Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
end hommikul teeservalt kraavist, vägistatuna ning külmast mustaks tõmbunud sõrmede ja varvastega.. Muidugi polnud need teeserval kraavis ärkajad temasugused. Need oli niinimetatud normaalsed neiud.. kellest samas vanuses mehe jõud üle käis. Kes ei teadnud, kuidas korgikas maitseb, kel ei olnud veel tekkinud teatavat tolerantsi, kel ei olnud kalduvust torgata ebasobival hetkel ligi ajavatele meestele nuga käsivarde. Või tera.
Kari rüüpas klaasist, mis tal käes oli. Topeltviin, puhas, lahjendamata. Toatemperatuuril. Nautis selle magusust. Õieti oli ta veidi liialdanud, pargis, Kristiga. Ta ei suutnud muusikat nautida. Kristil oli vanade heade aegade möödumise osas õigus. Kontserdid olid läbi ja need ei tulnud tagasi. Et ligilähedaseltki samamoodi muusikat nautida nagu kunagi enne, vajas ta ecstasy’t või LSDd või mõlemat korraga, nii oli veel parem. See tegi maailma oluliselt ilusamaks, nähtavamaks, süvendas tähelepanu. Tõi rütmid väljast sissepoole, läbi ja mööda sellest seinast, mis oli tema ümber ja näis tema eest varjavat kogu tajutavat maailma.
Lihaturg tantsupõrandal strobo valguses. Tõmblemas, aeglaselt liikumas. Eredad välgatused ei lasknud sel kõigel sulanduda ühtseks halluseks, pimedasnägemiseks. Monokroomiks. Tehingud, sotsiaalsed suhted. Kõik see, millest ta end kõrvale jättis – eemale, suurde tühja ringi. Üks põhjus, miks säärastesse kohtadesse mitte tulla, lisaks igasugustele ligitikkuvatele värdjatele, oli see, et tavaliselt oli alati võimalus näha mõnd endist klassi- või kooliõde. Kas siis vaba aega veetmas või töötamas.. tantsutüdrukuna, ronimas kellegi muusikavideosse, nagu ühel neist oli harjumuseks. Sõltumata sellest, kelle muusikavideoga oli parasjagu tegu, kas see oli keegi tõsiseltvõetav või mõni naljanumber. Vahet vist ei olnud, peaasi, et telesse sai.
Kari tühjendas klaasi, asetas selle baariletile.
„Soovite veel üht?” uuris hääl, ta jäi silmitsema enda kõrval seisvat meest, kes samuti baariletile toetus. Habe. Viisakas riietus, vanust vähemalt kolmekümne alla, temast pikem.
„Täiesti võib,” lausus Kari, ta silmitses meest, kuni kõhetu ja võrdlemisi surnuks blondeeritud juustega baaridaam taas nendeni jõudis. „Topeltviin, palun.”
„Kaks,” lausus mees, kortsutas korraks kulmu, ladus raha letile. „Te ei tundu erilise klubitajana?”
„Esiteks sinatagem,” lausus Kari, „teiseks, tõesti, ma satun siia ainult siis, kui on soov jälgida, kuidas inimesed end müüvad või siis tekib soov leida kedagi, kel oleks tablette või midagi võrreldavat. GHB sobib ka.”
„See on samamoodi ost-müük,” lausus mees mõtlikult, rüübates viina.
„On, kuid mitte tavapärasel skaalal, kus üks osapool ostab joogid ja teine ajab tänutäheks mõni tund hiljem jalad laiali. Ma ei ole seepärast siin.”
„Või nii,” tähendas mees mõtlikult, „kõlab nagu eelarvamus.”
„Võiks kõlada nagu kogemus,” lausus Kari kiretult, „või hoiatus. Üks säärane juba sattus täna ette,” muigas ta, „talle ei meeldinud lõpptulemus.”
„Kurb kogemus,” tähendas mees.
„Võimalik, ma ei omista neile emotsionaalset tähendust. Igat sorti imelikud, kes ei suuda oma käsi enda ligi hoida või minu oma minu juhtida jätta, ei ole seda väärt.”
„Seondub elevandiga ruumis,” lausus mees mõtlikult.
„Selle elevandiga?” päris Kari, puudutades klaasipõhja servaga oma paremat külge, „ütleme ausalt, ei mäleta, mis täpselt toimus. Sünnipärane see kindlasti ei ole, mäletan vaid ärkamist kodus. Kogu keha sidemetega kaetud.. peaaegu.”
„Ei oskagi selle peale midagi öelda.”
„Vähemalt ausus,” lausus Kari ja tühjendas klaasi, „ei mingit võltsi kaastundeavaldust või haletsust.” Asetas klaasi letile, puudutas korraks paremat rinda, „fuck,” suitsud olid Kristi käes, ta ei vaevunud teist korda oma arvamust välja ütlema, „tavaliselt kostab sääraseid arvamusavaldusi kuni esimese lõuahaagini.”
„Annad või saad?”
„Mõlemat,” lausus Kari ükskõikselt.
Midagi muutus, mingi muudatus, mis nüüdsama oli hakanud tema teadvusse või maailma sisse imbuma. Oli juba tükk aega tegelikult taustal keerelnud, kuid nüüd aina enam. Ta tõstis käe, sirutas sõrmed välja, silmitses värisemist. Masendav. Kuid kindel see, et tulemas oli veel terve hulk märke. Samad märgid kõigil, nikotiinil, alkoholil, kofeiinil ja morfiinianaloogidel. Ning alternatiivid pakkusid vaid osalist leevendust, kui üldse. Õlekõrtest haaramine. Avastada igast alkoholipudelist vaid vett.
„Veel üks jook?” uuris mees.
„See ei aita,” naeratas Kari valulikult, „sigarette on?”
„Ei ole, ei suitseta.”
„Sel juhul tänan alkoholi eest, aga mis kasu sust üldse on?”Veel üks mälestuskild arvutiekraanil jooksvast materjalist. Ta lükkas end baariletist eemale ja libises tantsupõrandale.
Esimene variant oli leida Kristi ja loota temalt sigarette ja tulemasinat. Alternatiivina tualetis kellegi läbipeksmine või uimasekslöömine, et nende taskutest või käekotist mingitki leevendust leida. Midagi, mis leevendaks nähtusid. Kakskümmend neli tundi umbes oli see tsükkel, mida alkoholiga oli võimalik kannatada, seejärel läks asi eriti masendavaks. Arvestuslikult oli hetkel täisringist vähemalt kaks tundi puudu. Kaks tundi puudu põrgust, nii tema enese kui teiste jaoks. Valu, ärrituvus, vägivald. Piin, mille kõrval Vene F-1 lahingusidruni neli ja pool sekundit keemilist viivitust näis igavikuna.
Ta seisatas, silmates baarileti ääres midagi toimumas. Viin apelsinimahlaga, ning tundus, et väikesest klaaspurgist pudenes samuti üht-teist joogi sisse. Purgike ise libises korraks varruka varjust välja. Tugeva kehaehituse ja lühikese soenguga noormees triiksärgis ja tumedates teksades. Tuli vaid vaadata, kuhu ta liigub, kelle juurde. Siis vahele astuda, lootes, et mõni eriti blond teda usub ja oma joogi talle loovutab. Või pigem.. vahet polnud. Ta suundus inimese poole, astudes tema teele ette. Korraks oli isegi kummaline seista mehe ees, temast pikemana. Ilmselt ei oleks ka madalamad saapad siinkohal oluliselt aidanud.
„Ma nägin, kuidas sa midagi joogi sisse valasid,” lausus Kari.
„Mida?” uuris inimene naeratades. „Mida te soovite?”
„Sa valasid midagi selle viinaga mahla sisse,” lausus neiu, nipsutades õrnalt sõrmega vastu klaasi, „anna see mulle ja mine too uus. Või ma rikun ära sinu tänase meeldiva õhtu siin, avaldades joogi saajale, mida ma nägin, mis selles leidub, ja paludes sul oma varruka varjust kummi külge kinnitatud pudelike välja tuua.”
„Palun,” lausus inimene talle klaasi ulatades.
Kari tühjendas selle ühe hooga. „GBL, meeldiv kogus. Loodan, et aitab.” Ta andis klaasi inimesele tagasi.
Taas Kristit otsima. Leidis ta eemal baarilaua ja pukkide juures seismas. Suurepärane, suundus tema poole, lükates üpris ükskõikselt kõrvale inimesi, kes talle ette jäid. Vägisi tekkis tahtmine mõnele tera või noaga tõmmata, elav ja liikuv takistusrida, mis vajuks maha, niipea kui susata nuga keha kesksetesse, ligi käsivarrejämedustesse veresoontesse, ja seda seal ringi keerata.
Seisatas neiu juures, leides pukilt tuge enese peatamiseks.
„Sul suitsu on? Ja tuld?”
„Oled sa kindel, et sul on praegu suitsu vaja?” uuris Kristi. „Sinu tasakaal..”
„Külm fentanüülikalkun,” tähendas Kari, „viin ei aita, suits on järgmine õlekõrs, oodates, mida GHB teeb. Kõige parema meelega saadaks GHBga koos rindele veidi rahusteid, aga noh, sitta kah.”
„Nii et sa leidsid kellegi, kel on?” uuris Kristi.
„Mitte otseselt.” Kari naeratas põgusalt. „Sa?” Ta nõjatus vastu lauda, tunnetades, kuidas juuksesalgud kogunesid mõlemalt poolt nõeltele ja vajusid lõpuks paremalt poolt üle. Sobiv justkui kuidagi.
„Pole