Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman
Читать онлайн книгу.
ütlesin sulle, et ta oli neljateistkümnene, kui ta…
Mida?
Helid, millest sa rääkisid, neliteist heli.
Ah seda – üks iga aasta kohta?
Võib-olla.
Sa arvad… Näe! Iga heli nagu…
Just.
Hüvastijätt ühe tema aastaga?
Midagi niisugust.
Väga ilus. Tõepoolest… Selle peale ma ei tulnud. Üks heli iga aasta kohta.
Aga sina mõtlesid selle välja, naeris Ora, naljakas, et sa imestunud oled.
Ei, sina oled, muigas Avram, alles sina näitasid mulle, mis ma välja mõtlesin.
Sa innustad mind, oli Ada mõnikord lapseliku tõsidusega Orale öelnud. Ning Ora oli naernud: mina? Kas mina saan sind innustada? Ma olen ju väga vähese aruga karu. Ja Ada – tollal veel kolmeteistaastane, tuletas Ora meelde, ainult üks aasta lahutas teda surmast, jube mõelda, et ta üldse sellele võimalusele ei mõelnud, ta oli lihtsalt olemas, tegi kõike tavalisel kombel ega aimanud midagi, ja ometi oli ta sellel aastal kuidagi sügavamaks, täiskasvanumaks ja küpsemaks muutunud –, Ada oli siis haaranud Ora käe ning seda õnnelikult ja tänulikult raputanud, sina, jah, sina, sa teed näo, nagu istuksid vaikselt oma kohal, aga siis poetad sa äkki mõne sõna või esitad väikese küsimuse, ja trahh: kõik mu peas läheb omale kohale, järsku on mul täpselt teada, mida ma pean ütlema. Oh, Ora, mida ma küll ilma sinuta teeksin, kuidas saaksin ilma sinuta elada?
Ora mäletas: nad olid teineteisele sügavasti silma vaadanud. Üks aasta, oh Jumal!
Kaheksandast eluaastast peale pidas Ada päevikut, täitis terveid vihikuid lugudega ja leegitsevate armastuslauludega väljamõeldud armsamale, kes ühtelugu vahetus. Alati oli poiss mingi puudega, kas pime või puudus tal jalg, veel parem, kui ta oli täielikult halvatud ning suhtles maailmaga ainult silmade pilgutamise abil, ning üksainus hing maailmas, väike prillidega tüdruk, kes polnud kuigi nägus, oli võimeline kõiki tema soove tõlgendama. Oma viimasel aastal oli Ada kirjutanud ka pika seiklusjutu, kus oli palju mitmesuguseid sündmusi, sellest oleks võinud tõeline köidetud raamat saada. Tundide kaupa olid nad pealkirja üle pead murdnud, ja peaaegu igal hommikul jutustas Ada, kui mitu lehekülge ta jälle oli kirjutanud, ning Ora paisus uhkusest, otsekui oleks see olnud nende ühine laps, kes jõudsalt kasvas ja arenes.
Mälestus oli äkki elav, terav, peaaegu väljakannatamatu: Ada loeb talle ette, esitleb talle tegelasi koos häälte ja liigutustega, mõnikord ka rõivaste ja peakatetega, ta nutab ja naerab koos nendega, tema tedretähniline nägu lööb õhetama, otsekui tantsiksid ta peas tuleleegid ja vaataksid silmadest välja ja tema vastas istub Ora, jalad ristis, silmad pärani, ja mõtleb: kui ma olen koos Adaga, on mul hea. Siis olen ma nagu unenäos, aga mitte üksi.
Kui Ada oli lugemise lõpetanud, oli ta väsinud, hajevil ja otsekui haavata saanud, kuid Ora kogus end kiiresti. Nüüd oli tema kord: kallistada, teda oma hõlma võtta, Ada haavu siduda, mitte hetkekski temalt pilku pöörata.
Ma küsin endalt kogu aeg, kas tal on sõber, rääkis Avram veel ärkvel olles unenägija kähedal häälel nagu iseendale. Ta ütles küll, et tal ei ole, aga see pole võimalik, nii ilus tüdruk ei jää hetkekski üksi, ning ta koolivennad Haifas pole ju lollid. Avram vakatas ja jäi vastust ootama. Ora vaikis. Mida see tähendab, ütles Avram, kas ta ei taha mulle oma sõbrast rääkida või pole tal tõepoolest kedagi? Tal pole kedagi, ütles Ora vaikselt. Kuidas nii, et tal ei ole? sosistas Avram. Seda ei tea ta ise ka, ütles Ora pika vaikimise järel – ta laskis end vastu tahtmist poisi kõnemaneerist kaasa tõmmata ning leidis, et nii oli isegi meeldivam iseendast rääkida –, pikka aega pole ta endale ühtki sõpra tahtnud, ütles ta, lausudes sõnu, ilma et ta ise oleks seda märganud, aeglases ja pingsas rütmis, mis vastas pulsilöökidele palati teisest otsast, ning pärast polnud lihtsalt kedagi sobivat, ma mõtlen, kes talle tõesti oleks sobinud.
Kas ta pole kunagi kedagi armastanud? küsis Avram, ning Ora ei vastanud. Pimeduses oli noormehel tunne, nagu oleks Ora üha enam iseendasse süüvinud ning tema pikk kael, sirutumas õlgade suhtes valulise nurga all palati kaugema otsa poole, peaaegu murdumas, otsekui ahistaks tütarlast samasugune vägivaldne jõud nagu see, mis valitses tema enda keha. Siis on ta ometi kedagi armastanud, ütles Avram, aga Ora raputas pead, ei, ei, ta oli mõelnud, et armastab kedagi, aga nüüd ta teadis, et midagi polnud, kõik tühi vaev. Ta oli lämbumas, solvumislaine pitsitas tema kõri, tühiasi, ei olnud midagi.
Ja ta tundis, et sel hetkel, kui ta hakkaks poisile Avnerist rääkima, hoovaks tõde võimsa, valusa joana temast välja, kogu tõde nende kahe mahavisatud aasta kohta, ning siis ei saaks ta enam asju tagasi pöörata, ei saaks enam elada nii nagu varem, ning ta kohkus mõttest, kui väga ta just seda sooviski, ning ta naeratas ja põles kärsitusest seda Avramile jutustada.
Oota üks hetk, sosistas poiss äkitselt palati ukse juurest, ma tulen kohe tagasi. Mida? Kus sa oled? ehmus Ora. Miks sa ära lähed? Ainult üheks hetkeks, ütles Avram, ma olen kohe tagasi! Ei, ei, hüüdis Ora kohkunult, mis see tähendab, ära jäta mind nüüd üksi, mida sa teed, kuhu sa lähed, Avram?
Viimase jõuga kiskus Avram end lahti, jooksis välja, liipas koridori seintele toetudes edasi, eemale temast, ning iga paari sammu järel jäi ta seisma, vangutas pead ning ütles endale, mine tagasi, mine otsekohe tagasi, aga ta talitses end ja lohistas end edasi, kuni jõudis oma tuppa ja istus voodile.
Vasarad peksid tema silmamunade taga. Ta võttis kahe käega peast kinni, võib-olla isegi karjus endale valust viltukistud suuga, mine tagasi, mine tagasi, mida sa tegid, miks just sel hetkel, miks sa alati kõik ära lõhud. Ta sikutas teki üle pea ning tõmbas põlved vastu rinda.
Esimestel minutitel pärast Avrami põgenemist oli Oral tunne, nagu oleks poiss ta juurtega välja kiskunud ja oma saagiga jalga lasknud. Ta hõikas teda veel mõne korra valjusti, seejärel tasa, aga Avram ei tulnud tagasi. Tuli õde, jäi uksele seisma ja pahandas, miks nii valjusti karjutakse. Tema hääles väänles mao kombel midagi kibedat. Ora kohkus ja jäi vait. Äkki tuli õde kiirel sammul tema voodi juurde, valgustas teda taskulambiga otse näkku ning käratas: maga! Maga! Ei tohi tõusta! Ja kui silmipõletav pimestus lakkas, oli õde juba palatist läinud. Ora lamas ehmunult voodis ning püüdiski kohe magama jääda, laskuda allapoole loogikat ja mõtteid, öeldes endale, et see on haigus, mis tekitab talle niisuguseid meelepetteid, sest pole ju võimalik, et õde teda tõepoolest nii halvasti kohtles, samuti Avram.
Kurjad mõtted ronisid maast talle voodisse, õudusunenäod ründasid teda ja mähkisid ta endasse. Kusagil eemal halises õde ning peksis pead vastu maad või seina, rachat falestin, rachat falestin9. Siis oli vaikne, seejärel täitus õhk uuesti plekiste häälte ja sõjaväemuusikaga. Ma näen und, pomises Ora, see on ainult unenägu. Ta pani käed kõrvadele, kuid tema peas kumises araabia aktsendiga heebrea keelt kõnelev hääl, ning see teatas Süüria sõjaväe kuulsusrikastest tankidest, mis lömastasid sionistliku Galilea koos kuritegelike sionistlike kibutsitega ning mis asuvad Haifat vabastama ja 1948. aasta põgenemise häbi kustutama, ning Ora teadis, et peab põgenema ja end päästma, kuid tal polnud mingit jõudu. Siis valitses pingeline vaikus, Ora jäi peaaegu magama, ent äkki oli ta täiesti virge, ajas end voodis istuli ning hoidis tikutoosi nagu kilpi kaitseks näo ees, sest talle tundus, et palati teises otsas keegi liigutab end ning hüüab tasakesi. Ora, Ora, lausus otsekui läbi une talle tundmatu noorukihääl.
Hiljem, kes teab, kui palju hiljem tuli Avram tagasi ning tõi kaasa enda ja Ilani teki. Ta astus tuppa, ei öelnud Orale ühtki sõna, mähkis Ilani tekisse, toppides teki otsad talle keha alla. Ta istus, võttis ka endale teki ümber ning jäi ootama, et Ora ütleb midagi.
Ora ütles: ma ei taha sinuga enam rääkida, mitte kunagi enam. Sa oled peast põrunud. Kao mu elust.
Avram vaikis. Ora pahvatas: sina! Kas sa tead, milline tühikargaja sa oled?
Mina?
Sa oled peast puudulik, tõega!
Mida
Palestiina on langenud (araabia k.).