui tema poni, kaks korda nii suur kui kõige suurem jahikoer tema isa koeratallis.
„See ei ole ebard,” sõnas Jon rahulikult. „See on ürghunt. Need kasvavad suuremaks kui tavalised.”
Theon Grejoy ütles: „Viimase kahesaja aasta jooksul pole Müürist lõuna pool ühtegi ürghunti nähtud.”
„Mina praegu küll näen,” vastas Jon.
Bran rebis pilgu koletise küljest lahti. Alles siis märkas ta pundart, mida Robb kätel hoidis. Ta hüüatas vaimustusest ja astus lähemale. Kutsikas oli tilluke hallikasmust karvakera, silmad veel kinni. Ta tonksis pimedalt ninaga Robbi rinda, kui too teda süles hoidis, otsis tema nahkriiete vahelt piima ja tegi tasast kurba niutsuvat häält. Bran sirutas kõhklevalt käe välja. „Ära karda,” ütles Robb talle. „Sa võid teda katsuda.”
Bran silitas kartlikult kutsikat ja pöördus siis Joni sõnade peale: „Ole lahke.” Tema poolvend pani talle kätte teise kutsika. „Neid on viis tükki.” Bran istus lumme ja surus hundikutsika vastu nägu. Looma nahk tema põse vastas oli pehme ja soe.
„Ürghundid luusivad paljude aastate järel kuningriigis jälle ringi,” pomises tallmeister Hullen. „See ei meeldi mulle.”
„See on märk,”