Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar
Читать онлайн книгу.
sa nendega edasi kavatsed teha?”
„Kas sind lükati pagasiruumi sealsamas, kuhu mind maha jäeti?” küsis Kari mõtlikult ja astus lähemale.
„Linna lähedal,” lausus Kristi, „nad pidid minuga.. „asjad korda ajama” pärast pidu. See tüüp,” ta silmitses üht maaslebajat, „see kuradi.. Taavi.. oli eriline türapea. Mängis tobukest, sellist enesekindluse ja initsiatiivita tallaalust paremini, kui sina seda suudaksid.”
„Tema sidus su kinni?” päris Kari.
„Tema idee oli mind kaasa võtta. Tema idee oli sulle naelatatud kaikaga mööda pead anda,” Kristi tõstis Kari juukseid, üritades haavu näha.
Kari haaras tal käest, kõvemini, kui oli kavatsenud, sest teine tõmbas kohe käe tagasi.
„Kui nad luugi avasid, siis ma…” neiu vaikis, hüppas äkki Karile lähemale ja haaras ta oma embusse.
„Kahtlesid, kas ma tulen?” küsis Kari külmalt.
„Kahtlesin, kas sa elad.” Tütarlaps astus taas temast eemale. „Ma eeldasin, et nad tulid oma lubadust täitma. Sa ei ole emotsionaalsetes kontaktides kunagi osaline olnud, ega?”
„Ehk austan ma inimesi liiga palju,” lausus Kari, „ja ei teeskle nendega suheldes midagi sellist, mida nad minust ootavad.”
„Ehk oled hoopis liiga laisk?” uuris Kristi muiates. „Igatahes sa ei öelnud, mida me nendega edasi teeme, seome kinni ja jätame sildi nagu vanadel headel aegadel?”
„Esiteks ähvardasin ma neid juba vanglaga, kus lähevad liikvele kõlakad alaealise invaliidi vägistamisest,” ohkas Kari, „ning teiseks, ma arvan, et vanad head ajad on lõplikult möödas.”
„Mida sa sellega silmas pead?” küsis Kristi kahtlustavalt, vaadates, kuidas Kari juukseid tagasi nõelte taha tõstis ja siis professionaalse lohakusega jopet seljast võtma hakkas.
„Kristi, mine,” lausus Kari raskelt ja tõstis pilgu taeva poole, „vihma hakkab taas tulema, väga hea. Igatahes mine, osta õlut ja siis ole jõe ääres või Vanemuise lähedal pargis, kuni ma tulen. Ma ei tea, kui kaua mul siin läheb ja sul ei ole vaja seda näha.”
„Kari,” lausus neiu ettevaatlikult, nähes, kuidas teine leidis auto põhjast veel rulli parditeipi, „nüüd sa hirmutad mind juba tõsiselt. Mida sa plaanid?” Ta jäi kaaslast silmitsema, tolle pilk oli tuim ja eemalolev. „Kari.. ei. Palun.” Kristi haaras teisest kinni ja üritas teda raputada, justkui aidanuks see kustutada häirivat ilmet Kari näolt. „See ei ole hea idee. Neid oodatakse peole tagasi! Sa otsisid nad peolt üles, eks? Nad nägid sind lahkumas koos noormeestega, kui nad surnult leitakse, siis on see eriti kahtlane. Politsei on juba homme lõunaks sul ukse taga!”
„Sellepärast ma saadangi su minema,” lausus Kari külma rahuga, „sinu jaoks piirdub lugu sellega, et ma lõin inimesed oimetuks, päästsin sinu ja me läksime parki jooma.” Ta naeratas. „Usalda mind, tänu sellele, et Taavi veljevõtmega pähe sai, on minu töö palju lihtsam.”
„Olgu,” lausus Kristi löödult, „ma lähen. Kuid. Ma tahan, et sa teaksid seda praegu, enne kui sa midagi teed. Kui see sind kuidagi halba valgusse asetab ja sa selle tõttu kinni lähed, siis ma ei andesta sulle,” Kristi vaikis korraks, pisarad näol, nüüd juba varjamatult, „ning ma ei jäta sind üksi. See on kõik.” Ta tõusis ja eemaldus kindlal sammul, kordagi tagasi vaatamata.
Kari vajus jõuetult kükki istuma, selg vastu autopära. Kristi oli.. häiriv. Oli olnud juba algusest saadik, esimesest päevast.. esimesest peost alates, kui nad olid kohtunud. Kui Kari oli sunnitud mingi tüübi tema pealt ära tõmbama ja sellele tappa andma. Kristi oli vajalik ankur. Osalt hoidmas teda maa peal ja osalt säärane ankur, mis inimese merepõhja viib.
Kristi oli probleem, piirang. Miski, mis sundis Karit valima, loobuma mõnedest valikutest ja lähenemistest teiste kasuks. Võib-olla oli siin ja praegu see oluline hetk: vastastikune loobumine ja lahtiütlemine. Ta ohkas ja lükkas end püsti. Asi tuli ära teha, midagi muud ei jäänud üle. Tunne, mis teda oli vallanud, lubadus, mille ta oli autole liginedes enesele andnud.
Marko ja Taavi. Ta ei tundnud neid piisavalt hästi, et midagi kindlat teha, seetõttu tuli improviseerida ja loota, et etendus, mis end publiku ette lahti mängis, oli selline, mida publik usaldas. Teip auto pakiruumi põhjast, millega tõmmata kokku esimese noormehe käed ja jalad ning teipida kinni ka suu, jätta ta seejärel maha lebama. Teiselt noormehelt võtta jakk seljast ja temagi kinni siduda.
Kari lennutas enda jope auto esiistmele, sulges ukse. Mõtetes palju väikeseid märkmeid sõrmejälgede pühkimise kohta. Kõikjalt, kuhu ta neid tekitas, et sõrmejäljed räägiksid sama juttu, mida tema ja Kristigi.
Autopõhjas oli veel piisavalt jämedat köit. Ilmselt mõeldud pukseerimiseks. Väga hea. Aga ka töökindad. Veel parem. Ta ajas inimese tagi selga, tõmbas töökinda kätte, haaras ka teki kaasa, vedas selle autokülje varju ja tõmbas endale ümber. Tundus, et olukord oli nii, nagu vaja. Ta patsutas Marko nägu, kuni too silmad avas.
Üksikud sekundid, ja poiss mõistis täielikult, kus ta on, millises asendis, millises seisundis. Silmitses enda ees kükitavat Karit, juuksed sõbra tagi all, kinnastatud käes veljevõti. See andis ka piisavalt aimu, mis toimuma hakkab.
„Vabanda,” lausus Kari naeratades, „tõesti.” Ta paljastas kihvad. „See oli juba teine kord, kui sa üritasid mind alistada. Sul on üks ja ainult üks võimalus siit pääseda. See on rääkida tõtt. Kas sa mõistad?”
Kinniseotud inimese suu venis õelaks naeratuseks, nii palju kui see tal teibi all õnnestus. Kari keerutas veljevõtit käes, ükskõikne pilk silmis, ja andis tugeva löögi vastu inimese käsivart. Kisa, mille teip suuresti summutas, valu- ja higipiisad inimese näol.
„Kas sa mõistad?” küsis Kari veel kord endistviisi tundetu, otsekui rutiinist väsinud häälega.
„Mh-mh,” energiline peanoogutus.
„Kas sa tahad siit pääseda?”
Taas äge peanoogutus vastava mõminaga.
„Väga hea.” Kari naeratas rahulolevalt „Kas sa kavatsesid mind ja Kristit tappa? Pea meeles, ma tean kui sa valetad, ja sa koged valu, kui valetad.”
„Mkm,” vastas inimene pead raputades. Kari tõstis mutrivõtme, andes noormehele löögi vastu teist käsivart.
„Paar lööki veel, ja kumbki sinu käsi ei tööta enam kunagi. Ja siis ma hakkan sõrmi lömastama. Niisiis. Kas sa kavatsesid mind ja Kristit tappa?”
„Mkm! Mkm!”
„Tead, ega seal tegelikult vahet ei ole. Ma ütlesin, et lasen sul minna. Tegelikult ma aitan sul minna.”
Kari tõstis taas kangi ja hakkas hoope jagama. Näkku. Meenutas midagi.. kellegi peolt.. punane veri valgel särgil.. Ühelt poolt ja teiselt poolt, taustaks inimese summutatud karjumine, nii kaua kuni ta veel teadvusel oli. Kummalisel kombel püsis ta teadvusel üpris kaua. Seda kõike võis peaaegu kunstilisena näha, veri ja koed lendamas nagu värv pintslilt lõuendile. Punase erinevad varjundid, kahvatud luukillud ja hambad. Iga löök justkui pintslitõmme, järgimas joonist kuskil tema sisemuses.. maalimas mingisugust pilti. Iga joon, iga tõmme oli õige, iga piisk lõuendil, asfaldil, auto värvikihil. Iga hoop kui uus vaimse rahulduse laine.
Korraks ta peatus, et kontrollida, kas inimene veel hingab, kas tema süda veel lööb. Jätkas siis peksmist, kuni näos polnud enam võimalik eristada silmi, nina või suud. Nurgaga veljevõtme kumer külg sobis kudede pehmendamiseks üllatavalt hästi. Lõpuks kõri ja kael. Kuni peast ja kaelast oli järel vaid ebardlik verine tomp, ümbritsetud naharibadega, mille küljes ripnes kahvatuid luukilde, pikki karvu ja püdelat roosakat massi.
Kari tõusis püsti, ohkas. Lasi tekil ja tagil maha vajuda. Poetas kinda ja veljevõtme sinnasamasse. Astus Taavi juurde, too oli endiselt teadvusetu. Tõmbas tal teibi suult ja käte-jalgade ümbert. Rullis kokku ja torkas taskusse. Seejärel avas noormehe