Prohvet Maltsvet. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
Aniste papat ja Madise kirikuõpetajat üksteisega usuasjus vaielda ja riidu minna, kusjuures ühe hääl kostis keriselt, teise oma laua alt ja kolmanda kõne koguni Tihase õllevaadist.
Nali kestis nii kaua, kui keegi poiss kõrtsi uksest järsku sisse hüüdis:
«Maltsvet tuleb!»
Nüüd pistsid nooremad kõrtsist rüsinal välja, aeglasemalt järgnesid neile ka vanad, et väliselt ukselt vaadata, kuidas kuulus palvemees Kiisa peremehega mööda sõidab. Isegi vana Tihane tuli leti tagant ja puges välja teiste sekka. Kõrtsi jäid ainult Lõhmuse Taavet ja meister Vikerpuur, kes Maltsvetti mõlemad juba mõne korra ühes ja teises kohas olid näinud.
Varsti tuligi Kiisa Mihkli valge mära kõrtsi nurga tagant nähtavale. Reel, mille istmekohta tuliuus punasekirju vaip kattis, istusid kaks suure koguga meest, kelle nägusid pimediku pärast selgemalt näha ei olnud. Kui regi kõrtsi eest mööda libises, pööras teine sõitjaist oma habemiku näo rahva poole ja kergitas kübarat. Sedamaid läksid meestegi pead paljaks ja aupaklik «tere-tere» sai külalisele vastuseks.
Inimeste olekust oli märgata, et nad haruldasest mehest lugu peavad, räägitagu temast mis tahes. Näis, nagu paneksid nad tema peale lootusi, nagu ootaksid nad tema poolt midagi. Mis see «midagi» oli, seda ei teadnud vist küll ükski selgemalt, see liikus nende hinges ainult sumeda tundena, salajase aimdusena, seletamata ihkamisena.
Nad teadsid ainult, et neil midagi on vaja ja et keegi peaks ilmuma, kes neile seda annab, mida neil on vaja.
Seal ilmus Juhan Maltsvet.
3
MALTSVET
Veel ei olnud Maltsvetil Järvamaal kindlat, tema õpetuse ja tema isiku külge liitunud kogudust. See tekkis aegamööda hiljem. Aga tal oli nende paljude seas, kes tema lugemist käisid kuulamas, juba hea hulgake pooldajaid ja nende arv näis jõudsasti kasvavat.
Juba tema paljas nimi oli võimsaks tõmbejõuks. Selle kõla ei mõjunud mitte ainult palvelisse rahvasse, vaid ka nõndanimetatud ilmalastesse, kelleks loeti inimesi, kes usuasjust leigemalt, ilma erilise härduse ning agaruseta osa võtsid, inimesi, kes iga pühapäev kirikus ei käinud, või kuigi käisid kirikus, mitte iga kord ka vennastekoguduse palvemajas ei käinud. Maltsveti nimi mõjus nõnda, et nii palve- kui ka ilmarahva seast needki, kes tema kõneosavust ja tema sõna võimu veel ei tundnud, – nagu salapärasel sisemisel sunnil – hulgana tema lugemistele voolasid.
Selle sunni kohta ei olnud nad, nagu tähendatud, ise sugugi selgusel. Keegi neist ei oleks teadnud öelda, et see sund ja tung valitsevaist oludest tekkis, kõigepealt nende ihulisest hädast. Nad olid inimesed, kes päästjat ootasid, õiget päästjat, ja seal ilmus keegi, keda nad päästjaks arvasid võivat pidada, sest et ta teisem oli kui need, kes endid seni päästjaiks olid tunnistanud, ilma et nad kedagi oleksid päästnud. Ihkamisi ja aimamisi otsisid nad inimest päästjaks, kes nende häda mõistab, kes nende viletsust tunneb, – nad otsisid oma meest. Ja Maltsveti Juhan oli oma mees. Ta pidi oma mees olema, sest ta hakkas neile päästjaile vastu, kes päästmist tõotasid, aga tõotust täide ei saatnud, kes jäid rahva suuremale osale võõraks.
Rahvas vaevles teo-orjuse halastamatu ikke all. Ta pidi viimase kui ihujõu kokku võtma, et mõisa nõudeid täita, ja see, mis talle enesele järele jäi, oli aganane leib ning hall mure – alaline näriv, hinge ja ihu kurnav mure tuleviku eest, hirm ja kartus selle eest, kuidas oma kohuseid mõisa vastu täita ja selle kõrval iseennast veepeal hoida, aastast aastasse üle elatada. Ja see närvetav enesepitsitus, see viimase rammu hingetu pingutus, mille taga ähvardavalt surmav nõrkus varitses, ei pidanud mitte ainult edasi kestma, vaid koguni kasvama, sest mõisa nõuded ei alanenud, vaid kerkisid. Kus mõisa silm veel midagi märkas, mis oli tööjõu, puhkuse, varalise kosumise nägu, sinna pandi peale uus vajutis uue kohustise kujul, ja talupojale jäi varuks meeleheide. Ta võis teha, mida mõistis ja suutis – edasi ta ei saanud, haljamale oksale ta ei jõudnud. Kõige suurem usinus, kõige raudsem hool ja mure ei viinud teda kaugemale, kui et mõis temaga rahul oli ja et ta ise nälga ei surnud.
Et talupoeg sellest lämmatavast seisukorrast välja saada ihkas, et ta vähemalt kergenduste järele igatses, on ju mõistetav. Kuid seks puudus tal iga põhjendatud lootus. Nimelt ilmlikkude võimude suhtes. Viimasteks pidas ta peaaegu üksnes mõisnikke. Ta oli aastasadade jooksul harjunud nägema ja tundma, et mõisnik tema maal kõik oli ja kõik tegi. Mõisnik oli valitsus, kohus, politsei, tööandja. Nagu tema määras ja käskis, nii oli seadus. Ja talupoeg nägi, et ka riigivalitsus, mida ta vaid nimepidi tundis, ainult seda tegi, mida mõisnik soovis ja soovitas, kui ta üldse midagi tegi. Ja et mõisnik midagi ei sooviks ega soovitaks, midagi seaduseks ei teeks, mis oleks talupojale tuluks ja seega talle enesele kahjuks, see oli ka harimata talupojale selge kui päike.
Sealtpoolt ei olnud siis midagi loota. Mõisniku ja riigivalitsuse poolt haigutas talupojale vastu troostitu öö. Aga elamiseks vajatakse lootust, kannatamiseks lohutust. Hädalise silm otsib pilkase öögi seest helendavat päästekiirt, ta käsi sirutub kauguses valendava õlekõrregi järele välja. Ja et lootust ning lohutust maa pealt, loomulikkude, nähtavate võimude poolt ei olnud leida, siis tõstis talupoeg silmad taeva poole üles, selle nägematu võimkonna poole, mis talle üksi veel järele oli jäänud ja millest talle öeldi, et see kõigist valitsustest üle käib, isegi mõisniku valitsusest, ja et selle ees võetakse ka talupoega kuulda, jah, et see on veel ainus võimkond, kus ka talupoega kuulda võetakse.
Talupoeg pani oma lootuse taevase isa peale. See pidi ometi kord abi saatma. Ja et see lootus tema ainus oli, siis oli see suur ja vägev, sest selles sisaldus meeleheitlikkude inimeste terve inimlik-egoistlik pääsemise mõte, terve nende parem tulevik. Ja nimelt ootas talupoeg salaja oma hinge põhjas loomulikku, ilmlikku, ihulikku, isiklikku abi – abi oma praeguses maapealses elus, abi oleviku kitsikuses, ja võimalikult varstist abi, sest häda oli väljakannatamatu.
Nüüd mõistsid aga need, kes olid õpetanud talupoega taeva poole vaatama, kes tema lootused maa pealt, loomulikust ilmast nägemata ilmasse olid juhtinud ja kes tema hinge vaimselt toitsid, asja hoopis teisiti kui ihulikus hädas vaevlev talupoeg ise. Nemad ei rääkinud ilmlikust ja ihulikust abist, nende arvamisel põhjenes talupoja maine häda ning kannatamine jumala seadusel, see pidi nii olema, ja nad tõotasid talupojale selle eest alles teises ilmas tasu, pealegi ainult sel tingimusel, et ta nende õpetusi karvapealt täidab, et ta oma ihulikus viletsuses ka veel aega peab leidma oma hinge eest lugemata käskude järgi hoolt kanda. Alles taevas pidi talupoeg parema põlve saama, siin aga oma saatust alandlikult, kaebamata ja nurisemata kandma. Maa peal ei olnud talupojal midagi nõuda. Nad õpetasid talupojale seda, ehk viimane küll oma silmaga nägi, et paljudel juba maa peal see paradiis oli, mis nendele alles taevas pidi osaks saama, kõigepealt mõisnikel ja kirikuõpetajail, neil, kes talupoega teise ilma õnnega trööstisid.
Nagu kirikhärra kirikus, nõnda rääkisid ka vennastekoguduse jutlustajad palvemajas. Õpetaja noomis iga pühapäev rahvast pidada rahulolekut suurimaks vooruseks, maha jätta ilmliku vara püüdmine, olla ülemate vastu alandlik ja sõnakuulelik, mitte nuriseda orjuse üle ja näidata leivavanemaile rohkem usinust üles; kaebus talurahva laiskuse üle oli õpetajail alati suus. Nõnda siis kuulis talupoeg kirikus, et ta peaks õigusepärast veel rohkem tööd tegema, mõisale veel rohkem jõudu ohverdama, ja et see, mida ta oma hädaks pidas ja millest ta püüdis välja saada, õigusepärast veel suuremaks pidavat minema! Ja ometi otsis ta juba sellestki pääsu, pidades juba sedagi liiaks!.. Kirikust läks talupoeg palvemajja. Vahest teevad sealsed, lihtsamad valgustajad, kes rahva enese rüpest pärit, hädalisele õigust. Ei midagi. Ka seal kõneldi ainult hingehädast, ihuhädast mindi kas vaikides mööda või korrutati õpetaja noomimist südamerahust, leplikust meelest ning sõnakuulelikust alistumisest ja käsutäitmisest edasi. Ka seal tehti, nagu poleks maapealne ilm ja ajalik elu kõige oma viletsusega kõnelemise väärtki, nagu ei tähendaks ihulik kannatamine midagi, nagu teeksid need, kes valu pärast ägavad, seega ainult pattu. Alles nägemata tulevikuilm olevat ilm ja sealne elu elu, ja selle ilma asja seletati nii põhjalikult, nagu oleksid seletajad ise seal mõne hea aasta elanud.
See