Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
andsid,” ta astus Karist mööda, lasi kummalegi mehele vaheldumisi neli kuuli näkku. Viskas lõpuks üht laipa püstoliga ja sülitas teise peale. „Ma annan sulle veel kümme grammi,” ta paljastas kotikese põuetaskust, „see on kindlalt kahekümne viie protsendiline alfametüül. Viie päeva pärast tahan ma raha vaid ühe koti eest. Sobib?”
„Jah,” lausus Kari.
„Igor,” Boss viipas eemaloleva mehe suunas, „auto. Sa tead, mida teha.”
Kari sulges enda järel ukse, vajus vastu seda, sulges silmad. Kas Bossil oli õigus olnud? Kolm inimest, silmagi pilgutamata. Värdjalik tunne oli tagasi. See, mida ta ei suutnud seletada ega omaks võtta, millele ta ei suutnud isegi osutada. Tunne, mis röövis igasuguse rõõmu. Igasuguse viisi kuidagi asjade ja inimestega suhestuda. Anhedoonia? See ei suutnud katta seletamatut vaimset aspekti. Ta astus edasi, jäi peeglit silmitsema. Juuksed, paar tolli veinipunast eraldamas välja kasvanud musta ning loomulikku pruuni. Lükkas juukseid tagasi nõelte taha. Edasigi, tõmmates neid üle õlgade selja taha. Kuratlikud silmad, kohati oli isegi iiris eristatav.. kohati.. pikk ninajuur. Paljastas peegelpildile kihvad. Hetkel ei suutnud ta midagi naeratusele lähemat näole manada.
Astus edasi, elutuppa, silmitsedes naist diivanil. Ta ei olnud jakkigi seljast võtnud, pea kuklas, sõrmede vahel lohakalt keeratud.. võis arvata, et kanepipläru. Kari astus aeglaselt edasi. Põrandal leiduva sodi tõttu ei saanud saapaid enam mujal ära võtta kui ainult voodis ja duši all. Häiriv. Ta astus kööki. Näriv tunne, tugevnes just nüüdsama, kui ta kööki astus. Haaras kirve laualt ja lennutas selle kraanikaussi. Lasi külmal veel peale joosta, nii kirvele kui käele. Toetudes puusadega vastu kapi- ja valamuäärt, laubaga vastu köögikappide äärt. Juuksed libisesid taas üle nõela, üle olematu õla, ükskõik. Lükkas lõpuks klaasi joa alla.
Kõndis, klaas käes, kollaka kumaga köögist taas elutoa suunas, paksu emailvärviga kaetud uks. Tumedate värvita laikude tõttu oli värvikihi paksus selgelt näha. Toetus käeta küljega vastu uksepiita, tõstis klaasi suule, silmitsedes endiselt naist, kes istus diivanil, laual oleva koduse keemialabori ees. Tundus, et ta oli osalt juba üritanud saadud ainet proovida.. mingil määral. Ja nüüd veel kanep otsa.
„Kari?” küsis naine veidi virgudes, „Kari! See oled tõesti sina!” Ta tõusis püsti. „Näed, nüüd meil on.. me saame selle valmis segada, laiali müüa, anda kaupmeestele, mis on nende osa, ja siis ülejäänud raha eest edasi tegutseda! Sellest jätkub meile kauaks!”
„Sul ei ole see seni kunagi õnnestunud,” lausus Kari tuimalt, „alati on enamik veeni läinud, tahad sa või ei. Ja üldse.. kui kaua on kaua?”
„Seekord on teistmoodi,” lausus naine lapseliku õhinaga, „seekord..”
„Seekord on sama,” vastas Kari, „mis kõik ülejäänud korrad. Alati, alates algusest, sõltumata ainest või maksumusest…” ta vaikis korraks, kummardus, asetas veeklaasi põrandale. „Ema, ma olen väsinud. Väsinud sellest kõigest siin, narkootikumidest, sõltuvusest, pidevast seismisest hingamisseiskuse piiril. Väsinud sinu idiootsete narkotehingute finantseerimisest.”
Ma tahan.. tagasi..
„Kari, kallis, meil oli kokkulepe,” naine tõusis püsti, astus talle lähemale, „sina elad oma elu, nii nagu sa soovid, ja mina elan oma elu.”
„Oli kokkulepe,” ohkas Kari, „kuid ma ei saa loobuda sellest elust ilma sinuta. Ma olen alati sunnitud valmis olema, et kaitsta sind ja sinu seljatagust, mäletad?”
„Sa võid, sa saad, lihtsalt jäta mind,” naine viipas hooletult lauale, „mulle piisab sellest siin.”
„Ma ei saa,” raputas Kari pead, lükkas siis juukseid eemale, „mida sa oleksid täna seal tehingul teinud? Võtnud oma peksu, kaotanud oma raha, tulnud koju, suitsetanud, et hakata hommikul otsima meest, kes tahaks panna vaeseomaks pekstud, lõhkise moka ja paistes näoga naist? Angela, ma olen sellest väsinud.”
„Kari,” lausus naine, „Kari, anna andeks, see on viimane kord. Ma rohkem..” Tema hääl oli kurblikult anuv.
„See oli viimane kord,” lausus Kari, „see pakk, need kümme grammi on viimane kord. Ja ma ütlen sulle, miks see on ja jääb viimaseks korraks.” Kari vaikis korraks, korjas veeklaasi maast. „Kas sa tead, kust minu raha tuleb?” Ta jõi, endiselt jahe.
„Ma ei tea, ostad, müüd, süstid nagu minagi..” pobises naine ettevaatlikult.
„Ma teen seda, mida sinagi. Müün oma keha, oma teenuseid. Võib-olla mitte samale kategooriale kui sina, kuid siiski, teenus on sama. Suhu, vittu ja perse, vahel kõigisse korraga. Ehk isegi mingi amatöörfilm kuskil, pole aimugi. Mõni tahab, et teda piitsutataks, mõni, et jalaga munadesse pekstaks. Ja igasugu muid vahepealseid asju.”
Kari vaikis, vaadates, kuidas naine taas jõuetult diivanile istuma vajus. Tühjendas klaasi ja asetas põrandale.
„Sealt tuleb raha igakuiste arvete maksmiseks, suitsuks, viinaks. Selle kümne grammi ettemaksuks. Jah, ideaalis võiks see kesta veel aasta, kuni ma kaheksateist saan. Kuid ma olen väsinud. Kõigest. Parem ütle mulle kohe praegu, et sa ei taha ja ei suuda end muuta. Ning ma luban sulle, et sa saad pealt vaadata, kuidas ma üledoosi kätte suren.”
„Kari,” lausus naine jõuetul häälel, vaadates enda ette tühjusse, „ma ei teadnud, ei osanud arvata.. anna mulle andeks!” Ta tõstis pilgu tütre poole, „ma ei saa lõpetada, ma ei suuda. Ma pean seda tegema, saad aru!”
Kari ohkas sügavalt. „Sa küsisid, mis tehingul juhtus, tahad ikka kuulda?”
„Ma ei tea,” vabises naine, „kas ma tahan..?”
„Ma tapsin nad.”
Külm kalk hääl, milles ometi aimub meeletut naudingut tõe avalikustamisest ja jagamisest.
„Misasja!?” Naine jäi Karit hämmastunult, segasel pilgul silmitsema.
„Tehingupaigale jäi maha laip, kirvehaav kuklas. Ja teised kaks lasin ma Bossil hukata. Sinu faking diilerifantaasia ja narkoelu pärast olen ma täna vastutav kolme inimese surma eest. Ja nüüd, kui ma sulle rääkisin, oled ka sina.”
„Mida sa tahad minust!?” hüüdis naine tõustes, ta astus tütre poole, haaras temast kinni, „mida sa tahad minust, ah!?” Angela üritas Karit raputada, kuid too lükkas naise suurema vaevata eemale.
„Mida ma tahan?” Hullumeelne irve näol, astus Kari laua juurde. „Ma tahan, et see,” ta korjas kanepisuitsu üles, „ei kontrolliks enam sinu elu,” ta pillas suitsu maha, „et see,” ta võttis süstla, „ei kontrolliks enam sinu elu,” ta pillas sellegi käest, „et see kuradima valge pulber,” ta haaras koti laualt, „ei kontrolliks enam sinu elu. Ei määraks enam, kas sa elad või sured. Anna mulle vastus! Kas sa hakkad tarbimist vähendama ja vaatama loobumise või ravi suunas, või ma võtan veel täna õhtul selle paki ja viin Bossile tagasi, koos nõusolekuga tappa või keppida keda iganes, et see tasa teenida.”
„Kari, sa ei saa..” alustas Angela, üritades õigeid sõnu leida.
„Selge,” lausus Kari külmalt, „seda ma arvasin,” ta korjas diivanilt kotikese, „oli tore sind tunda, ema. Aitäh elu eest. Kohtumiseni haigla surnukuuris.” Ta suundus esiku poole, seisatas korraks, heitis veel viimase pilgu naise suunas, avas ukse ja astus välja.
Tõmbas ukse enda järel kinni, jäi kilepakki vaatama. Võtmeid ei olnud vaja, ta ei tule enam siia tagasi. Lubadus. Lubadus Angelale, lubadus Bossile. Need kõik olid ebaolulised, sisuliselt. Oluline oli vaid üks lubadus, ainus, mis vääris täitmist ja mille täitmine oli ainus, mis teda seni oli paremuse poole aidanud: endale antud lubadused.
Mingi muu tunne, ta virutas kilepaki vastu seina. Murdumine, mida ta ei saanud lubada, mis tuli maha suruda; pisarad, kurbus, veel üks lubadus, mis ähvardas murduda. Ja tema selle järel. Ainus viis seda tappa ja uputada oli viha, vägivald; tappa ja hävitada. Toetas lauba vastu seina, lõi sõrmenukkidega vastu seina, üha uuesti ja uuesti. Lükkas end siis seinast eemale.
„Issand