Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
aeg tundub väga vale,” tähendas Kristi.
„Eks me näe,” naeratas Kari.
„Kas see tunne…” uuris Kristi, vaadates, kuidas Kari oma jooki naudib, „röövib igasuguse võime rõõmu tunda?”
„Ma ei usu, et ma kunagi olen rõõmu tundnud. Või vähemalt…” ta langetas korraks pilgu paremale, „mitte pärast seda. Pigem, kui sind mehhanism huvitab, siis masendav on asjaolu, et ma ei suuda seda tunnet kuidagi piiritleda, isegi nimetada mitte. Et ta on miski, mis ei ole mitte midagi. Mis on muudmoodi kui kõik see, mida ma oskan piiritleda. Lisaks veel masendus sellest, et mitte miski ei ole aidanud seda selgemaks saada.”
„Selle järgi kõlab, nagu oleks sul väga habras tasakaal, mis tunnetesse ja masendusse puutub.”
„Jah?” küsis Kari võltsi huviga. „Faking armas eks?” Ta tühjendas kruusi. „Ma arvan, et kui mul oleks võime haigestuda grippi ja külmetusse ja nendest põhjustatud alakehaorganite põletikesse, siis tuleks see tasakaalutus eriti hästi välja.”
„Ehk sul on lihtsalt meeletult õnne?”
„Soovid sa tõesti hetkel müstika, saatuse ja karma üle arutleda?” küsis Kari. „Sest mina ausalt öelda ei soovi. Ja seda soovi esile manada ei ole eriti hea idee, isegi mitte prooviks. Peaksid nagu teadma.”
„Jah,” ohkas Kristi, „mida sa edasi plaanid teha?”
„Pole aimugi. On sul ideid?”
„Üks on,” lausus Kristi, „kui sa viitsid viimase öise bussiga Piritale minna?”
„Rand, meri?” küsis Kari naeratades. „Lase mul veel väike pudel midagi kanget kaasa osta ja.. minugi poolest. Ma arvan, et see saab väga hea olema.”
See oli väga hea. Ning randa jäi maha pooleliitrine pudel tekiilat. Ja vesi ei olnud üldse väga külm. Ning aastast aastasse suve lõpus tehtavat statistikat vaadates tuli lausa imeasjaks pidada, et ta mingisugusegi joobega oli võimeline elama üle sügiseses vees suplemise ja siis meretuules kuivamise. Eks paari päeva jooksul saab selgeks, kas ta oli selle tagajärjel ka midagi huvitavat mõlema huultepaari vahel ära külmetanud või mitte.
Ta peatus, istus tänavale maha, toetus seljaga vastu kreemikasoranži masinat. Volžki Avtomobilnõi Zavod. Volga Autotehas, kopikas, mudel 2101. Kuidagi kummaline mõelda, et kopikas oli Volga äärest pärit, aga Volga ise ei olnud.
Jäi korraks silmitsema auto esirehvi, mis oli osalt asfaldisse vajunud. Ilmselt jääksid kummid sellesse kinni, kui autot kunagi üritataks paigalt liigutada. Ta tunnetas seda, alkoholi enda veres. Ja maailm ei käinud ringi, kuigi oli selge, et sammul oli midagi viga, jooks seevastu oli väga mõnus ja muretu, südame tühjatagumine ka. Ta kontrollis taskuid. Võtmed olid endiselt vasakul, väga hea. Tavapärane nuss jääb ära.. On veel vaid küsimus, mida ta võib sealt korterist leida, kas usaldada Angelat või kemikaali?
Kari raputas pead. Politseist oli ta üritanud lahti saada, nüüd, tagantjärele mõeldes. Kuid väärastunud tunne oli miski, millega ta oli leppinud, oli leppinud teadmisega, et see jääb teda alatiseks häirima ja põletama. Justkui märk ajukahjustusest kuskil hõljumas. Või lihtsalt umbmäärane märk, mis viitab märgile, mis viitab orgaanilisele kahjustusele. Rohkem teineteisele viitavaid vaheastmeid sellesse mõttesse lisada.. mõttetu.
Kari lükkas end taas püsti, seisma, osalt autole toetudes. Koolipäev oli jäänud lühikeseks, vaid nii palju, kui ta Suka tunnis oli olnud. Ülejäänu oli kulunud sellele, et uurijale, Mägi-Aivarile ja kirkamatele kriitidele selgeks teha, mis täpselt oli tema arvates ja tema kogemuse järgi toimunud, nende narratiivile lisaks. Tundus õige terminina. Seletuskiri, selle allkirjastamine, fotod haavadest, foto nõukogudeaegsest žiletiterast. Tavaline pask.
Suundus eemal kõrguva hoone suunas. Justkui paar ühise seinaga kõrghooneid, kui usaldada tema tänavavalgusest sandistatud pimedasnägemist. Kuid kui ühel hoonel olid asustatud enam-vähem kõik korrused, siis sellel vaid esimesed neli. Punane puituks, välja ehitamata jäänud tagumine osa.. kurat. Kari ei osanud isegi arvata, mis täpselt oli siia pidanud tulema, selge oli, et hoone oli seotud kõrval asuva tornelamuga, et iga selle majaköndi korrus oli suure majaga võrreldes poole korruse jagu nihkes, ning muidugi paistis fassaadikrohvi alt betoonpaneelide kõrval kohati välja punane tellis. Raske oli isegi mõista, miks seda struktuuri maha ei lammutatud, kui ta oli kord juba nii valesti ehitatud, seda enam, et Nõukogude Liit vahendeid ja ressursse kokku ei hoidnud, kui oli vaja tööjõule elukohti rajada.
Punane uks, puituks, kuid lukk oli uus, mitte vana. Uks oli värdjas, väärakas, samasugune väärakas nagu tema, kes ta siin ukse ees seisis, samasugune väärakas nagu nagu too keegi, kellel tuli idee panna kvaliteetlukk ukse ette, millest sai kirvega läbi raiuda. Hea veel, et ei olnud ukseklaasi, millest oleks kiviga läbi saanud. Kuid uks oli värdjas, mitte orbik. Kari muigas, orbik oleks ehk olnud kile, millele on joonistatud uks.
Ta avas ukse. Astus koridori. Pimedus, vaikselt ligi hiiliv ja süvenev monokroom. Kellelgi oli taas paarikroonist neljakümnevatist pirni vaja läinud. Faktiline osa oli siiski monokroomitagi selge. Peeglit nurgas ei olnud ning pirn oli puruks löödud. Ainus pirn kahepesalisel alusel andis piisavalt aimu, millist ohtu oli karta: keegi seismas nurgas, kivikõva erektsioon tõusmas, niipea kui uks siseneja järel sulgub. Seksuaalkiskja, kes oli lühikese ajaga arendanud välja võime eristada inimese sugu selle alusel, kuidas ta hingab, kuidas liigub, kuidas müra tekitab. Midagi, mille osas Kari ei suutnud tunda muud kui kadedust, kui ta nüüd sellisele omamoodi täiuslikule olendile mõtles.
Ta tõmbas noa saapast, valmis pöörduma ja sellega tõmbama, kui keegi teda haarata või vastu seina suruda üritab. Või siis suskama küljelt või oma jalge vahelt või torkama inimesele kätte, mis kahtlemata haarab tema piha kui keha kõige peenema osa ümbert.
Astus aeglaselt edasi. Kahvatu kreemikasroheline värv seintel, osalt koorumas, osalt lahti rebitud, kohati tema enese, kohati aga nende töö, kel oli soov värvi ja krohvi alt juhtmeid kätte saada. Nõukogude inimesele oli alumiinium kindlasti palju sobivam elektrijuht kui vask, ehk kasutati sama alumiiniumi, mis null-ühe piduritest üle jäi.
Veel edasi, veel üks samm ja miski paiskas ta vastu seina, sealt tõukas Kari end kohe ära, pöördus ja tõmbas noaga, umbkaudu, diagonaalis. Hajutatud valguse loodud hämaruses oli näha, kuidas kahekümnendates mees silmitses oma paremat kätt, millel peale pöidla ei olnud enam ühtegi sõrme. Tervet vähemasti mitte. Nende asemel oli kogu ta käsi ja ka varrukas ning osa tema riietest kaetud mustava verega. Ning seda voolas aina juurde. Ta tõukas neidu eemale, saades ka teise kätte noahaava, kahmas mõned lähemal asuvad sõrmed ja jooksis siis välisukse suunas ja välja.
Kari laskus ühele põlvele maha, paremale, lükkas noa tagasi vasakusse saapasse. Esimene veri, uue arvestuse järgi. Tõusis taas püsti, lükkas juukseid näolt eemale. Vähemalt oli lootus, et mõnda aega ei „sitsinud mees oma kikkis munniga” siin koridoris. Kui meenutada ühe põhikooliaegse klassikaaslase keelekasutust.
Keerutas võtmeid käes, rõngas sõrmes. Ilmselt saab alles ülal korteris selgeks, kas ja kui palju verd oli tema peale sattunud, nagu ka see, kas sel idioodil oli HIV või mitte. Ülejäänud teekonna vältel oli kogu trepikoda normaalselt valgustatud. Mitte et samal ajal samas trepikojas oleks olnud oodata kaht eri ründajat. Ning ta juba oli vastutav viie inimese lähiminevikus saabunud surma eest, see hakkas häirima.. juba. Ähvardas sigitada hoopis teistsuguse tunde, et midagi oli valesti, et inimesed langesid tema ees liiga kergelt. Ning kaks häirivat tunnet oli juba liiga palju. Juba.
Korteriuks, sellele võõbatud number kolmteist. Meenutamas midagi, mingit seost, mis oli kuhugi kadunud, ehk muude unenäoliste seoste sekka. Ehk tasus Kristilt uurida. Väline mäluseade, ta muigas endamisi. Keeras ukse lukust lahti ja avas selle. Kohe lõi ninna liigagi tuttav terav aroom, mis sundis teda kiiresti tegutsema. Ta astus sisse ja sulges enda järel ukse. Kanep. Isegi esik oli seda hägu täis. See tähendas, et elutuba pidi olema suht läbipaistmatu. Et põlesid tema peidetud kanepivarud, lihtne viis hoida suures koguses sularaha. Oluliselt lihtsam kui fentanüülikotike.
Kardinad olid