Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
ja paari Koidula eest kakskümmend doosi ära võtnud. Ning osa sellest rahast läks seitsmekümnese Lauaviina alla, mis nüüd õpikute kõrval loksus. Hea alternatiiv odekale. Kuigi odeka kõrval oli hea mis tahes viin, makstud või maksmata. Kui just ei joonud otseselt selleks, et käed mõne tunni jooksul ei väriseks.
Garderoob, turva, kes pilgu tõstis ja teda silmitses, siiski midagi ütlemata. Justkui olnuks tema riietuses ja välimuses midagi nõnda erilist ja märgatavat. Olgu, juustes silmade kõrgusel paar tolli veinipunast triipu musta ja loomuliku värvi vahel, kuid see oli ka kõik. Turva lauast mööda ja vasakule kitsasse koridori, mõlemad seinad täis garderoobibokse, kokku kolm aastat ja 11 paralleelklassi.
Turva territooriumisse ja vaatevälja jäid vaid pedagoogide riietehoid ja algklassid. Teisele poole, kuhu Kari suundus, põhikooli lõpuklassid ja gümnaasium. Kokku 13 boksi. Kitsas koridor jätkus veidi eemal tupikuga, tupiku esimene boks vasakul. 10B, tihkelt jalatseid ja riideid täis.
Muigas, meenutades, et ta ei teadnud endiselt, mis kell täpselt oli. Või ei mäletanud enam, mis tähendas hoopis tõsisemat probleemi. Ilmselt saab kellaaja selgeks siis, kui ta mõnda tuttavat nägu kohtab. Riietehoid andis võrdlemisi hästi aimu, keda oli võimalik üldse kohata ja keda mitte, niipalju kui teda huvitas. Rõivaste ja indiviidide seostamine. Polnud kunagi olnud tema tugevamaid oskusi, kooli raames vähemalt mitte. Piir oli kuskil, ta jäi oma sõrmi silmitsema, naeratas endamisi, jah, just niipalju.
Eemaldus garderoobist niinimetatud alumisse fuajeesse. Suured kreemvalged kollaka varjundiga põrandaplaadid meenutasid talle vannituba korteris, see omakorda meenutas talle seda kummalist väsitavat tunnet, mis oli teda vallanud ja nüüd taas valdama hakkas. Nüüd oli siiski võimalik seda mingil määral kirjeldada. Tunne, et midagi oli pöördumatult väärastunud ja moondunud. Seos, millele ta keeldus pikemalt mõtlemast.
Midagi meenutas aga siinne kõikjal valitsev hele beežikus veel. Endist aega, kui peatrepi vastas seinal olid peeglid ning pingid ning kõik oli peaaegu laeni kaetud väikeste mustade plaatidega. Kohmakalt, ebatasaselt, inimlikult. Osana nõukogudeaegsest ametlikust disainist.
Mööda siledaks ja jäiselt säravaks kulunud paeastmeid üles. Poolkorrus, aatrium, selle põrand kaetud suurte sissetoodud kiviplaatidega, kangesti justkui seesama hall materjal, millega soomlased oma ahje katsid. Ning muidugi asus aatriumis paar nurka taimede jaoks, ehk isegi mõeldud varjama terasest tugiposte, mis samuti halliks võõbatud. Või siis mitte nii väga taimedele, kuivõrd bioloogiaõpetajale, kes koolipäeva lõpul, kui maja tühi, siin kastis ja kaevas.
Veel pool korrust kõrgemale, esimese korruse kiviparketile, pöördus ümber tugiposti koridori. Laitmatu parkett, võlts.. häirivalt võlts selle kõrval, mis siin enne oli laiunud ja näis kohati olevat lausa kiviaegsete tööriistadega välja tahutud. Ning muidugi sama pastelselt kollakas, vaid värvilt puud meenutav laminaat. Seintel katteplaatidena, varjamas torusid, kaableid ja muud seesugust, ning muidugi.. lamineeritud klassiuksed. Ta vähemalt lootis, et vaid pind oli selline.. vastik.
Eemalt lähenes tuttav nägu. Suurt kasvu prillidega noormees. Lühikeseks pöetud juuksed, väikesed silmad, tugev kulmujoon, taanduv juuksepiir. Mustas, nii kampsun, teksad kui kingad.
„Sina,” lausus Kari venitades.
„Mina…” vastas noormees, „..Mihkel.”
„Sina,” kordas Kari, „mis kell on?”
„Üheksa saamas, Suka teine tund.”
„Väga armas.” Kari ohkas endamisi.
„Sind on huvitav näha sedamoodi, ilma meigita.”
„Ilma…” Kari vaikis, „vittu, selle ma unustasin, oleks muidu veel ühe tunni hiljaks jäänud,” vajus vastu seina nõjatuma, raputas juukseid vaateväljast, „suva. Ning,” tähendusrikas paus, „see tavapärane ei ole meik, vaid sõjaväe maskeerimiskreem.”
„Siis vist tuleb veel enam tunnustada sinu oskust sellega ümber käia. Näib täppisteadusena.”
„Lihtsam, kui sulle tundub,” naeratas Kari, tahtmatult tõstis ta pilgu ripplae poole, mis varjas kõrge aknakaare ülaosa, „kuid tore näha, et kellegi jaoks on see oluline.”
„See on esteetiliselt ülimalt nauditav. Nagu sa tead,” Mihkelgi tõstis pilgu, üritades näha, mida Kari vaatab, „sind ka häirib see ripplagi?”
„Jah, see lihtsalt,” ta langetas pilgu, „ei sobi. Nõuded nõueteks, kuid see, kes selle projekteeris, tuleks oksa tõmmata.”
„Iga ajastu teeb endiste loodut endale sobivaks. Uus euroajastu teeb esimese vabariigi võlvitud lossilaadset koolihoonet.. kaasaegsemaks ja neutraalsemaks. Nii nagu nõukogude aja vajadused vägistasid endised mõisad koolideks ja hooldekodudeks.”
„Vägistamine kõlab täiesti õige terminina,” nõustus Kari.
„Siia juurde võiks veel tuua kõik need suursugused mõisad, mis tühjalt lagunevad, sest eraisikud võivad taastada vaid nööri mööda, mille muinsuskaitsjad on maha märkinud. Mistõttu mõisa taastamine Eestis on samas hinnas, mis sadu aastaid vana loss Lõuna-Prantsusmaal.”
„Sa oled tõesti seda asja uurinud,” muigas Kari, „tiirled endiselt haldjate ümber?”
„Haldjate ja nende seltskonna, jah,” lausus noormees.
„Pea meeles, sina elad fantaasiamaailmas,” tähendas Kari mõtlikult, „nemad ei ela, seal võib tulla ette hõõrdumisi.”
„Ei tahaks arvata, et ma nii väga fantaasiamaailmas elan,” vastas Mihkel.
„All wish and no do..,” nentis Kari, „pluss see, mida sa mulle just rääkisid.. ma arvan, et siin pole eriliselt midagi, millega vastu vaielda. Sataka-Triin ja tema ümber koondunud seltskond on veel üks näide.”
„Seda sa siis märkasid?” uuris noormees, „eelmisel aastal. Nii et sa tead, kuidas kõik lõpeb?”
„Esiteks,” Kari tõstis sõrme, jäädes seda korraks silmitsema, vajadus musta laki ja viili järele, „osa pikaajalisest mälust siiski töötab. Teiseks, ma tean alati, kuidas kõik lõpeb: tules,” naeratas korraks, „mida ma ei suuda mäletada, on.. kus ma selle puuduva nädala olin.”
„Täielik mäluauk?” päris noormees huviga.
„Täielik,” nõustus Kari, „on midagi vahepeal toimunud?”
„Inglise keele ees- ja järelsõnade töö ja vene keeles samuti töö.”
„Armas,” ohkas Kari emotsioonitult, „kui ei peaks tundi veetma pedagoogiga tõtt vahtides, siis oleks klassi minek isegi mõnes mõttes meeldiv alternatiiv,” ta tõmbas tagi eest lahti, „toodet soovid?”
„Sõltub, mis tootest sa räägid?”
Kari leidis sõrmede vahele väikese fooliumümbriku, „doos 0,27 protsendist fentanüüli. Sada krooni.”
„Üks doos? See on nagu heroiin?”
„Valge hiinlane või sünteetiline heroiin, nagu seda sõimatakse. Tegelikkus on veidi keerulisem. Mul on kaasas nii saja doosi ringis. Lisaks sellele veel kodus.. ligi tuhande doosi jagu materjali.”
„Sellest peaks vist päris korralik tulu tulema,” nentis noormees, „hakka või ise tegelema.”
„Esiteks on fentanüüli toomine Narvas üle piiri ja Narvast kuni Paldiskini lõpptarbijate kätte toimetamine suuresti monopoliseeritud ühe sündikaadi poolt. Teiseks on käive suur, kuid tulu ei ole. Riigil on mõttekam panna kinni vahendajad, mitte lõpptarbijad. Seega, kui kellelegi hakkab kuhjuma raha, mida ta narkootikumi ostmiseks ei kasuta..”
„Tuleb maksuamet kallale nagu kunagi austusväärse kodanik Capone’i puhul?” naeratas noormees.
„Just,” Kari peitis fooliumpakendi tagasi põue, lükkas siis end seinast eemale.
Astus siis sõnagi lausumata teisest mööda, pööramata temalt pilku. Suundus klassi poole. Pedagoog Sukk, Deboora. Vähemalt Kari mõtetes ja vaimusilmas