Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
pidanud laiali peksma. Saapaid jalast võtta.. ta ohkas, déjà vu. Vähemalt oli Angela otsustanud tule teha küünla otsa ja mitte paljale lauale või suisa põrandale, vaipade all oli küllaga tuttavaid jälgi..
Seisatas laua ees ja kummardus aeglaselt ja nõtkelt selle kohale, jäädes silmitsema naise pingsat pilku ja küünlaleeki. Puhus leegi ära. Hüüatus ja kuum segu, mis talle näkku lendas, lusikas takkajärele. Aeglaselt ajas Kari end taas sirgu, astus ümber laua.
„Miks, miks, miks?” soigus naine ja lükkas oma määrdunud ja väsinud juukseid kõrvale, et korraks tütart silmitseda, „me ju leppisime kokku!” lausus ta nuttes, „et sina elad oma elu nii, nagu sina soovid, ja mina nii, nagu mina soovin! Kari, miks sa pead mind piinama!?”
„Sa tead, miks,” lausus Kari külmalt, „me rääkisime sellest. Ja me leppisime ka ühes uues asjas kokku.”
Ta hingas sügavalt sisse, tunnetades järsku, et ei suuda enam seda õhkkonda taluda, midagi tuli välja lasta, isegi selle hinnaga, et mõni üliagar lohh näeb valget suitsu ja ajab päästeteenistused tagajalgadele, et jõustruktuuride silmis kujutluslikke plusspunkte teenida. Ta avas elutoa akna, laialt, vaadates, kuidas kogu suits välja ööpimedusse voogas. Külm hingus talle vastu, piisavalt võimas, et juukseid liikuma panna.. et nautida seda, lihtsalt seista siin ja nautida, hoolimata sellest, et oli nüüdsama väljast tulnud.
Kuidas ta ei olnud siis taibanud seda nautida? Rannas. Ta oli nautinud, kuid mitte sel moel. Tõstis käe, suunates selle külma tuulde. Justkui kõik meeled oleksid teravdunud.. oleksid nagu vahepeal isegi oluliselt teravamaks saanud.. Võib-olla seoses alkoholi lahtumisega, võib-olla välistemperatuuri muutumisega, või vaid kergest kanepiaurust. Ta sulges akna, pigem kanepiaur. Pöördus ümber, jäädes toas ringi vaatama. Nüüd järsku häiris teda kogu see pask, mis toas laiali oli. Angela üritas hommikumantlit kindlamalt oma keha ümber mähkida, edutult, tõusis siis vaevaliselt püsti, hakkas aeglaselt köögi poole liikuma. Nagu vanainimene, kolmekümne ühe aastane vanainimene.
Väikese vanusevahe tõttu oleks mõni võinud neid pidada kahtlaseks perekonnaks, kus on kaks üpris suure vanusevahega õde. Või jah, nende variant oli veel kahtlasem pere.. kui seda asja siin sai üldse pereks nimetada. Mingil moel tundis Kari end selles süüdi, oleks tundnud veel enam, kui ta oleks suutnud sel hetkel Angelat silmitsedes mingit süüd tunda. Angela alustas tema pärast. Pärast tema.. õnnetust, sel ühel suvel.
Polnud isegi selge, kuidas ta pidi seda nimetama, kõik mälestused olid seotud pärastisega, mitte sündmuse endaga. Sidemed, haiglad, hulk nüüdseks tundmatuid ja ununenud nimedega nägusid.
Igatahes hakkasid kõigepealt salapäraselt kaduma oopiumipõhised valuvaigistid, mis olid Karile välja kirjutatud. Hiljem asendusid need juba tänavaheroiiniga. Mitte küll piisavalt kauaks, et see mõju avaldaks. Mõju saabus hiljem, kui ema oli end juba sellesse auku süstinud ja nad Kristi Vanade Heade Aegade lõputsüklis ühel peol kohtusid. Sealt oli üpris lühike maa selleni, et ta veetis terve eelmise kooliaasta hägus. Ja nüüd oli ta siin. Ning Angela oli endiselt.. seal.
Võib-olla enesesüüdistamine.. kõiges.. oli endiselt põhjus, miks uimas uimerdada oli lihtsam kui midagi teha. Süüdistada end selle piinava suve kestel kõiges, alates praegusest hetkest kuni Kari sünnini välja.
Kari heitis pilgu kööki, Angela oli leidnud mingisuguse heleda kruusi, lennutanud sinna sisse kaks teekotikest. Seejärel jäi ta pliiti silmitsema, lükkas siis löödult kruusi eemale ja vajus korraks lauale, enne kui nutuselt kolmejalgsele taburetile istuma kukkus. Tõmbas taas hommikumantli hõlmu koomale.
Ta ohkas mõtlikult, tõusis püsti, astus kööki ja lasi vett täis kastruli, millele kindlasti oli juba mingisugune tolmukiht peale siginenud. Lükkas pliidile. Gaas lahti ja tulemasinast süüdet. Jäi silmitsema, kuidas naine üritas sigaretipakist üht suitsu kätte saada, kuid värisevate käte tõttu ei tahtnud see õnnestuda. Neiu napsas naise käest sigaretipaki ja keeras selle köögilauale kummuli. Jätta inimesele veel nii palju eneseväärikust, et ta saab gaasileegis sigaretti süüdata.
Kõndis sõnatult tagasi elutuppa, vajus diivanile istuma, kui oli sealt veel sodi põrandale pühkinud, lisaks olemasolevale. Jäi silmitsema lauda ja valmis meisterdatud väikeste fooliumiümbrike hunnikut lauanurgal. Vähemalt seegi hea, eriti kui see sisaldas ka mingisuguses koguses fentanüüli ja mitte lihtsalt parajasti saadaval olnud ballastmaterjali.
Sulges silmad, toetas pea seljatoe ülaosale. Mõtles end korraks tagasi külma pimedasse randa. Öösse Kirstiga, see kummaline maagiline rahu, mere lainetus ja kurdistav vaikus. Puhas loodus, niipalju kui seda sai linnas nautida. Ehk oleks olnud oluliselt lõbusam kuskil rabas päikeseloojangut silmitseda. Oluliselt maagilisem. Või jah, isegi Tallinna ümbruses oli palju ilusaid paiku, Viimsi, Paldiski. Meri. Meri oli oluline, tekitas vägisi soovi taas välja minna. Võtta see fooliumiümbrike kuhi kaasa ja lihtsalt kaduda välja, ajatusse.
Hääled, köögist. Justkui miski oleks ümber läinud või justkui keegi oleks kõrvetada saanud. Sundis muigama. Ning samas mõtlema, kas tõesti oli potitäis külma vett nõnda kiiresti keema läinud.. või oli tema üheks väga pikaks hetkeks.. ära vajunud. Tõsi, ta polnud sinna kuigi palju vett lasknud, pool liitrit vast, kui sedagi. Õhukese kihina suure poti põhjas.. võib-olla tõesti. Põranda naksumine andis juba aimata, mis toimus, ta ei pidanud silmi avama, et näha Angelat uksel seismas, ühes käes teetass, milles jook aina kangemaks muutus, teise käega üritamas tasakaalu hoida.
Kogu liikus lähemale, mitte ainult hääled põrandalt, vaid ka mingi seletamatu lähedus, mida ta tunnetas, kehatemperatuur võib-olla. See miski istus tema kõrvale, kõverdas diivanipõhja. Seejärel asetus teetass lauale ning algas lusika pekslemine vastu tassikülgi. Kari surus ohke alla. Tõenäoliselt ei oleks Angela aga seda märganud. Vahet polnud. Lurin, mis algas pärast seda, kui lusikas – kindlasti tahmane – oli pekslemise lõpetanud. Putsi, see käis tõsiselt närvidele, rohkem kui Jumala või Jeesuse appikutsumine.
Ta ajas end püsti, suundus kööki. Keeras gaasi kinni, asus harja otsima, eesmärgiga kogu see sodi kokku tõmmata, et võimalus saapaid jalast võtta avaneks ka mujal kui voodis. Või vannis. Masendav. Hari, köögis, kuskil.. taga, kust see tuli välja saada ja siis puhtaks teha. Roheline vars, äravajunud karvad. Selline, mida vangid või pimedad kokku panid, kui uskuda vanu kulunud ajalehti, mida tuul mööda tänavaid kandis. Roheline oli siiski vaid üksikute plekkide järgi tuvastatav, muude plekkide järgi oleks võinud eeldada universaalset emailivalget. Või punast, kuna varreots oli punane, justkui oleks keegi seda kasutanud punase värvi segamiseks. Kari tõstis pilgu elutoa suunas, jah, idiootsus.
Ta vihkas seda. Koristamist. Harja hoidmine ühe käega ei olnud just eriti mugav, veel vähem oli see efektiivne. Seega läks üsna kaua aega, selleks ajaks kui tema oli lõpetanud pühkimise ja suutnud kogu selle pasa vanasse kollasesse määrdunud plastikämbrisse tõsta, oli ema teega lõpetanud. Nagunii ei olnud loota, et Angela oleks midagi koristanud või kuidagi seostanud harja ja räpast põrandat. Ta ohkas mõtlikult, lennutas harja kööki, tagasi ukse taha nurka, ämber võis sinnasamasse jääda, nagunii oli kindel, et ta seda ei unusta. Või siiski, parem enne välja viia, kui korterinaaber otsustab hakata neid jäätmeid töötlema, otsima mingitki tolmu, mida süstida.
Tagatuba, voodi, langes näoli sellele, ikka veel pesupulbri lõhn juures. Kasutamata, peaaegu, täna öösel leiab see kasutust, see oli kindel. Kuid pärastpoole, Kari tõi käe küljele ning lükkas pea ja ülakeha voodilt lahti. Ajas end taas püsti, raputas juuksed kõrvale. Astus tagasi elutuppa, saapaid ei olnud mõtet enne jalast võtta, kui ta oli ämbri õues konteinerisse tühjendanud. Istus taas ema kõrvale maha, nüüd see inimene vähemalt meenutas ema, mingil määral.
Naine põrnitses teekruusi, olles ilmselgelt sügavalt mõttes. Kari ohkas, sulges silmad, toetas pea taas vastu seljatuge, vajudes samuti mõtetesse. Järgmine asi, mis teda sellest unistuslikust poolunest äratas, oli see, et naine oli oma pea talle sülle pannud ja tema käe enda peale tõstnud. Kari vaheldumisi sasis tema juukseid ja paitas neid.
„Ma ei ole halb inimene,” lausus Angela nutuselt, „ma lihtsalt ei suuda. Ma olen liiga nõrk, ma olen nii nõrk..” nuttis ta. Ta ütles