Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
Taas kord tõmbas ta juustest vett välja ja suundus siis kaubiku poole, avas selle ukse.
„Mida te sellise vihmaga öösel üksi teeserval teete?” küsis halli habemega mees tervituseks.
„Tartusse?” uuris Kari.
„Tartusse,” kinnitas mees naeratades, meenutas oma näo, oma habeme, silmade ja karvaste käsivartega kangesti Karile saksa keele õpetajat, ainsaks erinevuseks, et see mees siin oli vähemalt viisteist aastat vanem.
„Väga hea.” Kari astus bussi, tõmbas ukse kinni.
Alles nüüd märkas mees, et Karil ei ole paremat kätt, silmitses pikalt tühja paremat varrukat ja seda, kuidas Kari vasaku käega turvavööd peale tõmbas. Nüüd muidugi märkas ta ka Kari üldist välimust ja vigastusi.
„Mis teiega juhtus?” Masin võttis kohalt.
„Kaks noormeest nõustusid mind Tartusse viima. Teatava teenuse eest. Ma keeldusin,” ütles Kari, paljastades kihvad, „kõnekal füüsilisel viisil.”
„Näha on jah. See vist ei meeldinud neile?”
„Ega nad muidu ei oleks mind teeserva surema või surnu pähe maha jätnud.”
„See on nali, eks?” uuris mees tõsinedes, auto kiirus hakkas langema.
„On teil salvrätti?” küsis Kari, „ja telefoni, palun.” Ta silmitses meest pikalt. „Üks kohalik kõne.”
„Ma ei mõelnud üldse seda,” lausus mees, „kavatsete politseisse helistada?”
„Alles siis, kui kõik muud alternatiivid on kasutuks muutunud.” Neiu asetas salvräti meelekohale ja pühkis kergelt hüübinud verd. Seda oli hämmastavalt palju, rohkem, kui puudutus oli reetnud. Ta asetas salvräti sülle ja võttis rahatähe, valis numbri.
„Tere? Veiks, jah? Väga hea. Taavi mainis, et ta võtab ühe tuttava neiu kaasa?”
„Ei maininud,” vastas kare hääl.
„Unustas vist.. ei imesta. Igatahes ma olen see neiu. Ta ei saanud mind üles korjata, andis mulle selle numbri. Et.. kus asi toimub?”
„Scotland Yardis siin kesklinnas. Timol on sünnipäevapidu siin.”
„Väga hea. Ärge Taavile öelge, et ma tulen, see võiks olla talle üllatus.”
„Olgu, meie ei ütle midagi.” Inimese hääles võis kuulda lõbusat purjus naeru.
„Väga hea, aitäh.”
Kari langetas telefoni, andis selle mehele tagasi. „Ma tänan.”
„Mida te kavatsete teha?” uuris mees murelikul häälel.
„Ma ei tea veel,” Kari ohkas mõtlikult, silmitsedes, kuidas klaasipuhastajad vett esiklaasilt lainetena ära lükkasid, „kindlasti midagi ebameeldivat.”
„Ma soovitaksin siiski politseisse helistada.”
„Politsei kaasamine tähendab ilget jama,” lausus neiu, „kogu see protsessuaalne kadalipp, mille tulemusena inimesed saavad, kui veab, aasta kuni poolteist reaalset vangistust. See ei ole seda väärt lihtsalt.”
„Poolteist aastat on pikk aeg.”
„Igavik on veel pikem,” naeratas Kari.
Kari vihkas seda. Inimesi. Keskmisi, normaalseid, ausaid, seaduskuulekaid inimlikke inimesi, keda tuli nii harva ette. Kes ei saanud aru, miks jalaluude kildudeks peksmine oli parem lahendus kui politsei ja vabadusekaotus.
Ja temal oli õnnestunud tänasel ööl just ühe sellise otsa komistada. See tähendas, et kogu olukorra kontrolli all hoidmiseks pidi ta toimunust inimesega rääkima. Ning mitte ainult. Ühelt poolt tuli sündmusi kirjeldada palju positiivsemalt, kui need olid, et inimene ei hakkaks oma abi peale suruma, ning teisalt tuli hoida vaos oma verisemaid mõtteid ja tähelepanekuid. Nii vaimselt kui füüsiliselt ülimalt väsitav tegevus. Ohkas mõtlikult, astudes mööda tänavat oma sihtkoha poole. Sellelesamale mehele oleks võinud tera kaela lükata ja siis kruvikeeraja kolpa või pastakas bussi armatuurlaualt kaelasoonde. Lihtsalt seepärast, et ta oli nii kuradima.. igav ja seadusekuulekas. Ja abivalmis.
Ja täna öösel.. Tartus sadas endiselt vihma, küll vähem kui pealinna lähedal tee ääres. Kummaline, ta ei suutnud hetkel meelde tuletada, mis päevaga oli tegu, millise nädalaga, mis oli toimunud enne seda, kui ta Kristiga baaris kohtus. Kahtlane.
Mees oli öelnud, et pubi juurde saab autoga ligi, kuid parkimiskohti palju ei ole. See tegi asja huvitavaks. Ja murettekitavaks. Võis arvata, et inimesed tahtsid Kristit endale võimalikult lähedal hoida. Igaks juhuks. Auto pidi olema seal lähedal ja võimalik, et vahel käis keegi kontrollimas. Juhul, kui autot koha lähedal ei olnud.. kohe saab selgeks. Ta oli vabanenud nägu katvast maskeerimiskreemist. Nõelad ja rõngad siiski jäid. Juuksed tõmbas aga tagi alla. Muutis tema välimuse veidi vähem silmatorkavaks.
Õige koht oli eemalt näha, tänavale kogunenud kamp inimesi, osa joomas, osa suitsetamas. Muusika valjult kostmas. Tuttavat autot ei olnud kuskil näha, ta sammus peokohast mööda, teisel pool tänavat. Lootusetu oli autot leida. Kari ohkas vaikselt, astus üle tänava ja tuli tagasi. Raske oli märkamatuks jääda. Nõnda ei üritanudki ta seda, külm pilk ja silmside inimestega, mis nende kõnelused peatas ja ühel neiul lausa lahtivajunud suust sigareti kukutas. Sundis Karit naeratama, ta pööras pilgu ära ja suundus siis trepist üles, astus pubisse.
Võttis tagi seljast, lennutades selle teiste riiete peale.
„Hei,” Kari jäi silmitsema noormeest, kes teda kõnetanud oli, „sina oled Taavi uus.. silmarõõm?”
„Võib nii öelda,” lausus neiu, „tere.”
„Taavi ei maininud, et sa selline.. oled. Mina olen Veiks.”
„Kari,” neiu, langetas korraks pilgu paremale küljele, „ta tunneb mind piisavalt hästi, et teada, et mind ei sega inimeste rumalad naljad, tähelepanu või kohmetus. Seepärast ei maininud.”
„Näha on!” naeratas kiitsakas noormees. „Ega midagi. Taavi on seal eemal kuskil, rahva seas. Tema ja Marko kohtusid enne siiajõudmist mingite pättidega, kes üritasid neilt telefone ja raha ära võtta. Markol murti kaks sõrme ja Taavi sai noaga suhu.”
„Tõesti!?” küsis ta kerge hüüatusega, suutmata ennastki uskuda.
„Jah, pidid traumapunkti minema, muidu on nendega kõik korras.”
„Seegi hea.” Uskumatult tõepärane kergendus.
„Igatahes, õlu ja suupisted on tasuta, kangem alkohol maksab.”
„Olgu, tänud,” naeratas Kari.
Valetada oli kummaliselt lihtne, kui tal tõesti soovi ja vajadust oli. Oli olnud lihtne juba lapsepõlves, kui oli tahtmine panna teisi mingil moel käituma ja teda mingil moel kohtlema, kui ta soovis, et teda rahule jäetaks. Ning nüüdsel ajal ei olnud vaja selleks enam valetada. Tuli ainult olla aus. Piisas vaid pilgust, et inimestele midagi mõista anda. Muigas – kui muidugi õnne oli.
Ta libistas tera seeliku alt sõrmede vahele, peites selle peopessa. Tere, see on minu visiitkaart, tuleb tuttav ette? Väga tõenäoliselt ei avane tal võimalust neid sõnu tervituseks lausuda, väga palju sõltub sellest, kui professionaalseks noormehed end peavad. Kas nad jooksevad teda nähes paaniliselt laiali või jäävad paigale ja käituvad, nagu poleks midagi olnud. Tegelikult ei olnud tähtis, mõlemal juhul saab ta seda, mida tahab. Veel üks tahtmatu mälestuskild, mis teda naeratama sundis.
Midagi tuttavat vilksatas eemal, ta astus ligemale, inimeste vahelt läbi, tuttava särgi ja selja poole. Seisatas, tuttav must pusa, kapuuts seljal. Õige inimene. Sidemes käsi, millega ta žestikuleerida üritas. Karil, olles noormehest veidi pikem, polnud mingit muret, et püüda inimese ees seisvate vestluskaaslaste tähelepanu ja pilke. Naeratus inimeste näol kadus samal hetkel, kui nende pilgud Karile liikusid.
„Mis on, mida te..” Marko pöördus ja hüppas siis Karit silmates kohe temast eemale, teistele inimestele