Prohvet Maltsvet. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
old pärisnaisi ise juba mitu, meil aga üksainus. Hoopis õigem oleks, et palvemehed keelaksid mõnele mehele naise peksmise kõvemini ära, sest kui kaua siis üksainus naine jõuab peksule vastu panna!»
Näis, et Lõhmuse Taaveti vastustel oli pihtaminev mõju, sest Liugmäe Kaarli nägu venis pikaks ning hapuks, ehk küll põlglik naeratus ta suu viltu vedas ja ta pisikesed, vihast välkuvad silmad nagu toetust otsides kõrtsiliste seas ringi vaatasid. Kuid viimastel ei näinud himu olevat oma nina põletama minna; nad vaikisid, ainult Tongi mölder tähendas viisakalt ja leplikult:
«Olgu, kuda on, patused inimesed oleme ometi kõik, ja kui taevane isa soadab mehi, kes meid õpetavad ja õigele teele juhatavad – eks me pea temale selle eest tänulikud olema.»
Lõhmuse peremees laskis kõrtsmikku pealt rüübata, pistis siis poolkortli oma küüraka kaasalise pihku ja jõi ise kõige viimaks. Siis pöördus pikkamisi nagu raske võll kõneleva vanamehe poole.
«Meid õpetavad ja õigele teele juhatavad,» kordas mees suud matsutades ja käega labaselt üle habeme äiates. «Kas sina siis tead või tean mina, mida nemad meile õpetavad, ja kas see ka tõesti õige tee on, mida nad meile juhatavad? Kust soad selle otsast kinni? Nad jo isekeskis selle pärast riius, mida nad õpetavad, ja üks ütleb teise tee rappa viivat. Saksa-isand ei salli Maltsvetti, Maltsvet ei salli saksa-isandat ja kirikhärra ei salli kumbagi, nagu nemad kumbki kirikhärrat ei salli. Purelevad kui koerad. Saksa-isand ja tema hoolekandjad sõimavad Maltsvetti valeprohvetiks ja kuradi sulaseks, Maltsvet siunab neid variserideks ja silmateenriteks, keda vaja piitsaga templist välja kihutada, ja kirikusaks sooviks, et nii ühed kui teised põrgu põhjas praeksid, sest et nad tema tallekesi eluvee allika juurest ära eksitavad… Ütle nüüd ise, Tongi vana, kes neist õiget teed juhatab ja kelle õpetust ma pean kuulda võtma?»
«Siin on Taavetil õigus,» ütles Taki Aabram. «Maltsvet läind jo Aniste papaga kohe riidu, kui Tallinnast tuld ja taht siin lugemisi hakata pidama.»
«Reagitakse, et Maltsveti Juhan visatud vennastekogudusest välja,» lisas Tibukännu Peeter juurde.
«Seda riidu Maltsveti ja Aniste Thomsoni vahel tunnen mina kõige paremini,» ütles Tongi peremees rõhutud häälega, «ja kui õiglane tahan olla, siis pean tunnistama, et Maltsvetil on siin õigus –»
«Vist põle sind ennast veel hoolekandjate pinki tõstetud, et Maltsvetile õiguse annad,» tähendas Tiitsu Madis.
«Selle au järele põle mina millagi ahnitsend,» vastas Tongi vanamees pisut teravamal toonil. «Ma käin küll palverahva seas ja kuulan palvemajades nende lugemist, aga ise hoolekandjaks ja lugijaks soada, seda põle ma püünd, ja et ma ei valeta, võite sellest näha, et ma põle vennastekoguduse päris liigegi.»
«Sind põle vist vasta võetud,» hüüdis Tiku Toomas. «Kukkusid liisus läbi nagu mõni muugi. Ega möldri nimi üksi aita, peab ikke koa va nodi olema.»
«Koa see põle õige,» kostis Tongi mölder kasvava ärritusega. «Ma põle ennast liikmeks pakkundki, ei võind siis liisu alla minnagi. Mina olen inimene, kes võtab jumala püha sõna igalt poolt vastu, kust teda pakutakse, ja kes kuulab vagusi kõrvalt, kuda üks ja teine seda kuulutab. Ma tahan tõepõhja kätte soada, sellepärast otsin ja uurin seda, kus aga võin.»
«Ja see tõepõhi on nüüd Maltsveti peos?» küsis Lõhmuse Taavet, kes vaheajal oli toobi õlut välja tellinud.
«Seda ma ei tea veel,» kostis Jaak. «Kuulan alles ja panen tähele. Kui ma Maltsvetile õiguse andsin, siis ütlesin seda üksi tema riiu kohta meie kihelkonna vennastekoguduse peamehega.»
«Kuda see riid siis õieti oli?» küsis Kassi Mats. «Ma olen sest koa kuuld, aga nii enam undamisi.»
«Lugu hakkas nõnna, armsad sõbrad. Juhan Leinbärk ja Aniste Thomson olid nooremalt head kaubasõbrad ja ühe ameti mehed koa – möldrid mõlemad. Keegi nimetas siin juba, et Leinbärk ostis Thomsoni käest kord veski ja vedas Koiki. Võib olla, et teineteisele koa hobuseid müüsid ja linnas ja loatadel ja Kukeveres, kui Leinbärk juba kõrtsmik oli, tihtipeale kokku said, niisama pühapäeviti Madise või Ambla kiriku juures. Muidki sõpru oli Leinbärgil vennastekoguduses. Minu teada põle ta aga ise mitte selle koguduse liige old ja nii ei võidud teda sealt koa mitte välja visata… Kui nüüd Maltsvet Tallinnast Järvamoale tuli, läks ta Alpu Aniste möldri juurde külaliseks ja reakis talle ära, et tal nõu on palvemeheks hakata ja lugemisi pidada, aga hoopis uuel põhjal, kui vennastekoguduse saksa-isandad ja lugijad jumalateenistust peavad, sest see ei olla pühakirja ja Õnnistegija käsu järele õige, et palvevennad kahel ja kolmel viisil jutlust teevad – ühtedele lahtiste, teistele kinniste uste taga –, vaid palvemaja kui jumalakoda pidada kõigile ühel viisil lahti olema, nii koguduse liikmetele kui ka neile, kes liikmed ei ole ja keda palverahvas ilmalasteks kutsub, sest Issand käsib kõiki ühteviisi õpetada ja oma juurde juhatada.
Selle üle tõusis nüüd vennastekoguduse peamehe ja Maltsveti vahel käre vaidlus, ja see läks päris riiuks, kui Maltsvet koa veel Thomsonit ennast hakkas noomima ja talle ütles, ta pidada kui palvemees ning koguduse juhataja ilmaliku ameti ja tegevuse maha jätma, nagu Maltsvetki, ja mitte enam kauplemise, liia mati võtmise ja igasugu kavala kasupüüdmisega mammunat orjama ja kuldvasikat kummardama. Ta näitas kirjast, et jumalat ja mammunat ühtaegu teenida ei ole sünnis. Ühtlasi aga soovis, nagu ütlesin, et palvemajades oleksid jumalateenistuse ajal uksed kõigi patustele lahti, sest et Jeesus, kui ta maa peal elas, kõik patused ja tölnerid enese juurde lasi, öeldes, et haigetel on arsti tarvis, aga mitte tervetel, ja uhked variserid enesest koguni ära tõukas…»
«See oli õieti öeldud – väga õieti!» hüüdsid paar häält kõrtsiliste seast, kuna mölder jätkas:
«Leinbärk ja Thomson olid varemalt old küll head tuttavad, aga vaimu poolest ei olla nad millaski hästi kokku leppind. Nüüd aga, kus Maltsvet vennastekogudust julges laita, kelle pea Madise kihelkonnas Aniste papa on, ja kus ta ka Thomsoni enesele tõtt julges suu sisse öelda, teda noomida ja mammunaorjaks ja variseriks teha – nüüd oli voadil põhi välja löödud! Endised sõbrad said verivaenlasteks, Thomson ajas Maltsveti toast välja ja Maltsvet läks vihaselt oma teed…
Kuda lugu praegu on, teate isegi. Vennastekogudus ja tema palvemehed, kõigi tipus Aniste Thomson, kuulutavad Maltsvetti valeprohvetiks ja tema lugemiste kuulajaid valeusulisteks, ja Maltsvet ning tema poolehoidjad nimetavad jälle vennastekogudust variseride koguduseks, kes, tehes endid vagaks, reagivad valet ja kelle südametunnistus on kui rauamärgiga põletud, kes endid paremaks ja õndsamaks peavad, kui teised patused on, ja pühakoja röövliauguks teevad, kust Kristus müüjad ja ostjad ja rahavahetajad piitsaga välja ajas. Nõnna on see riid ja lõhe Maltsveti ja Thomsoni ja nende karjade vahel. Leinbärgi nimegi muutsid palvemehed Maltsvetiks, mis on nende meelest halvem, sest enne hüüti Leinbärki enamasti õige priinimega.»
Lõhmuse Taaveti punetavad silmad läikisid. Ta pühkis suu õllevahust puhtaks ja ütles:
«No voata, Tongi peremees! Ise tunnistad nüüd üles, et need, kes meid noomida ja õpetada ja õigele teele tahavad juhatada, on ise karvupidi koos. Ja mispärast? Sellepärast, et nad isegi ei tea, mis on õige, mis kõver tee. Üks ajab teise õpetuse valeks. Minupärast noomigu nad üksteist vastastikku ja kiskugu nii, et nahatükid ja karvatutid lendavad, aga nii kaua, kui nad sedaviisi üksteisele ristiusu õpetusi seletavad, ärgu nad tulgu mind noomima!»
«Aga nad ütlevad jo kõik, et nende õpetused seista pühakirja põhjal,» tähendas Tihane leti tagant vahele, kes nüüd, kus vaidlus tema käest ta külaliste kätte oli läinud, oma tulu pärast erapooletult suud pidas või ainult mõne värvitu sõna vahele heitis, mis selgemalt ühegi partei poole ei kaldunud. «Ja nad näitavad kõik piiblist, et seal nõnna seisab, nagu nemad õpetavad.»
Nüüd ütles see pooljoobnud jumalavallatu inimene midagi, mis ühed naerma, teised vanduma ajas. Lõhmuse Taavet ütles:
«Kas teate, mehed! Pühakirja põhjal võib igaüks uue usu teha…»
«Sina koa?»
«Mina koa. Ja iga usk on õige, sest nõnna ja nõnna seisab piiblis.»
Oh