Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
naine nõrgal häälel, suutes vaevu teadvust säilitada, „jäta mind rahule..”
„Sa mäletad ikka, meil on tehing täna!?” uuris Kari, surudes kogu kahtluse oma häälest välja.
„See.. on õhtul,” ohkis naine, „mul on.. aega.. mõtted sirgeks saada.”
„Faking..” Kari loobus edasist mõtet sõnastamast.
Küll aga muutus erakordselt tugevaks see kummaline segav tundmus, mis oli teda kogu päeva kummitanud. See seletamatu ja sõnastamatu miski. See olnuks justkui seotud enese umbetõmbamisega igasugu pulbritest, kristallidest ja suitsust. Ta astus kraanikausi juurde, keeras kraani lahti ja lasi külmal veel tükk aega käele joosta. Lükkas lõpuks paariliitrise poti joa all, lasi selle ääreni täis, keeras kraani taas kinni.
Haaras poti, jäädes korraks veel silmitsema oma värisevat kätt ja käes värisevat potti, mis osa veest kraanikaussi pillas. Läks tagasi ema juurde, hoides potti tema pea kohal, lastes siis õrnal joal naisele pähe voolata, näole. Liigutas potti edasi, lastes külmal joal voolata rindadele, kõhule, liigutas juga veel allapoole, kallates reitele ja häbemele oluliselt tugevama joa, pott sai tühjaks. See virgutas naist hoopis enam. Sügav hingetõmme.
„Mida vittu sa, Kari, teed!?” Ärritus tema jõuetus hääles tundus kuidagi koomiline, eriti kuna silmad olid ikka veel peaaegu pahupidi. „Türa, jäta mind rahule! Putsi, ma lihtsalt korraks mõtlesin, et rahunen maha ja võtan värina kätest välja! Et õhtul saaks asja aetud!”
„Nagu sa kannataksid õhtuni ilma järgmise doosita,” mõmises Kari endamisi, ta kummardus, silmitses, kuidas naine end köögikapi najale istuma üritas vedada ja samal ajal endale hommikumantlit peale tõmmata. „Angela, ma olen väsinud sellest sinu sitasest haledast elunartsust ja selle nägemisest päevast päeva. Aja end jalule ja käitu nagu inimene, mitte nagu parmustunud libu!”
„Kari, kuidas sa võid nii rääkida oma..”
„Ma ei näe siin kuskil mingit ema. Küll aga näen ma umbsõlmes ajuga hambutut vittu, kes on surmasuus ja kelle mõte ei ole niigi selge, et korralikult suhu võtta ja mitte selle otsa ära lämbuda. Mul on kopp ees,” lõpuks, „on olnud juba tükk aega ning pärast minu viimaseid kogemusi ei ole mul enam ei tuju ega viitsimist, et siin teeselda ja sinule mingi metafooriline pärak olla, mida sa oma suurte lubadustega aina valusamini laiendad. Kui sa tahad tõesti teha seda teatrit ja etendada mu ema, siis võta oma rolli tõsiselt ja ole ema, mitte aga selline igemepõletikuga infektsiooniline tuss.”
„Kari..” kostis naise jõuetu hääl, nüüd juba nukralt.
„Ma loodan, et sul on veel raha. Suitsu ja viina tarbeks.” Ta ajas end sirgu, astus eemale. „Ma lähen välja, jooma. Kui ma tagasi tulen, siis olgu sinu aju sirgeks sepistatud. Vastasel juhul löön ma selle ise selgeks ning sina veedad öö pargipingil.”
Kari ohkas, suundus köögist tagatuppa, saapaid vahetama.
„Täna on kolmapäev, eks?” küsis Kari mõtlikult, silmitsedes kuldkollast vedelikku ja aeglaselt alanevat vahumütsi, „on see hea?”
Morni näoga mees baarileti taga kehitas ükskõikselt õlgu ja jätkas klaaside kuivatamist või ühe ja sama klaasi kuivalt puhtaks nühkimist, võimatu oli täpselt öelda.
„Millal sa mind viimati siin nägid?” uuris Kari, ta tõstis klaasi letilt.
„Neljapäeval,” lausus mees vaikselt, ta kadus järjekordset inimest teenindama.
„Neljapäeval?” lausus Kari mõtlikult, rüübates õlut, maitses nagu piss, nägi välja nagu piss, hakka või uskuma.. „Terve nädal kadunud, või mis?” Õieti nägi õlu välja nagu tervisliku inimese piss, sellise, kes ei kannata veepuuduse käes, just õigel moel kahvatu. Maitset ei olnud, oli vaid gaas. Suurtootja piss pealinna külje alt.
Või ei olnud asi ei tootes ega tootjas, vaid temas, et nüüd maitses kõik nagu piss, kõik nägi välja nagu piss. Värvitud sellest kummaliselt tuttavast tundest, millele ta endiselt ei suutnud kindlalt osutada. See oli ikka veel seal. Ta oli lootnud, et see muutub, kui ta saapaid vahetab. Tunnetab nuge saabastes, arme säärtel, vasaku jala välisküljel veel eriti, ning muidugi.. hoopis teistsuguse asetuse ja kujuga saapaid. Või seda, et tagi vedeles korteris voodil ja võtmekimp oli leidnud koha vöö aset täitva keti küljes. Muigas, mõeldes kõikidele pilkudele, mis ta oli siia tulles tänaval ja bussis teeninud.
Õlu ei aidanud, voolas vaid läbi keha kiirelt nagu.. Tüdinud ohe. See oli juba kolmas klaas, esimene pärast tualetipausi väljas nurga taga, nõnda tavalises ja harjumuspärases sügisvihmas. See ei leevendanud tundmust. Pooliku sigaretipakiga tema ees oli sama asi. Ainult kinnistas. Vägisi tekkis soov, et Põhjus taas end talle ilmutaks, et ta saaks kindel olla.
Meenutas aegu, kui ta oli veel seda tundnud. Needsamad Kristi nimetatud vanad head ajad, mis näisid tema jaoks eksisteerivat vaid nende endi seatud definitsioonidena. Veel üks asi, mida ta ei suutnud detailides meenutada. Tegelikult ei suutnud ta detailides meenutada ka eelmist kooliaastat. Peaaegu mitte midagi. Olid vaid killud ebameeldivatest hetkedest, mida ta soovis unustada, niipea kui need meenusid. Kaevata iga meenutus roostes kruvikeerajaga oma kolbast välja, niipea kui see sähvatas, kuid enne, kui sähvatusest said valu ja ebameeldivus.
Muigas endamisi, no such luck. Hetkel siiski mitte. Juba pikalt enam mitte. Lükkas ikka veel niiskeid juukseid tagasi nõelte taha. Tunnetas, kuidas rõngad huultes kiskusid, libistas keelega üle kihvade.
„Kari?” Tuttav hääl kõlamas üle peaaegu tühja pika baariruumi.
Ta tõusis, tõstis pilgu plaaditud põrandalt – tuhmunud, pöördumatult määrdunud kollased ja punased plaadid vaheldumisi – silmas riietust, ka see oli tuttav.. niivõrd-kuivõrd. Mitmekihiline seelik, tanksaabaste taldade jagu maapinnast kõrgemal, ülalpool tuttav mantel, mis meenutas sajanditagust meeste sabakuube. Kaabu näpu vahel, lahtised juuksed, osalt varjatud tõstetud kraeservade taha.
Jaapani joonissarjade vaimus tegelane, pikkuse ja laiuse proportsioonid just õiged. Ehk vaid rinnad paar-kolm või enam suurust liiga väiksed. Kari muigas endamisi, astus tulijale vastu.
„Kari!” kordas Kristi ja jooksis lähemale, langes talle kaela, küll korraks vaid, tõmbus siis tagasi, tajudes, et teine ei vasta tema kallistusele.
„Las ma arvan,” tähendas Kari, suunates inimest leti poole, „sa ei lootnud mind enam elusana näha?” Kriipiv déjà vu vähemalt ühel tasandil.
Jäi korraks vaatama pikkade lotendavate varrukatega pluusi neiu seljas, nagu oleks vaadanud peeglisse, mis näitab inimest ilusama ja täiuslikumana, kui ta tegelikult on.
„Kari, sa oled kuus päeva kadunud olnud! Ma olen siin oodanud.. Otsinud! ..Alates reedest!”
„Nii?” Ta süütas ükskõikselt järjekordse sigareti ja rüüpas siis õlut. „Mina ärkasin täna veidi enne keskpäeva suht rahuldava enesetundega Tartus pargipingil. Suht segamatult. Ehk oskad mainida, mis vahepeal toimus?”
„Sa ei mäleta..!? Muidugi.. Me läksime selle tüübiga kaasa,” Kristi neelatas. „Hei, Sõrm, tume kirsikas, kui võid!” Mees noogutas mõistva, kuid endiselt morni näoga. „Igatahes,” Kristi pööras pilgu taas Kari poole, „selle tüübi poole, mis tema nimi oligi…” ta ohkas, „igatahes sinnaminekul vajusid sa juba tõsiselt ära ning hiljem toibudes võtsid vist veel midagi, sest ma mäletan selgelt, et sa läksid pakki suitsu ostma.”
„Päris hea,” lausus Kari irvitades, „pakk sigarette ja kuus päeva kadunud, see on klassika.” Tõeline. Kristi ette libises klaas tumedat õlut, Kari tõmbas oma sigareti lõpuni ja kustutas selle vastu armkude, süütas kohe uue.
„See ei ole kohe kuidagi hea,” jätkas Kristi kurbliku häälega, „ma olin tõsiselt mures sinu pärast! Algul ma arvasin, et nad olid su taas kätte.. saanud. Ja edasi ei osanud ma midagi arvata. Sa tõesti ei mäleta!?”
„Ei,” sõnas Kari vaikselt, „vähemalt esmase fentanüülikalkuni likvideeris see ära. Ma eeldan, et