Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar

Читать онлайн книгу.

Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I. - Mihkel Vasar


Скачать книгу
kinni, nad sammusid mööda koridori, tundus, et välisukse poole.

      „Teil on buss koolimaja parklas?” uuris Kari.

      „Jah,” sõnas mees, järsku surus ta neiu vastu seina.

      Katsus ta läbi. Ei kulunud palju vaeva, et tuvastada rahakott, sigaretipakk ja välgumihkel nende süütamiseks. Küll aga ei vaevunud inimene leidma seeliku alläärde peidetud terasid või saabastes olevaid nuge. Ilmselt ei tulnud nende pärast muretseda, kui teda ametlikult ei arreteeritud.

      „Mis see siis on?” uuris mees peaaegu kahjurõõmsal häälel. „Sigaretid, kooli territooriumil, seitsmeteistaastase neiu käes? Ja kas ma tunnen alkoholiaure hingeõhus?”

      „Las ma arvan,” tähendas Kari taas ümber pöördudes, ta kohendas tagi seljas, „kuna Harri Kallahan ei suutnud oma relva kriitilisel hetkel ja rahvarohkes kohas püksis hoida, siis ei saa te lubada, et kahtlusalune pealtnägijatele hiljem kurdaks, et relvaga sihiti, aga suitse ei võetudki ära.”

      „Humoorikas,” lausus mees, „kuid ei. Me oleksime need konfiskeerinud ka siis, kui Mägi-Aivar ei oleks siin relva välja tõmmanud.”

      Kari muigas, Mägi-Aivar. MacGyver. Viimane siiski vihkas tulirelvi, mälestuskild lapsepõlvest.

      Paraadtrepist alla ja peauksest välja, paremale, parkla suunas. Üks mees hoidis kogu selle teekonna tema kätt selja taha väänatuna ja vastu selgroogu surutuna, naelahaavadest veidi madalamal. Algavas viinauimas oli keerukas mingile vastupanuplaanile isegi mõelda. Mitte et sel oleks üldse mõtet olnud. Siseriiklik politsei oli viimane instants, kelle vastu kätt tõsta, eriti kui kaup kaasas.

      Bussiuks tõmmati lahti ja ta suruti bussiistmele kahe politseiniku vahele.

      „Millal me rääkimiseni jõuame?” uuris Kari tüdimusega hääles.

      Ta raputas juukseid näolt eemale. Korraks kerkis tema mõtetesse veidi vähem kahvatu nägu eelmisest aastast. Pikkade vasekarva juustega neiu, tema enesega võrreldes mõistlikku kasvu. Võis kujutleda teatavat sarnasust, juuksed näo ees – eriti mustvalge kaamerasilma ees, mis koolimaja peaust valvas.

      „Siis, kui me ukse kinni saame,” tähendas mees, tõmbas ukse kinni, „nüüd.”

      „Väga hea,” ohkas Kari, ta raputas uuesti juukseid näost eemale, sirutas sõrmi ja surus neid rusikasse, sirutas ja surus taas, „kas me võiksime nüüd asjast rääkida?”

      „Eelmisel nädalal, neljapäeva öösel, leiti Aleksandri tänavalt hoovist Marko Heinsoo ja Taavi Kadaka surnukehad. Samal õhtul olid nad viibinud lähedalasuvas pubis kellegi sünnipäevapeol ning paljud inimesed asetavad ka sind sinna, koos žiletiteraga. Sa lahkusid nendega sealt ja oled meie andmetel viimane inimene, kes noormehi elusana nägi.”

      „Esiteks,” lausus Kari, „kohtusin ma nendega samal päeval kell üheksa õhtul. Nad pidid minu ja minu sõbranna Tartusse viima. Vähemalt nii sõbranna Kristi mulle väitis,” Kari vaikis korraks, silmitsedes naispolitseinikku, kes seda kõike üles tähendas. „Ärge perenime küsige, pole kunagi huvi tundnud. Teel Tartusse hakkas Marko vihjeid tegema ja lõpuks käskis Taavil kinni pidada ning tegi ettepaneku, et enne nad meid edasi ei vii, kui vähemalt üks meist neile suuseksi ei paku.”

      „Ja see juhtus enne pidu, enne Tartut?” uuris Aivariks nimetatu.

      „Jah,” sõnas Kari, „ma pakkusin välja, et ma teen seda, muidugi oli minu plaaniks Markoga võidelda ja ta alistada lootuses, et Taavi, kel oli Marko idee suhtes vastuväiteid juba autos olles, on nõus alla andma ja siis hiljem sõbraga asja siluma.”

      „Aga nii ei juhtunud?” uuris naine.

      „Ma ei oska täpselt öelda, kuidas see toimus, kuid lõpptulemusena ärkasin ma peahaavaga,” ta tõmbas juuksed kõrvale, näidates pikka sügavat armi, „ja seljahaavadega, maanteeservalt kaugemale eemale lohistatuna, et mõni möödasõitjatest mind ei leiaks. Ilmselt lootsid nad, et ma olen surnud. Kristi siiski jättis mulle, rahatähele kirjutatuna, viimase telefoninumbri, millele Taavi Marko telefonilt kõne võttis. See inimene tutvustas end mulle hiljem Veiksina.”

      „Ja sellest võitlusest pärinevad haavad, mida teised pidulised neil kahel noormehel nägid?” uuris naispolitseinik, „millise terariistaga?”

      „Žiletiteraga,” lausus Kari, „inimeste jutust jäi mulle mulje, et üks meist kas võtab neilt suhu või meid tapetakse. Eriti kuna Marko väitis, et tuleb probleeme ning meie jaoks ei oleks probleemiks lihtsalt see, kui meid maantee äärde vihma kätte maha pannakse.”

      „Ja mis edasi toimus?” uuris Aivar.

      „Kristit ma enda kõrvalt ei leidnud, seega ma eeldasin halvimat, et nad võtsid ta mingis seisus endaga kaasa. Keegi autojuht korjas mu peale, nõustus Tartusse viima, ma helistasin Kristilt saadud numbrile, leidsin peokoha ja inimesed. Ähvardades neid tera, oma tegevuse jätkamise ja politseiga, sain ma nad endaga kaasa tulema. Kohapeal pakkus üks neiu vist politsei kutsumist, kuid Marko laitis selle maha.”

      „Ja edasi?” uuris Aivar.

      „Nad viisid mind ühte sisehoovi oma auto juurde. Selle pagasiruumis oli kinniseotud Kristi, kohapeal üritasid nad veel kord minust jagu saada, kuid seekord ma alistasin nad, selle käigus lõi Marko Taavile lagipähe. Ehk aitas mind ka see, et saabastel olid ketid peal.”

      „Ketid?” küsis naine pilku tõstes.

      „Umbes kaks kilo terasketti kummagi saapa ümber, dekoratsiooniks. Minust jäid nad sinna teadvuseta lebama ning mina ja Kristi lahkusime.”

      „Ja see on kõik?” uuris Aivar.

      „Jah,” Kari ohkas, „ma eeldan, et me vestleme selle üle veel pikemalt?”

      „Jah, on teil aega?” uuris mees.

      „On mul valikut?” küsis Kari vastu.

      Ta ohkas, istudes tänava ääres majatrepil, paarkümmend sammu keldribaari kaarja plekk-katusega kaitstud sissekäigust eemal. Sisse vajunud asfaldiaugud tema ees, paas tagumiku all, viimane osa tema kehast ja riietest, mis veel kuidagi kuiv püsis. Vesi voolamas varinguaukudesse nagu kraanikaussi, tilgad langemas võrdlemisi siledale asfaldile, mida veekiht veelgi tasandas. Ning üha uued ja uued suured piisad lööklainena laiali lendamas. Võis kujutleda veepiiska aeglaselt asfaldile langemas. Muidugi oli kujutluses pigem keskpäev, sügise kõige valgem aeg meeldivalt halli pilvkatte all, mitte aga öine sügistorm.

      Mitte välgunooled taevas sähvimas, tõepoolest nooled, mitte haju pilvekihtide vahel, mis korraks süttis. Ja muidugi vihmahood, kord tugevnemas, siis jälle nõrgenemas.. justkui tuulest kantud, puhuti täiesti rauged. Ning siis ei jäänud enam midagi varjama või takistama kõuekõmina puhast rullumist üle taeva.

      Ta haaras trepi kõrvalt maast pooleliitrise viinapudeli. Keeras korgi pealt ja tõstis suule. Jõi paar lonksu, sülitas viimase lonksu välja ja langetas pudeli. Nii palju siis sellest: pärast liitri joomist ei lähe enam viin ka kõrist alla. Pettunult valas ta veel pudelisse jäänud viina maha, lastes sel vihmaga seguneda. Puhas ja kvaliteetne viin puhtasse loodusesse. Asetas pudeli taas enda kõrvale trepile ja langetas pilgu, silmitsedes vihmavett ninalt ja huultelt maha tilkumas. Ilu, nauditav jahedus ja ligitikkuv külmatunne.

      „Mida sa siin teed!” Kristi kartlikult üllatunud hääl, vesi madalates lompides saapa maandumisest laiali paiskumas, võis peaaegu tunda suvise, märja, kuid ometi kuumava asfaldi aroomi.

      Kari tõstis neiule väsinud, vaikiva pilgu, langetas siis taas pea.

      „Kas sa ei tahaks alla baari minna?” küsis neiu. „Või vähemalt kuskile vihma eest varju?”

      „Davai, lähme baari.” Kari tõusis, otsides seinalt tuge.

      Maailm oli paigas, mitte mingit tunnet, et miski käinuks ringi. Kuid tasakaal.. oli metsa poole. Ega väärinud mainimist. Lükkas näonahale kleepuvaid juukseid eemale, kiskus kihvadega kordamööda kumbagi rõngast alumises huules.

      „Sa oled purjus?” küsis Kristi. „Kas Sõrm viskas su välja?”

      „Ei,”


Скачать книгу