Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
põrandal, nagu kooli välisukse taga. Saali keskosa kaetud tumeda vaibaga, imamas vett ja kandmas võimalikku lund ja muda. Mõlemas külgseinas neli poolkaarekujulist punast diivanit, nende keskel laud. Midagi, mida võis kohata viiekümnendate stiilis söögikohas. Vähemalt meenutas Karile. Kuidagi. Mingitmoodi. Seostas.
Lauale toetudes tõusis ta baaripukile, asetas küünarnuki letile ja langetas lauba käele.
„Kari,” neiu pööras pilgu tema poole, „sa näed välja, nagu sa oleksid eriti masendunud ja väsinud ja vaevleksid krampide käes.”
„Purjus, krampe ei ole, muud.. on..”
„Sõrm!” püüdis Kristi mehe tähelepanu, „kaks õlut.”
„Üks,” tähendas Kari.
„Eh!?”
„Endale võid õlle võtta,” lausus Kari, ta tõstis pea käelt, silmitses kaaslast läbi juuste, „klaas jahedat vett, palun, ja.. sa iiri kohvi mõistad teha?” Mees noogutas sõnatult. „Siis üks see. Topeltkoguses.”
„Iiri kohvi ja klaas vett? Sa oled läbimärg ju!”
„Ma olen täna üle liitri viina ära joonud,” lausus Kari, langetas pea taas käele, „võiks mürki vahetada. Ning praegune ilm on just suurepärane, et vett juua. Lausa jumalik.”
„Olgu…” tähendas Kristi kahtlevalt, eemaldas tumepunase salli ja seejärel ka mantli.
Alles nüüd sattus Kari vaatama, mis teisel neiul seljas oli. Nahksed säärsaapad, lai must veidi üle põlve seelik ning seeliku ja saabaste vahel kas läbipaistmatud sukkpüksid või retuusid. Mantli alt paljastus must särk, mille peal oli must lillemustriga..
„Korsett?” küsis Kari.
„Jah,” naeratas Kristi, „mõtlesin, et kui ma olen valmis kodumaiste käsitsi tehtud tanksaabaste eest maksma pea kaks tuhat, siis tellida Inglismaa professionaalidelt korralik korsett ei saa olla halvem idee.”
„Eks me näe,” ohkas Kari, „ma imestan, et sul palav ei ole.”
„Ma imestan, et sul külm ei ole!” vastas Kristi samal toonil, rüüpas õlut.
„Ja kuidas sul õnnestus neile kaks tuhat jätta?”
„Saapad, kolmekordne õmblus, korralik vooder, mille ma ema kappidest pihta panin. Terasest varbakaitse…” loetles neiu.
„..kettide asemel?” küsis Kari muiates.
„Kettide asemel, tõesti,” muigas ka Kristi, „soovid rääkida oma joomatsüklist?”
„See on esialgu veel maraton, mitte tsükkel,” Kari rüüpas jääkülma vett, „mul on sulle palju parem küsimus.”
„Milline?”
„Kui ma mitte ei tea, vaid ainult usun, et kõik lõpeb tules, kas see on isetäituv ennustus?”
„See on nagu.. päris filosoofiline kohe.”
„Ühe koolivenna arvates muudab uskumine ennustuse isetäituvaks, kuna ma tahes-tahtmata töötan sellise tulemuse suunas. Teadmine aga tähendab enese distantseerimist sündmuses osalemisest.”
„Ja sinu arvamus?”
Kari muigas, paljastas kihvad. „Kui mul oleks siinkohal mingisugune arvamus või võime seda kuidagi mõtestada.. nõnda, et mul oleks midagi lisada.. siis ma ilmselt ei küsiks sinu arvamust.”
„Mingil määral sa saad ju sellest aru, et see sul nii hästi meeles on,” tähendas Kristi, „sellepärast sa oledki.. selline?”
„Ei,” ohkas Kari, „mitte sellepärast.” Ta tõstis pea, jäädes silmitsema suurt klaaskruusi enda ees, paks koorekiht kõige peal ja selle all kuumav vedelik.
„See on midagi alkoholiga?” uuris Kristi huvitatult.
Kari lükkas kruusi tema ette. „Antud koguse puhul neli osa kohvi, kaks osa iiri viskit ja poolteist osa kohvikoort.”
„Ei tänan,” lükkas Kristi kruusi tagasi, „lihtsalt ma soovisin teada.”
„Okei,” Kari rüüpas kohvi, „päris.. hea,” tõstis ta kruusi tunnustavalt baarimehe poole.
„Niisiis?” uuris Kirsti.
„Niisiis,” kordas Kari, „ma sain lõpuks emaga vaieldud tema eluvalikute üle. Sai mainitud, kust tuli raha tema tehingu jaoks ja et tal oleks raske ilma minuta hakkama saada. Kui ma peaksin lahkuma. Ja ta jätma. Sai ilustatud ka, seda minu töö asja. Ja sai mainitud veel, mida ma tema pärast pean või pidin tegema, kaasa arvatud kirves kuklasse samal õhtul.”
„Kurat, Kari! Sa lubasid ju!”
„Lubasin? Mida?” Ta vaikis, mõistes. „Ah.. seda..”
„Jah, seda!” Kristi jäi vait. „Sa.. uuesti..? Jälle..!?”
„Enesekaitse, seekord.”
„Kolm.. kolm.. Neli inimest! Ja sa istud siin, minu ees..?”
„Selle arvestuse järgi pigem..”
„Käi vittu!” hüüatas Kristi.
„Käidud,” ohkas Kari, „mis meenutab, et sa võiksid end lähipäevadel jaoskonda vedada.”
„Et siis sind leiti üles?”
„Ma ju ütlesin,” lausus Kari, „tegelikult oli see päris huvitav, istuda emakeele tunnis ja vaadata, kuidas kaks politseinikku sisenevad. Ning niipea kui ma käe laua alla panin, tõmbas üks relva välja ja.. tekitas paanika. Faking jumalik!”
„Sa oled värdjas,” ohkas Kristi.
„Ei imesta. Kõige huvitavam oli see, et nad katsusid mind läbi, aga ei leidnud ei nuge ega terasid. Müstika. Ma ei andnud neile põhjust ka. Kuus tundi hiljem lasid mul minna. Kui sinu versioon saab toetama minu oma, siis saame mõlemad ilmselt trahvi alkoholi tarbimise eest. Kui nad tõesti tahavad midagi väänata. Mulle juba väänasid, viina ja suitsu eest.”
„Seda ei ole vist mõttekas üritada vältida?” uuris Kristi.
„Keegi ei usu hea tüdruku juttu, kui käsivarred on süstlajälgi täis,” naeratas Kari.
„See ei ole ka sinu masenduse põhjus, ega?”
„Kuigi direktorile sellest aru anda.. oli parajalt masendav tegevus, siis vähemalt õigustas see tema silmis kuidagi minu ebakainet olekut, kummalisel kombel.” Kari rüüpas veel kohvi. „Mäletad, kui ma mainisin seda seletamatut kahtlast tunnet?”
„See on endiselt?”
„See on endiselt kohal,” nõustus Kari, „ma olen üritanud seda uputada alkoholiga, narkootikumiga, kanepiga, tubakaga. Kuid ta on ikka olemas, ikka näriv. Ikka häiriv. Kohati on tunne, et tuleks endale noaga kallale minna ja see enda ihust välja lõigata, et teada saada, mis see on. Kuid sellegagi on probleem. Kui võtta ette säärane kirurgi- või pigem lihunikutöö, on võimalus rookida end puhtaks nagu kala, kopsudest kuni päraku ja häbemeni.. ja ikkagi mitte saada kätte seda, mis torgib. Isegi kui omaenda seljaaju torkida..”
Ühe osa jättis ta siiski mainimata, sõnavälgatused, mis teda häirisid. Kuulda Kristit teoretiseerimas vanade heade aegade tähenduse üle oli viimane asi, mida ta soovis.
„Sul on tõsiselt.. kahtlased fantaasiad.”
„Ei ole fantaasiad, vaid kujutlus,” tähendas Kari, „kummalisel kombel.”
„See on veel hullem, kuna sul on võime neile järgneda, muretult ja midagi tundmata.”
„Õige jah,” sõnas Kari, „ma ei ole ikkagi lähemal sellele mingisuguse nime andmisele. Ta lihtsalt on, häiriv, näriv, kuulutab, et midagi on tulemas või juba juhtunud, et midagi on paratamatult ja vääramatult teisiti.”
„Rasedus?” pakkus Kristi.
„Sittagi,” nentis Kari, „kuidas veel? Avaliku tualeti