Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
kui sul oleksid autovõtmed.” Ta tõstis käe, libistades tera sõrmede vahelt nähtavale.
„Mida vittu sa tahad!?” küsis noormees.
Nüüd oli võimalik näha tema tumedaid aukuvajunud silmi, musti, justkui toonitud kulme, ning muidugi nägi nina veel hullem välja, ja mitte ainult seetõttu, et Kari selle murdnud oli.
„Kus Kristi on?” küsis Kari uuesti. „Ma tõsiselt loodan, et ta on veel elus.” Ta naeratas taas korraks. „Kas räägime meie tänasest seiklusest siin edasi või otsime Taavi üles?”
„Pole vaja, mul on võtmed olemas,” lausus noormees, „Taavi ei soovinud asjaga enam mingit tegemist teha.”
„Ma siiski sooviks Taavi üles leida. Ja sina aitad mind.”
„Esmalt, kes kurat sa oled selline üldse?!” päris üks lähemale astunud noormees.
„Mina,” naeratas neiu, pööramata pilku enda ees seisvalt noormehelt, „mina olen surnud vägistamisohver tee kõrvalt ja see Marko siin on vägistaja.”
„Mis vägistamine, ma ütlesin, et..” Noormees jäi vait, tajudes endal nüüd hoopis teistsuguseid pilke.
Kari ei suutnud irvet alla suruda, tal tekkis lausa soov enesele puuduva käega vastu laupa lüüa
Tundus siiski, et Taavit ei olnud väga vaja otsima minna, ta ilmus ise välja, olles ilmselt oma sõpra otsinud. Nüüd seisis ta kohkunult Kari ees. Silmis samasugune ehmunud pilk nagu tol teisel noormehel ennist.
„Mida kuradit sa tahad!?”
„Ma tulin oma lõiketööd lõpetama,” sõnas Kari. „Lähme?”
„Ma ei tule sinuga kuhugi!”
„Taavi, kui sa vägistamissüüdistust ei taha saada, siis me läheme!” lausus teine noormees kindlalt.
„Ma kutsun politsei praegu!” kiljus üks neiu.
„Ära!” hüüatas Marko. „Üritame seda enne ikka lahendada nagu täiskasvanud, okei?” Ta vaatas enesekindlal pilgul neiut. „Me lahendame selle ära ja tuleme kohe tagasi, okei?”
Nad suundusid väikese saaliosa poole, kuhu olid kuhjatud riidepuud ja nagid. Kari ajas tagi selga ning kõndis inimeste järel välja. Kaasa nendega siiski keegi ei tulnud.
„Kus auto on?”
„Mõned kvartalid eemal,” lausus Taavi, „hoovis Aleksandri tänaval. Siin ei olnud ruumi..”
„Tead, kui sa oleksid suhu võtnud, nagu me soovisime, siis ei oleks kogu seda jama juhtunud!” lausus Marko.
„See on suurepärane asi, mida enesekaitseks uurijale öelda,” tähendas Kari. „Kui te vangi lähete.. ma tunnen inimesi, kes lasevad lendu jutu, et te üritasite alaealist invaliidist tüdrukut vägistada ja ta hakkas edukalt vastu.”
„Sa blufid.”
„Sittagi,” nentis Kari. Nii palju siis kohutamisest, kui seda tõesti vaja oli.
Midagi tuli nende tegelastega teha. Ta tunnetas seda, konfliktisädet õhus, pinget, mis eelneb energia plahvatuslikule vabanemisele, nende noormeeste valmisolekut üritada olukorda pöörata ja pääseda. Leida õige moment, ja siis.. Võis kindel olla, et inimesed teadsid, mida tähendab süüdistamine vägistamises ja kinniseotud neiu pagasiruumis. Ja mida tähendavad – isegi ilma hea juristita – kaks tapmist, süü ülestunnistamine, kahetsemine ja hea käitumine.
Karit valdas häiriv eelaimus.
„Noh?” päris ta.
„See on siinsamas,” lausus Marko, „see on mahajäetud maja. Meil ei olnud vaja, et mõni mutt, kes öösel prügi välja viib, mendid kutsuks, kui keegi pagasiruumis kisab.”
Nad läksid kahe puumaja vahelisest kitsas käigust hämarasse hoovi, kus suurte lompide ja asfaldiaukude vahel seisiski tuttav sõiduauto. Kari vaatas ringi, pidades samas silmas ka inimesi, hallid ratastel prügikonteinerid ühe seina ääres ja keset hoovi üksik puu, osalt varjamas autot vihma eest.
„Pagasiluuk,” lausus Kari, tõstes juukseid teraga tagasi nõela taha, „tee see lahti.”
Noormehed seisatasid auto juures, üks ühe, teine teise külje ligi. Võtmed vahetasid kaarega omanikku ning Marko avas luugi, tõstis selle üles.
„On ta seal sees?” uuris Kari, astudes ettevaatlikult lähemale.
„Eks vaata ise,” sõnas Taavi kergendusega hääles. „Ta on korralikult kinni seotud, ei saa liikuda. Kuid elus.”
„Oota!” lausus Marko. „Pilla tera käest ning tule aeglaselt edasi!” Ta võttis autopärast veljevõtme, libistas sellega mööda Kristi sääri. „Vastasel juhul peab su sõbranna koju lonkama või suisa ratastoolis sõitma.”
Kari pillas tera maha, tõstis käe ning astus aeglaselt lähemale, tema suu venis tahtmatult irvele. Seisatades inimeste vahel, kes temast veidi eemale taganesid, silmitsedes kinni seotud ja tekiga kaetud neidu pagasiruumi põhjas. Kurb äratundmine tema näol. Vähemalt paistis sedamoodi, lisaks sinisele silmaalusele.
„Tõesti arvad, et me teil minna laseme?” uuris Marko naerdes. „Minna vangi mingite noorte kodutute narkarilibude pärast, kes nikku ei anna, aga saama peal on küll väljas. Kindlasti on teil mõlemal see kuradi aids ka veel. Ma nägin süstlajälgi sul käsivarrel ja reiel. Sa arvad, et sa oled esimene vä!? Arvad, et oled esimene, kes nikku ei anna ja siis tappa saab ja vastu proovib hakata. Sa ei ole esimene ega jää ka viimaseks!”
Taavi haaras Kari oma haardesse, väänas tüdruku käe vastu tema külge sirgeks.
„Küll aga oled sa esimene ühekäeline, kes vastu on hakanud. Ma tean, sina murdsid mul kaks sõrme, ma murran sul käe. Ja siis sa alles saad teada, mida vägistamine tähendab! Ja kui sa kurat sellest kellelegi räägid, siis ma peksan su käe nii sodiks, et nad lihtsalt peavad selle ära lõikama!”
Kari väänles veidi, sundides Taavit end kõvemini hoidma.
„Seisa paigal, lits! Saa oma teenitud karistus!”
Kari puhkes naerma, välgutas noormehele oma kihvu. „Väga armas! Sa tõesti arvad, et mina lasen sinul minna pärast seda kõike, mis sa öelnud oled? Sa ei saa aru, ega? Sa ei kontrolli olukorda. Luba, ma näitan sulle.”
Kari lõi kannaga Taavile varvastele, sai tema haardest vabaks, seejärel lõi kannaga poisile kubemesse, märkas veljevõtit ja tõmbus kõrvale, tajus, kuidas võti riivas libamisi ta õlavart ja peatus, põrgates vastu takistust.
Olles Taavit kogu jõust lagipähe löönud, tardus Marko hetkeks. Sellest piisas Karile, ta haaras inimesel randmest, andis laubaga löögi vastu juba murtud nina ning murdis seejärel inimese randme. Hetk hiljem sai noormees ketistatud saapaga kubemesse ja näkku. Mõlemad teadvuseta, ühel peas suur haav, millest voolas verd. Astus autost eemale oma tera üles võtma, vaevumata juukseid vaatevälja eest eemaldama.
„Tere, Kristi,” lausus ta naeratades, kummardus pagasiruumi kohale, ilmudes kinniseotud lamaja vaatevälja, žiletitera sõrmede vahel, ning rebis teibi neiu suult.
„Kari, ma arvasin, et..”
„Ma ei imesta,” sõnas tüdruk külmalt. „Telefoninumber rahatähele kirjutada oli geniaalne muidu.”
„Keegi peab tagavaraplaanidele ka mõtlema,” lausus Kristi. „Kas sa võiksid kiiremini teha, mul on mingi reielihas juba pikemat aega krambis sellest asendist.”
„Kohe saad.” Ta astus autost eemale, lastes neiul istuli tõusta ja siis vaevaliselt välja ronida.
Kristi jäi autoservale toetuma, ilmselgelt nautides värsket jahedat talveõhku, silmitses maaslamavaid inimesi. Tõmbas oma juuksed lahti, sirutas jalgu.
„Kas see oli plaanitud?” küsis Kristi. „Taavi haardesse sattumine? See, et ta selle asjaga pähe sai?”
„Tahad sa tõesti teada?” päris Kari irvitades.
„Ega