.
Читать онлайн книгу.
et see natuke, mis tal oli, on hakanud taandarenema.
Siin on auk, mõtleb ta, ning tal hakkab külm ja kananahk tuleb ihule. Aga auk ei ole tekkinud praegu, see on olnud juba pikka aega, kuidas ma küll pole seda näinud. Adast peale on Ora ümber auk, selles kohas, kus ma kunagi olin.
Mõelda, et poolteist aastat käis ta sügavas unes Avneri kõrval, kes kahe nädala tagant internaadist puhkusele sai ning kes talle pikalt ja laialt jutustas laskmisharjutustest, õppustest ja toidukordadest, hüüdis teda Zusmaniks ning ei puudutanud teda kordagi, isegi mitte väikese sõrmega. Iga nädal saatis ta Orale kirja, pahandas alati viimase kirja lühiduse pärast ning nõudis, et Ora kirjutaks talle pikemaid kirju – ei kõlba ju kuhugi, et tema toanaabrid saavad oma sõbrataridelt palju pikemaid kirju. Ning alati kirjutas ta kirja lõppu: sõbralikult sinu Avner Feinblatt.
Ora ahmib õhku ja virgub. Nähtavasti oli ta jälle Avramiga tülitsemise ajal magama jäänud. Mille pärast olid nad tülitsenud? Miks nad läksid kogu aeg tülli? Mis teda Avrami juures nõnda vihastab? Ehk olid nad juba ära leppinud? Pimeduses aimab ta Avramit voodi teises otsas kössitamas. Vastu seina nõjatudes norskab ta valjusti. Kas see on Avrami palat või tema oma? Ja kus on Ilan?
Mõtle nüüd järele, annab ta endale käsu ning ajab end vaevaliselt istukile: nüüd on su pea lahti, nüüd pead sa pisut mõtlema.
Poolteist aastat nägi ta vaeva, et Avnerile huvitavaid kirju saata, murdis pead, millest talle kirjutada. Millest oli tal temale jutustada? Avner imetles James Bondi, seepärast lõikas Ora ajalehtedest Sean Connery pilte ja artikleid, milles teda mainiti, isegi ristsõnamõistatusi. Avneril oli hobi, ta kogus võtmehoidjaid. Oma kodus Holonis oli tal nelisada kolmkümmend võtmehoidjat, Ora hakkas kohe neid tema jaoks koguma ning nägi kurja vaeva, et taibata nende lumma; kui Avner oli vaimustusega kirjeldanud talle internaadikaaslase võtmehoidjat MARTINI, mida sai kasutada ka luubina, võttis Ora ette pika otsinguretke ja vahetuskaubanduse, mille tulemuseks oli ihaldatud ese. Kui ta selle noormehele ulatas, vaatas too talle sügavalt silma, juba paotuski uks ning Ora mõtles, siin, praegu, tema pea kaldus juba pisut kuklasse ja ta ripsmed pilkusid iseenesest, ent järgmisel hetkel uks sulgus ning Avner vaatas teda sõbralikul pilgul ning lausus siira tunnustusega: tubli, Zusman!
Tervist, armas Ora, kirjutas Avner talle, kui oli saanud kingiks MARTINI – Ora avas tema kirja sõrmede värisedes, võib-olla nüüd, võib-olla kirjalikult –, mul ei ole midagi uut rääkida, aga et ma eile sain sinult lühikese (väga lühikese!) kirja, on mu kohus vastata. Kuidas sinul läheb? Kuidas palavad päevad sulle mõjuvad? Meil on Negevis õppused, me tormame ringi, higistame kümme tundi päevas ja peame pärast seda veel relvi puhastama. Mu käekiri on pisut kohmakas. Ma olen väsinud; pea on sellise päeva järel tühi ja mul on raske ennast kokku võtta, seepärast ei kirjuta täna pikalt. Ma ootan väga sinult pikka kirja – vähemalt kolm lehekülge!!! P. S. Ehk saadad mulle endast mõne foto, et ma ei unustaks, milline sa oled?
Ükskord sai Orale selgeks, et poisil on Aškelonis sõbratar. Juba seitse kuud. Avner imestas, et Ora polnud selle ajani tüdrukust midagi kuulnud, ta arvas, et räägib kogu aeg ainult temast. Oota, mida sa tegid, kui ma rääkisin? Magasid? Pole viga, ja mida ma veel tahtsin öelda…
Ora küsis endalt, kas ta peab olema solvunud ja tegema Avnerile stseeni. Mingil põhjusel tundis ta hoopis kergendust. Ta kogus end ja küsis, kas Avneril on niisiis kaks sõbratari. Tema ja too teine? Avner naeratas kohmetult ja ütles, et ei, too Aškelonist on tema tegelik sõbratar. Ora on talle hea sõber, hingesõber, ning Avneri ninaots läks seda öeldes punaseks. Ora noogutas ja kõndis tema kõrval edasi.
Ta kohtus Avneriga endiselt ja kirjutas talle, kuni ta toodi Jeruusalemma haiglasse, ning juurdles endiselt selle üle, kas see, mida ta Avneri vastu tundis, oligi too suur armastus, millest kõik rääkisid, ja miks oli see tema puhul nii leige ja kahvatu, ja miks noormees teda isegi juhuslikult ei puudutanud, ei tänaval ega kinos, ja miks see talle õigupoolest ükskõik oli.
Kuidas sai see olla? Kuidas? küsis Ora endalt jahmunult, nähes Avrami voodi teises otsas kerratõmbunult sügavasti magamas, kuidas oli võimalik, et see talle midagi ei tähendanud? Kuidas oli võimalik, et temaga üldse selline asi juhtus, see Avner kõigi oma kirjadega, ja see totakas võtmehoidja, mille peale ta nädalaid oli kulutanud? Miks ta oli seda kõike kaasa teinud? Ja pealegi veel nii kaua, oh Jumal küll, mispärast oli ta lasknud enda peal tallata?
Nutumaitse suus, purskas ta Avrami poole viimase tobeduse, omaenda armetuse viimase mõru pritsme: miks sa topid mulle oma kavatsusi ja „hääli” ja kogu seda filosoofilist jama? Sa oled kuueteistaastane, saa sellest aru! Sa oled veel laps! Laps! Ning Avram ärkas, tõmbas käega üle näo ja lausus nukralt, nii et see oleks Oral peaaegu südame murdnud, sest ta taipas, et poiss oli juba tema peale käega löönud (ja õigusega, mõtles Ora, mida oligi neil ühist): ja mis sellest? Ka Ibsen oli kord laps, ning Ionesco ja Jean Cocteau ja Tšehhov olid kunagi laps. „Lapsed,” parandas Ora teda kohe, otsides juhust poissi mingilt vealt tabada, näidata, et just temal on õigus, ehkki üheainsa sõna osas, ning Avram ütles, ei, nad olid kord laps, nad kõik olid seesama laps.
Järsult pöörasid nad mõlemad pea ära. Kumbki hoidis kätega enda ümbert kõvasti kinni. Ora mõtles, otsekui oleks tulekeel teda altpoolt kõrvetanud: milline ülbe tüüp, teist säärast pole ta elu sees näinud, sellel poisil on lausa täiskasvanu enesekindlus. Ta ei saanud aru, mis küll oli teda alguses lummanud, kui ta seda nartsu esimest korda nägi, seda luuserit, seda karumõmmi, samuti oma tunnetest ja mõtetest, mida ta temaga oli seostanud. Tüdrukutel oli õigus: temal, Oral, puudub täielikult intuitsioon. Ilan palati teises otsas ohkas unes ning pomises midagi arusaamatut. Ora teritas kõrvu, et kuulda, kas ta nimetas tema nime. Kas ta andis teada, mis tal ennist temaga oli olnud, kui Avram oli lahkunud. Ora ei võinud praegu Ilani peale mõelda. Liiga palju asju ründas teda ühekorraga. Sellised kokkusattumused käisid Oral üle jõu. See ei sobinud talle, ta polnud selline. Kas tõesti mitte? itsitas äkki kuradike tema sees, tõesti mitte selline? Pärast seda, mida sa enne temaga tegid? Kullake, oled sa alles naiivne!
Ilan oli talle öelnud, et ta sureb. Ta teab, et nii läheb, et nii peab minema. Sündimisest saadik olevat ta teadnud, et ta ei ela kaua, sest tal pole piisavalt elujõudu. Nii oli ta öelnud, ning Ora oli püüdnud teda rahustada, tema kummalisi sõnu kummutada, kuid noormees ei kuulanud teda, võib-olla ei teadnud ta isegi, et Ora seisis tema kõrval. Häbenemata oli ta nutnud oma elu pärast, mis oli vanemate lahutuse tõttu purunenud. Isa võttis ta enda juurde sõjaväelaagrisse, ning seal elas ta koos nende lojustega. Sellest saadik läheb tal kõik rappa, kurtis noormees, ning haigus on ainult järjekordne äpardus üldiste viltuvedamiste reas. Ilan leegitses, pool tema jutust oli Orale arusaamatu, pominal lausutud lausejupid ning sosinad, seepärast oli Ora olnud talle nii lähedal, tema soojusesse mähkunud, oli õrnalt tal õlga silitanud, aeg-ajalt ka abaluid ja selga, ning vahel, siis ähvardas tal süda seisma jääda, libistas ta käe põgusalt üle noormehe tihedate juuste, mõeldes seejuures, et ta isegi ei tea, kuidas teine välja näeb, aga võib-olla oli ta isegi umbmääraselt kujutlenud, et poiss sarnaneb Avramiga, kuna mõlemad olid ühel ja samal ajal tema ellu astunud, ning ta ütles noormehele ka asju, mida Avram talle oli öelnud, kui tal oli hirm või kui ta oli end viletsasti tundnud. Tänu sellele idioodile Avramile teadis ta, mida öelda. Ning äkki haaras Ilan tema käe, hoidis sellest kinni ja silitas tal tervet käsivart, ta oli kohkunud, kuid ei tõmmanud kätt tagasi ning Ilan surus põse ja lauba tema vastu, tõmbas Ora käe oma rinnale ja suudles seda äkitselt, külvas tema käe tillukeste, kuivalt kuumavate suudlustega üle, suudles tüdruku sõrmi ja peopesa, tema pea kaevus tüdruku kehasse ning Ora vaatas pimeduses tummalt üle noormehe pea ning mõtles imestades: ta suudleb mind, aga ma ei tea isegi, milline ta on, ning tema ei tea, et ta mind suudleb. Äkki hakkas Ilan endamisi naerma, ta naeris ja vabises ja ütles, et mõnikord hiilib ta öösel välja ning kirjutab kriidiga laagribarakkide seintele: „Laagriülema poeg on homo”. Need kirjutised ajavad tema isa marru, ta jookseb lubjaämbriga ringi, võõpab need üle ning jääb varitsema seda, kes need kirjutas, aga hoia end, poiss, kui sa sellest kellelegi räägid, itsitas ta ning talle tulid uuesti külmavärinad, ma räägin seda ainult sinule, ning ta rääkis kähedal häälel kerekast naissõdurist, keda isa oma kantseleis keppis, nii et kogu laager seda kuulis, aga ka see on etem