Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
korrapärased ja kindlad näojooned panid mõtlema väikesele tütarlapsele, kes oma lühikesed jahedad suved veetis mõnel kaugel külma Põhjala mere saarel, kus jääkarusid elab rohkem kui inimesi.
Õpetaja Suka tütar Doora, kes Kariga põhikooli lõpus paar aastat samas klassis õppis, oli kui ema suust kukkunud. Ainus erinevus oli vast see, et kui ema oli viimasel aastal hakanud juukseid purpurlilla varjundiga mustaks värvima ja uhketesse lokkidesse seadma, siis tütar lasi oma põhjamaiselt blondidel juustel vabalt lehvida.
Kui ta nüüd selle üle veidi mõtiskles, siis hakkas õpetaja Sukk oma juukseid värvima alles eelmisel aastal, veidi pärast seda, kui Kari järjekordses narkouimas oli teda ja tema tütart õdedeks pidanud. „Ja kogenud õpetajana ei saa ma seda lubada, et õpilased minusse ilma mingi viisakuse või austuseta suhtuvad.” Viimase lause puhul võis ta oma vaimukõrvas juba pedagoog Suka häält kõnelemas kuulda.
Kari astus klassi, pedagoogi ei olnud, tema kott aga lebas toolil. Pingid õpetaja laua ees olid tühjad, Mihkli kõrval olev pink oli täis.. kõhetut blondi siniste silmadega Johannes-Karli, kes oma olemise ja jutuga jättis naiivse ja kohtlase mulje. Kari langes keskmise rea esimesse pinki istuma, paljastas kotist suure kaustiku ja kirjutusvahendi, libistas siis sõrmi mööda viinapudeli kaela. Mõtiskles hetke, kas ja kui palju juua, kuid siis tärkas juba ainus oluline küsimus: Kas mind huvitab? Vastus sellele oli ilmselge.
Keeras pudelil korgi pealt ja tõstis selle suule, magus toasoe vedelik voolas alla. Magus vesi, alkoholi kõrvetus kuskil tajus kuhjumas nagu limonaadi kunstlik gaseeritus, esmalt põhjustamas aina tugevnevat ärritust, seejärel valu ning siis.. vaid jahedat tuimestust. Kirjeldamatu nauding. Langetas pudeli ja keeras korgi taas peale, lükkas pudeli kotti. Veel üks.. seda võis ehk nimetada avastuseks, mitte enamaks.. asjaolu: Tartus toimunu tähendas seda, et sellest hetkest, kui ta koolimajja astus, läksid kõikjal väikesed märgutulukesed põlema, nii paneelidel kui inimeste peades ning kindlasti oli paar politseiautot juba siiapoole teel.
Polnud oluline. Viin oli juba hingeõhus ja kopsudes. Varsti ühtlaselt ka igas milliliitris veres.
„Parem, kui see ei oleks see, mida ma arvan selle olevat,” lausus pedagoog haukuval toonil, kui klassi astus ning silmas laual olevast kotist välja ulatuvat pudelikaela ja punast korki, „on sul ka põhjus minu esimesest tunnist puudumiseks?”
„Süstisin fentanüüli,” vastas Kari sarkastilisel toonil, jäädes naist silmitsema.
„No võinuksid siis jäädagi süstima ja mitte tulla siia minu ja teiste aega ning närve raiskama!”
„Tõsi,” nohises Kari, „paljugi, mis oleks.” Ta tõmbas koti kinni ja tõstis põrandale. Kui veab, siis ei püsi ma siin piisavalt kaua, et kellegi närve raisata.
Ta tõstis pilgu lihtsale valgele kellale, mis aeglaselt sekundeid täistunni poole tiksus. Ülal seinal, ukse kõrval nurgas. Pööras pilgu teisele poole, jäi silmitsema Haldjaid veidi eemal, vestlemas. Nende vahel oli terve maailm. Tema ja Haldjate vahel. Kaks neidu, kes kokkuleppeliselt olid otsustanud gümnaasiumit alustada sellega, et riietusid vaid musta. Mõlemal pikk must seelik ning üldjuhul ka midagi pikavarrukalist ülakeha katmas. Oma osa mängisid muidugi ka juuksed, ühel mustaks toonitud, poolde selga ja sirged, teisel loomupäraselt laines ja.. pruunid. Ta nohises endamisi, isegi see sõna – „pruun” – oli roojakarva.
Nende plaanil tekitada säärast vastukaja, nagu nad tekitasid, oli muidugi üks mõlk. Kari. Sundis teda naeratama. Piisav mõlk, et oma sügisese filmi tarbeks, mida tutvusring ette võttis, ka teda kampa soovida. Edutult. Ta ei teadnud, miks täpselt, kuid ta ei oleks ka praegu nõus olnud. Ehk seesama tunne. Kuigi.. ta surus käe rusikasse, rebis pilgu neidudelt.. praegu defineeris see tunne kõike. Olevikku, minevikku, tulevikku. Selleta ei olnud võimalik enam midagi mõelda või tajuda.
Muigas endamisi, kuidas oligi Mihkel seda seletanud? „Kaks neidu võivad järsku olla nii gootid, nagu iganes soovivad, kui aga sealsamas kõrval on neist peajagu pikem, ühekäeline, oluliselt kahvatum ja oluliselt kohutavama ilmega neiu..” See seletas Kristi mainitud vanu häid aegu, kõike seda, mis järsku ei olnud enam ilma Kristi väljendita seostatav. Oli vaid üksik mälestus, tema seismas lava ees ja piisavalt suur ring tema ümber, nii et ükskõik kuhu ta ka langenud oleks, poleks ta inimestesse puutunud. Seda, kes esines, polnud enam võimalik selgelt meenutada. Polnud enam isegi variante võimalik pakkuda. Olid vaid varjud, mehed kitarride ja trummikomplektiga, ehk.. võib-olla.. ja selles ta tõesti kahtles.. naine sündi taga. Kontsert, mälestamaks autoõnnetuses hukkunud võtmetegelast ja tema ühemehebändi.
„Alustame tundi!”
Kari tõstis pea, jäädes silmitsema pedagoogi, kes klassi ees vahekäigus seisis. Tume lillakas pükskostüüm, valge kampsun pintsaku all. Tõtt-öelda ei suutnud Kari teda mingis muus riietuses isegi mitte ette kujutada. Üpris ükskõikselt ajas temagi end jalgele, lükkas selja sirgu ning juukseid näost eemale, tagasi nõelte taha.
„Tere,” lausus naine kerge noogutusega, „võtke istet.”
Õpilased vajusid taas toolidele, palju põrandakaapimist, mille suhtes vanemad õpetajad sageli kaebasid.. vist juba aegade algusest saati. Küll müra, küll põranda, küll toolide kulumise üle.
„Niisiis, mis meil viimaseks korraks oli? Ma vist palusin teil midagi lugeda?” uuris naine, saades vastuseks ühtlase mõmina. „Kes luges seda artiklit Akadeemiast, mida ma soovitasin?” Vaikus klassis, isegi mõnda üksikut köhatust mitte. „Selge, täpselt, nagu minu oma klass! Mitte keegi ei vaevunud lugema! Kuidas te küll nõnda loodate gümnaasiumis hakkama saada, kui midagi laiema maailma asjadest ei tea ega mingit huvi ei tunne, mida kaaseestlased maailmast mõtlevad või kirjutavad?”
Kari langetas taas pilgu, piisav, et juuksed jälle üle nõelte vajuksid, paremalt poolt ka üle õla. Ülim soov langeda otse naise silme all käe najale ja jääda tukkuma, kui veab, siis isegi elutult lebama, kui surmav kogus fentanüüli eikuskilt soontesse materialiseerub. Saatana või jumala või mõne muu säärase tahtel. Võis ka juhuseks sõimata, kui soovi ja ebausku oli.
Ootamatult avanes uks ning sisse astusid kaks umbes neljakümnest meest. Mõlemad tavapärases veidi määrdunud ja kulunud politseivormis, mis varustatud raadiosaatja, käeraudade ja teenistuspüstoliga vööl.
„Jah? Kas ma saan teid aidata?” uuris naine veel enne, kui politseinikud midagi öelda jõudsid.
„Tere, me sooviksime rääkida.. ” meeste pilgud libisesid esimeses pingis istuvale Karile, „ühe teie õpilasega..”
Kari muigas endamisi, libistades käe ettevaatlikult laualt säärele.
„Käed üles! Kohe!” Üks politseinikest tõmbas relva välja ja suunas selle Karile, läbi klassiruumi kaikusid ahhetused.
Kari oli veendunud, et kuulis teist politseinikku pettunult ohkamas. Siiski ei tõstnud ta kätt saapalt.
„Kas sa ikka vinnastasid püstoli, enne kui mulle suunasid?” uuris Kari, märgates silmanurgast, kuivõrd see küsimus pedagoogi hämmingusse viis. „Ei tahaks, et ainus, mis teie relvast järgmisena kostab, on õõnes klõpsatus, ja siis kattuvad õpilased verega.”
„Aivar, pane püstol ära!” lausus mees hoiatavalt. „Kari Piiter, te ei ole arreteeritud, kuid me soovime siiski teid küsitleda, ja kui vaja, siis me peame teid selleks ka kinni. Politseile vastuhakkamine on karistatav.”
„M-m-mis asjus?” kogeles pedagoog, olles toimuvast kohutatud.
„Seoses eelmisel nädalal Tartus leitud kahe surnukehaga.”
„I-i-issand jumal!” Pedagoog taganes, otsides seinalt tuge, ning jäi Karit silmitsema nagu mingisugust üliohtlikku maniakki.
Kari surus käe aeglaselt rusikasse. Seda oli häiriv kuulda. Peaaegu sama häiriv kui vampiiridele, deemonitele ja nõidadele pidi olema risti läheduses või pühakojas viibimine.
„Vaevalt et tema nüüd kedagi aitab,” lausus Kari masendunud häälel, ta tõusis püsti, „lähme, räägime.”
Ta astus