Prohvet Maltsvet. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
vastu põle inime – inime, kellega võid rõõmsa meelega lõuatäie viina juua, kelle kotist võid nagu oma venna kotist tubakat võtta ja kellega võid sõnakese sooja juttu ajada! Mingu hundi uru alla oma jumalakartusega! Tema vagadus on mulle liiga kale ja vedel lake!»
«Sellepärast, et sa ise ei ole jumalakartlik.»
Nooriku toonis ei olnud midagi etteheitlikku, ainult palav, valutav kahjutunne kees ta rinna põhjast üles.
«Jah, Madise viisi jumalakartlik ma küll ei ole, ei tahagi olla,» vastas Taavet järi peale tagasi vajudes, toonil, millest kuuldus õiglane, peaaegu vihkav põlgus. «Kellele ta oma jumalakartusega siis head teeb? Kas ta sandile kannika leiba rohkem annab kui mina? Kas ta kellegile suutäie viina on ost? Kas ta teise tuba läheks kustutama, kui oma sealaut põleks?.. Kuda pagan ma temaga sõbrustaksin? Mis juttu ma niisukesega ajaksin? Ei tea jo teine muust reakida kui saksa-isandast ja Aniste papast ja hoolekandjaist ja lugemisest – igavesest lugemisest alalõpmata! Mõistan jo küll, mis pudru ümber ta keerleb. Võeti teine pika, pika ootamise järele palverahva hingekirja vastu – no nüüd kiheleb süda ammu juba soada hoolekandjaks, tõusta lugijaks, et siis kõik imestaksid: «Näe, Tõnu-Peetri Madis koa aupingis, püha meeste aujärjel, istub Aniste papa paremal käel, kust tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute peale…» Vigurimees niisuke! Rebane! Läbi ja läbi kelm!»
Noorik oli näo sügavasti lapse peale kummardanud; kui mees pühakirja sõnu pilkavalt näägutas, käis Anu kehast nähtav värin läbi.
«Madis põle mitte üksi jumalakartlik, ta on koa aus mees,» ütles ta viimaks, hääles midagi poolpühalikku; siis lõi silmad üles ja ta pilgust voolas hinge sügavusest tulev kuum iha. «Taavet, ma annaksin oma elu selle eest, kui sina pooltki niisuke oleksid kui Madis, kui sa oma kurja, patust elu vähegi parandaksid, kui sa enam küla kõige pahemate inimeste killas ei istuks!»
Taaveti ilmest oli näha, et ta midagi tahtis vastata, et tal midagi vastata oli, et ta arvas võivat ennast kaitsta: aga ta oli kitsikuses, ta ei leidnud löövaid sõnu, vastase arvamist mahapõrutavat seletust. Ja ses kitsikuses kähvas ta äkitselt püsti, lõi endale kõminal vastu rinda ja karjus vägivaldselt, metsikult, karjus nagu vihane haavatud loom:
«Ma olen parem kui Madis, ja need, kelle killas ma istun, on kõige paremad inimesed külas!.. Mina – mina – Lõhmuse Taavet, see lakkekauss, see aidalõhkuja, see abielurikkuja, kes ma olen, – ma olen jumala ees õigem kui teie vagad kõik kokku!»
Ja röhitseval, köriseval hingeldamisel, mis ta laia võlvitud rinna lainetades liikuma pani, istus joobnud mees järile tagasi, toetas pea mõlema käe vahele ja vahtis imeliku õela, vihase uhkusega enda ette maha. Harvad pehmed juuksed langesid tal seejuures hõredate ruugete salgukestena üle otsaesise ja andsid talle nagu kinnipüütud, aga vihaselt vastupaneva kurjategija kohutava ning ühtlasi kaastundmust äratava välimuse.
Mõlemad vaikisid. Noore naise pilk tungis pikkade, niiskelt läikivate ripsmete vahelt luurates, nagu prao vahelt vilkuv päikesekiir pimedasse nurka, tuhmilt istuva mehe peale. Ses vaates võitles hea kurjaga, heldimus hukkamõistmisega, meeleheide lootusega. Äkitselt pani Anu lapsukese hälli tagasi ja astus kergel, kuulmata sammul nagu kass üksiku mehe juurde.
«Taavet!»
«Mis sa tahad?»
«Tule kaasa!»
«Kuhu? Maltsveti lugemisele?»
«Jaa.»
«Mina? Mina Maltsveti lugemisele?» Ta tõstis pead ja hakkas naerma laia, üleannetu lõuaga. «Mis ma seal peale pean hakkama?»
«Kõik lähvad jo, Taavet, miks siis sina mitte?»
«Jaa, teie jumalalapsed, teie vagad ja jumalakartlikud, teie lähete kõik – mis on minusugusel sealt otsida? Ega’s lugemised ole patustele, ega’s üleannetuid seal sallita!»
«Taavet!»
«Ei!!» kärgatas mees kõmiseval rinnal, ja matsatades langes ta rusikas põlvekondi vastu. «Ma ei taha! Ma vihkan teie igavaid jorutusi!»
Nooriku pilk põletas, nagu sulatav tuluke. Korraga hakkas Anu mõlema käega mehe pea ümbert kinni.
«Taavet, mõtle meie lapse peale!»
Ses hüüdes nuuksus kogu õnnetu inimhing – kartuses, mures, valus, ahastuses lõhkev süda. Ja kui Taavet silmad üles lõi, vaatas ta kahe sinakalt särava tähe sisse, mille kõne teda vaikima sundis, mille hiilgus ta põrmu vajutas.
Nad mõlemad olid tummad. Joobnud mees tundis oma pea ümber soojust, mis teda kainendas, ta tundis põse vastu lõõskavat hingeauru käivat, mis teda toibutas, tema põue nagu haavu parandava, hinge ülendava eluõhuga paisutas.
Ta tõusis istmelt ja naine tõmbas käed tema pea küljest tagasi.
Aga nagu oleks sellega hea vaim temast jälle eemale nihkunud, ilmus jumalakartmatu mehe viinaniiskesse habemesse, ta lihavate himukate huulte ümber patune, uskmatu naeratus, ja astudes lapse hälli ette ning võttes räti vahelt välja pisikese eluka õnnetu parema käe, ütles ta pehmelt, aga pilkavalt:
«Kas arvad siis, et talle kaks näppu juurde kasvavad, kui ma Maltsveti lugemisele lähen?»
«Ei, aga jumal annab ehk meile andeks.»
Anu ütles seda sosistades. Ta oli hälli ette mehe kõrvale astunud. Tasa nagu kass.
«Meile? Ütle ikke õieti välja: sulle! Sest ega’s sinul seejuures süüd ei ole. See on ju minu patu pärast. Eks?» Noorik vaikis.
«Hahaha! Eks ma seda tea juba! Vanemate patud nuheldakse laste kätte. Isa käsi teeb kurja, sellepärast on pojal viie sõrme asemel paljalt kolm, ja needki ühte kasvanud! Ma ei soa aga sest tarkusest hästi aru: miks nuheldakse seda põrmukest siin, kui kurja teen mina, – miks teda väetit sellepärast keelatakse ausat tööd tegemast, et tema isa autut tööd on teinud! Haagrehtki ei peksa iga kord ilma süüta inimest, aga teie ütlete, et jumal seda tegevat! Siis on jo teie jumal hullem kui haagreht!»
«Meie jumal on ka sinu jumal, Taavet!»
«Ei, minu jumal on parem. Minu jumal annab mullegi andeks – ei tule tal meeldegi mu poega hakata karistama! Minu jumal annab mulle andeks, ilma et Maltsveti lugemisele peaksin minema. Põle mul vaja kirikussegi minna. Patuste jumal on hoopis teine mees kui vagade jumal… Oadu, mis sina arvad?»
Mida meister Vikerpuur arvas – ta oli praegu üle kõrge läve jälle tuppa roninud –, seda võis lugeda ta rõõmsasti itsitavalt näolt.
«Mina võin oma jumalaga rahul olla,» vastas ta ja näitas seejuures kahte rida harvu, teravaid oravahambaid. «Ma olen ta käes küll natuke vussi läind – ta hakkas inimest tegema ja tegi kogemata kaameli. Aga selle eest põle mul vaja mõisaväljal adra taga ähkida ega mõisarehes varta tõsta, ei ka liivakõrbes koormat kanda. Minu jumalal oli minuga tahes või tahtmata hea nõu, et ta sättis mu inimese ja looma vahele. Tänu talle selle eest!»
«Aga mis kurja siis sinu isa või ema tegi, et sulle see küür selga kasvas? See olla jo ikke vanemate patu märk, nagu meie vagad usuvad.»
«Mis nad tegid? Käisid liiga tihti kirikus ja jätsid väikese Oadu üksi Kuru mõisa niiskesse karjatsetuppa. Ühel pühapäeval, kui vaga karjane naisega jälle kirikus oli ja poisid toast karja-Leenu ära viisid, kukkus Oadu kätkist ja murdis peaaegu kaelaluu. Eks va jooksva kasvatand siis Oadukesele liumäe kuklasse, ja rätsep oligi valmis!»
Taavet vaatas naerdes naise peale.
«Kuule aga, mis juttu Vikerpuur ajab! Isa-ema kirikus jumalat palumas, mõlemad jumalakartlikud inimesed, – kodu aga tehakse laps eluaegseks sandiks!»
«Eks nad old ikke patused inimesed,» tähendas Anu tasa, aga uskliku hinge järeleandmatu visadusega.
«Soo! Siis peaksime jo kõik vigased olema, sest kelle vanemad ei ole siis patused? Terveid inimesi ei võiks ilmas ollagi!»
«Jumal karistab, keda ta tahab, iseäranis suuri