---

Скачать книгу

---

kuidas sai ta end nii närusele olendile avada? Et ta juba läheks! Kao siit, kas kuuled? Kao, ma tahan magada.

      Mis, kas nii ongi?

      Ja ära tule enam tagasi! Mitte kunagi!

      Hea küll, pomises Avram, sel juhul… head ööd.

      Mis head ööd?! Ja selle jätad sa siia?

      Mida? Ah, vabandust, ma unustasin.

      Avram tõusis ning hakkas kobamisi teed otsima, aeglaselt ja küürus.

      Oota!

      Mis veel?

      Enne ütle, mida sa talle rääkisid.

      Millal?

      Ma tahan täpselt teada, mida sa talle rääkisid.

      Nüüd sa tahad seda teada?

      Millal veel? Kui Messias tuleb?

      Aga mida ma pean sulle…

      Mul on ju õigus teada, kas pole?

      See pole nii lihtne. Ma ei saa… Kuule, ma pean selleks istuma.

      Miks istuma?

      Sest mul pole jõudu…

      Ora kaalus endamisi: siis istu, aga ainult viivuks.

      Ta kuulis, kuidas Avram tagasi tuli, kuidas ta end vastu üht voodit ära lõi, vandus, edasi koperdas. Kuni leidis oma tooli ja istus. Ta kuulis, kuidas Ilan kiiresti hingeldas ja unes ohkas. Ora püüdis ohkamise põhjal tema häält ära aimata ning läbi pimeduse tema kuju tajuda. Ta mõtles, mida Ilan temast juba võis teada ja mida temast arvata – poiss, kes boikoteeris kogu oma klassi.

      Avram oli vakka.

      Noh, mis on? pahandas Ora. Magama jäid või?

      Üks hetk, lase mul hinge tõmmata.

      Kusagilt kostis kiirabiauto sireen. Kauguses kajasid plahvatused. Ora hingas huuli torutades. Tema peas valitses segadus. Endamisi oli ta juba taibanud, et tema pahameel Avrami vastu oli liialdatud, võib-olla koguni tehtud, ning tegelikult oli ta olnud väga liigutatud, kui Avram talle siiralt tunnistas, et ei suuda saladusi endale hoida, otsekui oleks ta sellega juba leppinud. Kuid ta püüdis endas kerkivat ootamatut, segadusse ajavat poolehoidu maha suruda, püüdis kramplikult ette kujutada, mida tema klassiõed võiksid arvata sellisest inimesest nagu Avram, kui nad teda oma „Maailmavaate-vestlusringis” lahkaksid, või mida arvaks temast Avner. Hetke vältel lappas ta peas kirju, mis Avner talle iga nädal sõjaväe internaadist oli saatnud – ning nüüd sõjaväest –, nendes ruudukujulistes sõjaväeümbrikes pealiskirjaga „Saladuse hoidmine – edu saladus” ning sõjaväetsensuuri kolmnurkse templiga, ning äkki kuulis ta Adad tasakesi naermas: mida on neis üldse tsenseerida?

      Kummaline, et kõigil neil haiglapäevadel polnud Ora üldse Avneri peale mõtelnud, võib-olla oli ta nüüd sõjas, isegi väga tõenäoliselt, kuid Ora ei mõelnud ei sõjale ega temale. Ainult mõnikord öösel tulid koos sõjaväemuusikaga plekised hääled, ent senikaua kui ta ärkvel oli, boikoteeris ta sõda, ning Avneri samuti, tegelikult ka oma vanemaid ja klassiõdesid ja Machanot Olim’i kaaslasi, kelle mõtetes nüüd peale sõja millelegi muule ruumi polnud, talle polnud isegi pakki saadetud, hüva, praegusel ajal läks kõik sõduritele, aga kuidas oli võimalik, et ka tema siin neile ei mõelnud. Üldse mitte. Täielik null.

      Kui kaugele ta oli läinud kõigist inimestest, kes talle kallid ja armsad olid, tõdes Ora kohkumusega. Otsekui oleks nüüd kogu tema maailm ainult haigus, palavik, kõht ja sügelus. Ja Avram, keda ta kolme või nelja päeva eest üldse ei tundnud. Kuidas see oli juhtunud?

      Kuidas sai ta kõik teised unustada? Kus ta oli kogu selle aja olnud ja millest oli ta und näinud?

      Uut laadi jahedus ümbritses tulitavat Orad. Avram magas tema läheduses ja ohkis pisut, ning Ilan magas palati teises otsas täiesti vaikselt, nii et Orale tundus, nagu oleksid mõlemad kuidagi lahustunud, nagu oleksid nad ta hetkeks rahule jätnud, selleks et ta saaks lõpuks mõista seda suurt ja tähtsat, mis temaga oli juhtunud. Ta istus voodil, selg sirge ja käed ümber põlvede, ning tundis, kuidas teda vähehaaval tema enda elupildist välja lõigati: sinna, kus kunagi oli olnud Ora, jääb auk.

      Ta värises. Kuhu ta sel juhul jääb, kuidas ta kunagi nende juurde tagasi saab? Kohemaid taipas ta, et need küsimused käisid tal praegu üle jõu ning et nüüd oleks targem sõjale mõtelda. Selleks et mõista, kuidas sõda on ja mida see tähendab. Ta polnud veel üheski sõjas olnud. Siinai sõjakäigu8 ajal oli ta veel väike ega saanud millestki aru. Talle jutustati, et üks Egiptuse sõjalaev – selle nime ta enam ei mäletanud – oli Haifat tulistanud ning seepeale uputatud. Tema keha hakkas närviliselt edasi-tagasi õõtsuma. Mis juhtub sõjas, millal teatatakse, et võit on käes ja sõda läbi, ning milline on kaotajate karistus? Ning inimesed, kes on sõjast osa võtnud – mitte üksi sõdurid, vaid kõik, isegi lapsed –, kas need ehk ei muutu täiesti teistsugusteks? Aga mille poolest? Kuidas? Ta itsitas arglikult: kas on võimalik, et nüüd muutub midagi kõigis alatiseks, peale nende, kes olid isolaatoris?

      Näiteks Avner. Ora pingutas, et teda mälust esile tuua, näe, siin ta oligi, see oli tema esimene tõeline jõupingutus tagasi minna, meenutada, mis jäi väljapoole seda ruumi. Huuled kokku pigistatud, kordas ta endamisi kõike, mida ta Avnerist teadis, otsekui valmistuks eksamiks: Avner pärineb Holonist, nad kohtusid keeglimängul, Avneri sõjaväeinternaadi vabal õhtupoolikul… Ora hingeldas, kuid ei andnud alla. Uuesti pani ta silmad kinni, nägi noormehe hõredat habet naljakalt turritavate karvadega, sandaale ja hiigelsuuri varbaid, ent ei näinud seda, mis oli habeme ja sandaalide vahel; ta otsustas esmalt meenutada teisi, kes olid talle lähemad, kuid võibolla mitte praegu.

      Väsinult ja nõutult jäi ta istuma. Kahju, et sellest ei saa enam tolle idioot Avramiga rääkida, see oleks kindlasti midagi tarka öelnud, see reetur, kes saladusi välja lobiseb. Terve tsensorite väeosa peab iga tema kirja kontrollima. Iga kirja? Iga tema lauset, iga hingetõmmet.

      Tema mõtetesse, teda aegamööda valdavasse unisusse hiilis tuhm, kähe hääl. Alguses ei tundnud ta Avrami häält ära ning arvas, et ehk on psühhist sõber hakanud endast rääkima, ja jäi pinevil kuulama. Sellest hetkest, kui ma nägin sind, põlev tikk käes, arvasin, et võin sulle vabalt rääkida kõigest, mis mulle pähe tuleb, ning et see ajab sind kihevile, sa oled punapäine, tuline, erutud kergesti, sul on imelühike süütenöör, sellest ma sain juba aru. Tead, kui see sind ärritab, löö mind jalaga. Ei, see tüdruk ei löö mind, võib-olla on tal löömapaast või ehk on ta mõne seltsi liige, mis ei luba abituid kääbuseid jalaga lüüa? Ennäe, nüüd ta naeratab, isegi pimedas näen ma tema suud. Milline hull suu on tal. Kuhu ma jäingi? Ükskõik, kui ma silmad kinni panen, võin talle öelda kõike, mis pähe tuleb. Võin isegi kirjeldada, kuidas ta välja näeb, ilma mingi raskuseta, see tähendab…

      Avram jäi ootama, Ora neelatas. Ühekorraga läks ta üleni higiseks. Ta tõmbas teki veel kõrgemale näo ette, nii et ainult silmad helkisid pimeduses. Ka nüüd ei löö ta, tõdes Avram, niisiis on ta ilmselt nõus, et ma talle ütlen, näiteks, näiteks… Ta kõhkles, äkitselt oli see liiga lähedal; näita talle, mida sa suudad, sa argpüks, sa kohimees – näiteks ma võin talle öelda, kui ilus ta on, et ma pole elus näinud ilusamat tüdrukut, isegi siin, haiglas, haigusest ja palavikust hoolimata. Ja sellest hetkest, kui ma teda nägin, isegi pimeduses, oli mul kogu aeg tunne, et ta on valgus, midagi selget, puhast… Ja kui ta end mulle näitas, põleva tikuga, silmad kinni pigistatud – Avram tõmbas sügavasti hinge ning Ora võpatas, otsekui oleks Avram koos hingetõmbega tedagi endasse tõmmanud, tundes, et pulss palati teises otsas lõi nüüd jälle aeglaselt ja jonnakalt ning et pimeduses liigutas end midagi tillukest –, nägin ma kõike korraga, kõike nägin ma, Ora valevat laupa, tal on piklik nägu, samuti väga pikad sõrmed. Tema ripsmed värelesid pisut, nägin ma, ma nägin kõike, ja tema huuled… Mida kauem Avram kõneles, seda enam ta erutus. Tema sisemus lõõmas, ning pingutusest seisis tal. Ora süda peksis nii valjusti, et ta kartis minestada. Kui tema klassikaaslased, ükskõik kas poisid või tüdrukud, näeksid, kuidas ta kõike seda vaikides kuulas, ei usuks nad seda eluilmaski: kas see on küüniline

---

Скачать книгу