Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
toode, nimeta „24h restoran-baar”, millel kindlasti oli veel mingi küürakas ärinimi. Kohta kutsuti nii selle omaniku pärast, kellele „Sõrm” soovimatu hüüdnimena kiirelt külge oli kleepunud.
Käisid jutud, et oma lapsepõlve oli ta sõjajärgsetel aastatel veetnud lastekodus. Ning kuskilt oli tal sel sügaval Stalini-ajal õnnestunud ära õppida keskmise sõrme näitamine. Vanematele lastekodupoistele väikese Sõrme pidev sõrmenäitamine ei meeldinud ja nad tutvustasid poisile paberigiljotiini ning viskasid sõrme koos söega ahju. See ei muutnud inimese harjumust keskmist sõrme näidata, ning kuna žesti tähendus oli muutunud, siis muutus „sõrm” veel enam näidatavaks. Nüüdsel ajal pigem neilesamadele nolkidele, kelle tagumik polnud valmis maksma suuga lubatud tasu. Ei tavapärases ega ka pedofiilidele tuttavas mõttes.
Ta pöördus ümber ja heitis juukseid näolt kõrvale, tagasi nõelte taha kulmudes.
„Lahkud juba?” uuris tuttav hääl, mida ta ei suutnud veel isikuga seostada, „arvasingi, et su siit leian.”
„Kristi,” taipas ta järsku, tõstis pilgu ja jäi silmitsema enda ees seisvat hapra kehaehitusega saledat neidu. Pikka kasvu, meeter seitsmekümne viie alla. Peenike kael ja selle otsas häirivalt väike pea, tumeblondid juuksed taha hobusesabasse tõmmatud, muist varjatud sallist, mis näis toestavat kõike õlgadest ülespoole jäävat. Riietus tegi teda veel kõhnemaks.
„Mis toimub, Kari?” uuris neiu, nööpides lahti oma mantlit, mis nagu valatult tema kehakuju rõhutas ja puusadest allpool moodustas huvitava kombinatsiooni mustade teksade ja tanksaabastega.
„Sul raha on?” küsis pommitajatagiga neiu, asudes rõivatükki taas seljast võtma, „õlle jaoks?”
„Juba otsas?” päris Kristi, saades vastu vaid hädise naeratuse, „kui sul suitsu on, siis küll.”
„Positiivne,” ta tunnetas oma rõõmutut, apaatset häält.
Kari tõmbas tagi eest lahti, lükkas selle paremalt õlalt maha ja sikutas siis vasaku käe varrukast välja, viimast suuga kinni hoides. Pani jope baaripukile, asus taskuid läbi kobama. Tavapärane ebameeldiv tegevus, eriti ühe käega, sest kui tema sõrmed leidsidki sigaretipaki piirjooned, siis üldjuhul oli see kuskil sügavas taskus väga mitme kanga- ja voodrikihi taga.
Asetas siiski võidukalt paki letile, lükkas juukseid tagasi nõelte taha, lappas jaki taas pukile ja istus selle peale.
„Ma ei väsi kordamast,” lausus Kristi tähendusrikkalt, võttis sigareti ja süütas välgumihkli, „kui geniaalne idee oli need nõelad juuste piiramiseks kasutusele võtta.”
„Kui see on geniaalne,” Kari silmitses kaht suurt kuldse kesvamärjukesega kannu, mis lähenesid, „miks siis sina pole seda kasutusele võtnud? Või keegi teine?”
„See geniaalsus on hullumeelne,” naeratas Kristi.
„Arvasingi, et midagi sinna kanti.”
„Ma ei ütle, et see paha on. Lihtsalt normaalne inimene nii siiski ei teeks ja sellistel radadel ei mõtleks.” Kristi võttis õlut. „Enivei, mis su viiesajastest sai? Alles sa lehvitasid nendega endale tuult? Kõik veeni?”
„Veeni, kopsu, ninna,” ohkas Kari, „üldse mitte minu omadesse.. kusjuures. Ning muist läks ettemaksuks ühele tüübile, kes harrastab võlgnike ja hilinejate kehaosade murdmist sepavasara ja metallvarbadega. Miks Angela üldse temaga tegemist soovib teha, jääb mulle arusaamatuks.”
„Mulle jääb arusaamatuks, miks te üldse sellesse asja sisenesite?” uuris Kristi. Ta vaatas peaaegu tühjas baaris ringi, enne kui asus asju nende õigete nimedega nimetama. „Narkoäri? Ema ja tütar? Tulirelvadeta? Ausalt öelda ei uskunud ma algul, et sa üldse sellega seotud olid ja seotud olla tahtsid. Mulle ei meeldiks olla osaline äris, kus juhuvõlgnik saab keset pimedat ööd kuuli pähe ning kedagi karistada või kinni võtta ei ole.”
„Mulle ei meeldi tulirelvad,” lausus Kari mõtlikult, „seda esiteks. Teiseks, sa tead küll, miks ma sellesse sisenesin. See on sama põhjus, miks ma kõiksugu kontsertidel tüli norisin, miks ma tänaval tüli norin. Sest see on huvitav. Konflikt on huvitav, surmaoht on huvitav, mõistad?” Kari tunnetas kummalist naeratust oma näole kerkimas. „Seista teise inimesega vastamisi, te mõlemad valmis nii tapma kui hukkuma. Kummalgi kasutamisvalmis terve hulk lihasmäluks kujunenud liigutusi, millest igaüks on ühelt poolt loodud tekitama maksimaalselt kahju ning teisalt jätab mingisuguse osa ründajast ja tema ründest kaitseta.
Ühtedest liigutustest kasvavad välja järgmised, osalt harjumuse, osalt tõenäosuse ning efektiivsuse baasil. Terve rida positiivseid ja negatiivseid tõenäosusi, mis moodustavad käikude „puu”. Erinevad koolkonnad, tehnikad ja süsteemid, et raiuda läbi kõigest, mida vastane ette võtab ja ta lõpuks mänguplatsilt välja tõugata. Ja siis mõistmine, et tegelikult ei olegi asi liigutustes, asi on tähelepanus, perspektiivis. Võimes seda piisavalt kiiresti vaheldada ühe liigutuse jälgimiselt kogu mängulaua jälgimisele. Miljonid leheküljed teooriat ja tuhanded aastad praktikat nagu males või tantsimises. Ning mina kõige selle keskel tegutsemas, nagu see oleks minu jaoks kõige loomulikum asi maailmas. Nagu ma elaksin vaid siis, kui parasjagu võitlen.”
„Oled lõpetanud?” uuris Kristi lõbusalt. „Soovid sigaretti?”
„Käi putsi.”
„Kui sa ei oleks oma kätt kaotanud,” jätkas Kristi, „siis sa oleksid vist praegu juba teel eriväelase karjääri poole?”
„Väga võimalik,” nentis Kari, „kuid võimalik ka, et see on vaid aeglane viis millekski saada, ja tegelikult oleksin ma täpselt siin, kus olen. Või veidi kõrgemal, kuskil kuritegelikus organisatsioonis, olles ühteaegu silmailu ja…” ta naeratas, paljastades kihvad, „surmailu.”
„Seda on kurb kuulda.”
„Kuid nagu ma ütlesin,” ta süütas sigareti ja jäi korraks letil lebavat avatud pakki silmitsema, veel kuus järel, „see on igavaks muutunud, ma tahan välja, ma tahan midagi muud kui pimedates majanurkades, mahajäetud kvartalites ja raudteeviaduktide all toimuvaid tehinguid autotulede valges. Ja kuna ei ole erilist lootust organisatsioonis ülespoole liikuda, siis on parem lahkuda.”
„Kas sel tüübil mitte ei olnud mingit kagebiitlikku mentaliteeti töötajate osas?” uuris Kristi, „et tema teenistusest lahkutakse vaid jalad ees või tema enese peaga?”
„Teatud tasemest alates,” nentis Kari. „Tal on mingi eriti idiootne nägemus oma organisatsiooni struktuurist. Nagu mingist esoteerilisest ühendusest, mis koosneb ringidest ja loožidest. Aga juhutöötajatega või nendega, kellega peab kokku puutuma vaid selleks, et näidata neile, mis saab, kui teda reeta? Kahtlen. Ma arvan, et ta üritab endale luua mingit Keyser Söze stiilis aurat.”
„Kui sa selle nii sõnastad, siis kõlab jah rumalalt,” nõustus Kristi.
„Mitte et see ei oleks tal õnnestunud,” naeratas Kari. „Väga edukalt õnnestus, tuleb välja..”
„Häiriv,” tulesõõr neiu sigaretil liikus mitme millimeetri jagu edasi, „ja sinu kõrvaltöö?”
„Eesti mõistes üliedukate viiekümnendates meeste jalaga munadesse peksmine ja harjavarrega pärakusse kütmine ei ole just eriline töö.”
„Sa ei naudi seda, see nõuab head füüsilist ettevalmistust ja kõva vaeva.. kõlab nagu töö,” irvitas Kristi, „sa ei ole sellest vist em…” ta sai veel sõnasabast kinni, „..Angelale rääkinud?”
„Tahaks uskuda, et see on mu trumpkaart antud hetkel. Kui ta ei peaks minu ettepanekuga nõustuma, siis ta saab teada, kust tema narkoraha on tulnud – mitte üldsegi varastamisest, nagu ta seni on arvanud.”
„Nagu sa oleks eriline varas.”
„Kas röövimine või röövmõrv või üldse mitte midagi,” naeratas Kari oma loomalikku naeratust.
„Eeejjaah,” venitas Kristi kahtlevalt, rüüpas õlut. „Täna on pidu, kas tead?”
„Ma