Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
tema kõrval. Veel üks purk ootas pingi all jahedas, saabaste varjus. Kristi silmitses novembriöist liiklust. Lumi oli sulanud sama kiiresti, kui oli sadanud. Emajõgi oli veel soe.. Kari jaoks ehk isegi ujumiseks piisavalt soe. Kristi ohkas mõtlikult, mõeldes pagasiruumile. Ja mis sellele eelnes, Karile, kes nüüdsama.. ta ei tahtnud sellele mõelda, ta ei suutnud sellele mõelda. Inimesele tappa anda oli üks asi ja see, mida Kari tegi..
„Böö?” Kristi võpatas, Kari astus tema vaatevälja, suutmata irvet varjata. „Sul õlut on veel?”
Ta istus Kristi kõrvale märjale pargipingile, juuksed taas märjaks saamas, osalt vihmast, mis langes müstiliselt pimedast taevast, osalt vihmaveest, mis Kristi kaabult voolas. Kristi kummardus, et pingi alt purk võtta ja teisele ulatada.
„Rock?” tähendas Kari, „okei.. pärast tööd.”
„Mida sa tegid nendega?” uuris Kristi, pöörates märja hirmunud näo Kari poole.
„Tahad sa tõesti teada?” uuris Kari. „Ma arvan, et sa tead juba. Ma tegin sedasama, mida nemad oleksid lõpuks meiega teinud.” Kari avas õllepurgi ja jõi. Ainult et mina nautisin seda rohkem.
„Kari,” lausus Kristi järsku, pöörates pilgu kaaslase poole, „sa.. tapsid..? Sa…” ta vakatas, jäädes Karit silmitsema, „ei, ma ei usu seda..” Ta pööras pilgu ära, silmitsedes mõne hetke üksikuid tänaval liikuvaid sõidukeid, kiirustavat politseimasinat, mille tumm, helisignaalita tuledesära otse kummituslikuna näis. „Mida sa tegid nendega, kui sa neid ei tapnud?”
„Ma saan aru, et sul on raske seda mõtestada. Ükskõik kuidas sa seda võtad, ma tegin seda, mis oli vajalik.”
„Sa..” Endiselt ei suutnud ta seda välja öelda. „Kuidas sa suudad siin minu kõrval nõnda muretult istuda ja samas nõuda, et ma usuksin, et sa..!” Ta vaikis taas pikalt, rüüpas õlut. „Kas sa suudad ausalt öelda, et see, mis sa tegid, ei mõjutanud sind mitte kuidagi!? Et sa ei tundnud mitte midagi!?”
„Mida sa tahad kuulda?” uuris Kari häält tõstes, „et ma tundsin midagi? Midagi, mille kirjeldus on alati õnnis ja mage ning klišee pealekauba? Et ma tundsin, kuidas ma kaotasin osa oma inimlikkusest, tundsin erutust ja naudingut? Tundsin endas mingit tühikut tekkimas või süvenemas?”
„Ma ei tea!” hüüatas Kristi nuttes, „ma ei tea, mida ma tahan, et sa tunneksid või ütleksid! Ma lihtsalt ei suuda uskuda, ei taha uskuda, et need inimesed, kes nõustusid meid siia tooma, hoolimata sellest, mida nad tegid, mida nad tahtsid teha.. kes sind surnu pähe maha jätsid ja mind pagasiruumi viskasid.. on nüüd surnud. Saad aru? Ma ei suuda seda uskuda!” Ta vaikis pikalt. „Veel vähem suudan ma uskuda, et sina seda tegid, nüüdsama. Kuigi sa tegid seda.” Taas pikk vaikus. „Miski minus teab, et sa tegid seda.”
Kristi pühkis pisaraid. „Ma ootasin sind, lootsin, et sa tuled, ja samas.. ei uskunud ma, et sa tuled. Ma nägin, kuidas Taavi katsus naelte teravust, näitas mulle.. virutas.. Ma.. leppisin..” Ta haaras Karist kinni, surus näo tema tagisse. „Seda kõike on lihtsalt liiga palju! Saad aru!? Korraga liiga palju! Ma ei suuda nii palju korraga.. omaks võtta.”
Ta jäi teise sülle lebama, keeras näo taeva poole, asetas kaabu reitele.
„See ei olnud esimene kord…” lausus Kari mõtlikult.
„Millal oli..?”
„Suvel, kui ma olin vast noad ostnud, kui ma ühe tüübiga Sompas majakatusel sitta samakat jõin ja ta ligi hakkas ajama.”
„Kari,” lausus Kristi tasasel häälel, „ma ei taha teada. Ma ei taha teada ei praegu ega kunagi tulevikus. Ära räägi mulle.. mitte kunagi, mitte kunagi enam. Palun?”
Kari pani oma sõrmed talle põsele, Kristi tõmbus kohe kartlikult eemale.
„Olgu,” ohkas ta, „kuidas soovid.”
Vihm nende ümber sadas ikka veel, kastis kõiki ja kõike märjaks. Sadu oli vaid korraks peatunud, vaid nii kauaks, kuni ta seal sisehoovis etenduse ettevalmistamisega tegeles.
„Kari, need meie vanad head ajad. Kontserdid.. need on kadunud, eks? Need ei tule enam kunagi tagasi, ega?”
„Ma ei tea,” lausus Kari, „need võivad.”
„Need on kadunud,” kordas Kristi mõtlikult, „alatiseks.” Ta tõusis istuma, pani kaabu taas pähe. „Mis edasi?” uuris ta purki tühjendades, üritas naeratada, „tagasi Tallinna?”
„Ma arvan, et me tulime peole ja seega võiks me peole ka minna. Mingisugusele. Klubid on veel lahti. Kõrvalised klubid peaks olema veel eriti lahti.” Kari ajas end püsti. „Tule.” Ta jäi Kristit silmitsema. „Meil saab olema lõbus.”
„Meil?” küsis Kristi kahtlustavalt. „Sa ju vihkad ööklubisid.”
„Vihkan,” lausus Kari, „kuid toimunu taustaks ja kõigele kontrastiks on see suurepärane. Üpris mitmes mõttes.”
„Okei…” lausus Kristi kahtlevalt, justkui üritades teise mõttekäigus selgusele jõuda, naeratas järsku, „olgu, lähme.”
„Vanad head ajad?” uuris Kari ja tühjendas õllepurgi, pillas selle käest ja andis jalaga, lennutades purgi paar-kolm meetrit eemale.
„Ma ei tea,” tähendas Kristi, surudes kaabut pähe, „võimalik, et uued head ajad. Sõltub, mis sul plaanis on?”
„Lihaturu üle irvitada?” uuris Kari sarkastiliselt. Rebida mõtteid sisehoovilt? Ta tõmbas põuetaskust suitsu ja pani ette, süütas, suunas pilgu taas Kristile. „Muusikat nautida, juua?”
„Nautida, kuidas purjus mehed jooke ostavad ja üritavad kätt seeliku alla ajada?”
„Ma arvan, et see kõik on ühtne komplekt, mida ei saagi muudmoodi võtta kui nautida,” lausus Kari mõtlikult. Üks kompvek..
„On sul midagi soovitada?” uuris Kristi.
„Mitte eriti,” lausus Kari, „ma arvan, et me võime võtta esimese ettejuhtuva lärmaka koha, kus on parklatäis muusikat mängitavaid bemme ja purupurjus inimesi.”
„Ainus ja õige märk,” nõustus teine.
Ta tõesti vihkas ööklubisid. Kuid täna öösel ei hoolinud ta sellest, täna ei tundnud ta enam midagi. Miski oli seal sisehoovis saanud pimestatud, nõnda et siin nägi ta vaid märke ja seoseid. Kõik jooksis kokku. Meelemürgid. Muusika, alkohol, nikotiin, lihaturg. Kõik jooksis kokku just sellesse hetke siin, selles suitsuses klubis. Lihaturg väljas oli meeletu, just selle järgi nad otsustasidki, et on leidnud parima koha. See näitas koha populaarsust nii piduliste kui igat sorti pervode seas. Mõnedele meeldis end tantsupõrandal ilusate naiste vastu hõõruda, mõned hallinevate juustega edukad keskeas mehed tegid eeluuringuid, mida on neil paari aasta pärast sellelt turult oodata, kui keskeakriis käes või lihtsalt senisest abikaasast ja perest kõrini. Ja siis muidugi sellised nagu tema ja Kristi, otsimas meelemürke ning irvitamas kummalise vaba aja veetmise viisi üle.
Autod.. mitte ainult parklas, vaid ka klubi ukse ees, inimesed trobikondadena nende ümber. Suitsetamas, joomas klubijookidest oluliselt odavamat alkoholi. Eredate esitulede ja toonitud tagatuledega madalad vanad seitsmenda seeria masinad. Eranditult tume, sügisõhtus ühesugusena näiv värv, toonitud klaasid, ning kui usaldada kõikmõeldavaid võltskroomiga plastiknumbreid, siis alati vähemalt kaheksa silindrit kütust tühja põletamas.. pagan, toetas ta sõrmed laubale, see ei olnud tema mõte.. see ei olnud tema teema..
Ning muidugi inimesed. Peolised. Need, kes ilma teiste abita ei suutnud enam ise püsti seista. Seltskond seismas üksteise najal, peaaegu alasti neiud ja noored naised. Üksik libisemine ja kukkumine paljastamas aluspesu puudumise.. kuid kedagi ei huvitanud. Kõik aru saamas ja nii üksteist kui toimuvat lennult mõistmas.
Kui paljud siinolijatest avastasid end hommikul võõrast voodist?
Kui paljud ei mäletanud, mis nüüd, täna õhtul toimus? Ja muidugi, kui paljud langesid korgika või roofie’de ohvriks? Kui paljud leidsid end samalaadse valiku