Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
kiiskasid nagu kuratlikud virvatuled. Autost väljus kaks musta riietunud meest. Ta vaatas, kuidas Angela masina esitulede valgusvihust välja astus.
„Sina oled Angela?” uuris juht ükskõikselt, Kari hiilis lähemale, märgates siis, et noormees oli temast lühem, peadligi kammitud õliste juuste ja lohakalt piiratud põskhabemega. Üksik vilksatus hämaruses.
„Jah,” vastas naine.
„Olgu, aitab sellest pihkusittumisest siin,” lausus noormees kogenud innukusega, automootor jäi tööle, „kes ma olen, pole oluline. Kaup on kahekümne viie protsendiline alfametüülfentanüül. Mis kogustest me räägime?”
„Palju kaheteistkümne tuhande eest saab?”
„Kaheteistkümne tuhande mille?” küsis mees. „Krooni!?” Nii tema kui ka tema saatjad puhkesid hüsteeriliselt naerma. „Tõsiselt!? Ma tulin siia välja selliste sandikopikate pärast? Kaheteistkümne tuhande eest võid peksa saada või seda suhuvõtmise pealemaksuks pidada. Gramm seda toodet on kuus tuhat eeku, miinimumkogus on kümme grammi.”
„Ja kui palju läheb maksma, et sa uttu tõmbaksid ja tehingu katki jätaksid?” päris Kari lähemale kõndides, kirves kindlalt käes, kohe oli näha, kuidas üks mees koputas autoaknale ja välja astus kolmas tegelane karabiiniga.
„Kaksteist tuhat on koolirahaks veidi vähe. Peksa tahaks ka anda,” naeratas inimene.
„Eks me näe,” lausus Kari mõtlikult, automaadiga mees muutus prioriteediks.
„Kas mingit järelmaksuvõimalust ei ole?” küsis Angela.
„Kas sa, narkolibu, oled tõsiselt vä!? Oled kindel, et sa pole end totaalselt segi tõmmanud?” küsis mees ülbelt, kuid hämmastunult. „Ei, meil ei ole mingit järelmaksuvõimalust! On vaid kättemaks. Pärast seda, kui me su raha võtame, läbi klobime, kuuli kuklasse laseme ja su siiasamasse järve uputame! Aja ja kannatuse raiskamise eest!”
„Langeta oma kirves ja tõsta käed üles!” hüüdis relvaga osutav mees.
Kari pillas kirve ja tõstis käe.
„Ma ütlesin, mõlemad käed!”
„Mine otsi teine meditsiiniliste jäätmete hunnikust ise üles!” lausus Kari, ta heitis korraks pilgu kirvele, polnud raske visata umbropsu paar nuga ja siis haarata kirves ja sihtida kellelegi silmade vahele. Iseasi, kas tal Kalašnikovi vastu seistes selleks aega jätkus.
„Oota, sul on ainult üks käsi?” uuris musta habemega mees teispool autot, „ega su nimi juhuslikult Kari ei ole?”
„On,” tähendas neiu, „kas ma võin nüüd kirve üles võtta?”
„Jäta see sinna maha ja astu eemale! Ma pean ühe kõne tegema.” Ta leidis telefoni ja tõstis selle pea ligi.
„Jah, kuule, ma tahan bossiga rääkida. Mind ei huvita mingid kohtumised, anna talle telefon! Ta ütles, et kui me selle litsi leiame, siis ta tahab teada.. Vot, väga hea siis.”
Inimese kõnemaneerid sundisid Karit naeratama ja tõid vägisi mõttesse, et kui Angela vaevuks tähelepanu kõrvale juhtima, siis istuksid siin kolm laipa ning tema saaks emaga rahumeeli koju minna.
„Boss, jah? Ma olen objektil, siin on mingi naine, kes soovis kaheteistkümnega tehingut teha. Krooniga. Minu esmane mõte oli ta tühjaks teha ja järve veeretada, kuna tingimused on tingimused, kuid temaga on kaasas see ühekäeline pikkade juustega naine. Kari.”
Mehe olekus toimus mingi muudatus. See, kuidas ta seisis, kehakeel, palju alandlikum ja vaoshoitum, justkui olnuks midagi vaos hoida.
„Oled sa kindel, et nii palju!? Tal ei ole ju!? Standardtingimused?
Olgu, olgu, standardtingimused. Ja neiu? Olgu, teeme nii,” ta langetas telefoni, „boss tahab, et me annaks naisele kümme grammi kätte ja viis päeva aega ülejäänud raha saada.”
„Misasja!?” võis kuulda uskumatut hüüatust, tundus, et oli seesama mees, kes Karit relvaga sihtis. „Kui sa talle selle kümme grammi kätte annad, ei näe sa ei ülejäänud raha ega kaupa enam kunagi!”
„Jah,” noogutas mees, „nii et sina, libu, viska aga oma kaksteist tuhat siia ja vaatame, kas sul ettemaksuks ka midagi on.”
Angela võttis jopetaskust paki kortsunud sajaseid ja viskas mehe suunas, raha kukkus tolle jalgade ette maha. Tundus, et inimene võttis seda solvanguna, kui ta rahapaki maast üles korjas ja seda vastu pükse öisest niiskunud tolmust puhtamaks lõi.
„Jah, väga hea,” inimene peitis raha põue, „tule, siin on sinu toode,” ta tõi nähtavale väikese kilekoti valge pulbriga, vähemalt värvi ja valguse koosmängu järgi tundus, et pulber oli valge, „standardtingimustel, see tähendab, et sul on viis päeva aega, et saada ülejäänud raha,” lausus mees, „alles siis saad oma narkootikumid.”
„Mida?” Angela vaatas ringi, silmitsedes irvitavaid inimesi, „meil oli kokkulepe.”
„Meil on tingimused, narkarilibu, ja hoolimata sellest, mida boss ütleb, on lõppotsus siiski minu teha.”
„Sina kuradima..!” Angela astus kindlal sammul ligemale, kuid sai inimeselt rusikaga näkku.
„Kooliraha, ma ju ütlesin!” lausus mees naeratades, ta andis naisele jalaga kõhtu, seejärel ribidesse.
„See peaks hea olema,” nentis teine, auto kõrval seisev inimene.
„On vä?” küsis automaadiga tegelane kõrvale vaadates.
Kari haaras maast kirve ja lennutas selle juba enne välja valitud isiku poole, tabamus.
„Issand jumal!” suutis teine tegelane ahhetada, jäädes silmitsema kirvetera maas lebava mehe kuklas.
Liiga kauaks jäi silmitsema, sest järgmisel hetkel sai ta noa reide ja siis oli Kari juba tema juures. Käega kõrri, põlvega kubemesse ja näkku. Kõik tänu sellele, et nuga reies viis inimese tähelepanu kõrvale võimaluselt tõmmata enda kaitseks tulirelv välja.
„Ta lihtsalt veritseb veidi nagu litsid ikka, ei midagi hullu,” lausus mees, kes Angelaga tegeles, heitis pilgu üle õla tahapoole, nägi, kuidas Kari ta kaaslase reiest noa välja tõmbas ja selle endale saapasse lükkas.
Järgmisel hetkel olid püsti nii Kari kui ka mees, mõlemal summutiga tulirelv teisele suunatud, nende vahel mustav BMW sedaan.
„Mida vittu sa tegid!?” küsis inimene hüsteeriliselt.
„Su kaaslane on veel elus,” lausus Kari, ta naeratas, paljastades kihvad, niisutas huuli, „kui sa annad Angelale tema kümme grammi ja lased ta vabaks, siis saame kõik koos edasi minna ja siin toimunu unustada. Seda enam, et sinu Bossile ei meeldiks, kui sa talle ainult mu surnukeha viid.”
„Ei lähe läbi!”
„Sa ei tulnud kaheteist tuhande pärast siia, kuid ometi oled sa selle nimel nõus surema?” küsis Kari. „Kümme sekundit, pane relv ära või lase, perses on asjad mõlemal juhul.” Ta naeratas. „Kas sa suudad mulle vähem kui kahe meetri pealt täpselt suhu lasta, sest mina sulle suudan.” Medulla oblongata. Ta kohendas relva ja sihtis.
„Olgu,” mees langetas relva, „olgu.”
„Viska see siia,” lausus Kari, „ja siis leia midagi, millega oma sõbra reiehaav kinni tõmmata.”
Kari lükkas mõlemad püstolid endale vöö vahele ja korjas siis kirve üles, pühkis selle surnu riiete vastu puhtaks. Pillas eemale maha. Tõmbas laiba alt automaadi välja, avas auto tagaukse, lennutas sinna salve, seejärel ka relva enese, kui oli lasknud kuulil rauast kukkuda. Korjas selle seelikusabaga maast, lükkas surnu selili ja asetas siis kuuli talle suhu.
„Mida vittu sa teed?” uuris mees, „mingi haige rituaalne sitt?”
„Loon sündmuspaika,” lausus Kari, „ehk võidab see meile päeva või paar,” ta ajas end sirgu, „sinu toode, kümme grammi?” sirutas käe mehe poole, kes, mõne hetke tema armilist peopesa silmitsenud,