---

Скачать книгу

---

ütles ta lühidalt.

      „Normén, sinu debriifing tuleb hiljem eraldi, kui kõik teised on valmis. Sel ajal võid sündmuste kohta raporti valmis kirjutada.”

      Ta võpatas ja avas suu vastu vaidlemiseks. Tavaliselt asjad nii ei käinud ja talle ei meeldinud sugugi, et ta oma rühma ees niimoodi avalikult välja pukseeritakse.

      Aga enne, kui ta midagi öelda jõudis, lõikas Runeberg vahele.

      „Hakka minema, Normén, mida kiiremini me valmis saame, seda kiiremini pääseme koju…”

      Mõni sekund hiljem sulgus konverentsiruumi uks tema selja taga.

• 

      Lõpuks ometi!

      Ta lamas shishapaviljonis siidpatjade vahel ja hingas lõdvestavaid mahve sügavalt sisse. Vesipiip tema ees mullitas mõnusalt, jahe niiske suits levis ta suulaes ja keerles hingetorus allapoole, igatsusega ootavatesse kopsudesse.

      Sweet!

      Keegi prantslastest – ta ei mäletanud enam, kes neist – oli segu valmis teinud. Alla natuke rohtu, selle peale parajalt tubakat, siis fooliumi peale puusöed. Kes segumeister ka ei olnud, asja ta nähtavasti tundis. Tripp oli peaaegu täiuslikult tasakaalustatud.

      Compliments to the chef!

      Ta oli nüüd rahulikum, tunduvalt rohkem lõdvestunud.

      Ta lihtsalt pidi oma turistisärki vaatama ja järsku ajas see teda kohutavalt naerma.

      Kurat, kui tobe see särk on ja kui naeruväärne ta sellega välja paistab, ja lisaks oli ta ostnud veel selle totaka laudlina ja ümber pea kerinud.

      Ta luksus naerust ja tema lõbusus kandus nähtavasti ka teistele paviljonis viibijatele üle.

      „Hey Thomäss! Mis sulle niimoodi nalja teeb?”

      „Ei midagi erilist, ei midagi erilist,” itsitas ta ega suutnud lõpetada. „Lihtsalt see kuradi maa. Kõik on nii fucking feik, saad aru?”

      Ta tõmbas veelkord sügava mullitava mahvi, hoidis suitsu paar sekundit kopsudes ja vajus siis patjade vahele tagasi.

      „Muidugi saame aru, Thommy,” pomises keegi prantslastest. „Kõik on feik, miski pole päris, d’accord?”

      Ta ütles midagi prantsuse keeles ja kõik kihistasid naerda.

      „Täpselt…” ümises HP lae poole, samal ajal ilmus lõpuks ometi välja Stasiagent 007 Unemati, vabastas lihased ta silmalaugude ümber ja tõmbas ruloo aeglaselt ette.

      „Miski pole päriselt. Kõik on lihtsalt…”

      „Mäng?”

      Ta lõi silmad lahti. Sosin oli kostnud paremalt, kuskilt telgiukse lähedalt, aga nõrgas valguses suutis ta hägune pilk eristada vaid tumedaid varje.

      „Mida? K-kes ütles midagi…?”

      Vastust ei tulnud, taas kostis ainult itsitamist. Oli ta kuulnud valesti, lasknud abstinentsiosakonna väikesel poistekooril jälle sõna võtta?

      Ta pilgutas paar korda silmi ja püüdis pilku klaarida, kuid peas valitsev udu ei tahtnud lahtuda. Võib-olla oli suitsusegu siiski natuke liiga kange olnud…

      „Kas sa oled kunagi midagi tõelist teinud, Thomäss?”

      Seekord oli küsijaks prantslane tema kõrval.

      „Mida sa sellega mõtled?” kähistas HP ja sügas kaela.

      „Midagi sellist, mis paneks sind üleni kogu kehast ja hingest täiesti elavana tundma.

      Nagu jääks kogu maailm seisma, et ainult sind vaadata?”

      Taas naer, seekord naeris ka HP, teadmata isegi, miks.

      Ta hakkas tasapisi kahtlustama, et prantslased naersid tema üle – nad heitsid tema üle nalja, kuid suitsuhämune aju ei suutnud ühendada, mis õieti toimub.

      „Sul pole aimugi, kutt,” pomises ta ja avastas järsku, et räägib rootsi keelt.

      Ta kordas lauset inglise keeles. Need vennad ei teagi, kellega nad piipu jagavad… Ta on fucking legendaarne mees!

      Õhukesed valged kardinad paviljoni avatud küljes liikusid jahedas kõrbebriisis aeglaselt edasi ja tagasi.

      Edasi…

      …jaaaa…

      …tagasi.

      „Mis sa siis teinud oled, Thom, räägi!”

      Seekord oli küsijaks üks tüdrukutest, võib-olla see kenake, kellega ta tantsis?

      Ta raputas aeglaselt pead ja kulus natuke aega, enne kui ta taipas, et nad ei näe pimeduses tema liigutust.

      „Ei, ma ei räägi sellest kunagi kellegagi. Pean kinni reeglist number…”

      „Üks!”

      Ta oli päris kindel, et seekord polnud see ettekujutus. Sama tasasne sosin kuskilt paremalt, ja ta ajas end ebakindlalt istuli. Maailm kõikus ja tal oli raske keskenduda.

      „Kuidas sinuga on, Thommy, vana sõber, kas sul on halb?”

      See hääl oli tuttav – Vincent. Aga mida kuradit ta siin teeb? Kas ta polegi autode vahel Anna Argosega boksisõitu harjutamas?

      Prantslane potsatas patjadele ja pani talle käe ümber.

      „Vaata siiapoole, sõber, võta üks mahv, siis läheb kõik paremaks.”

      Ta sirutas shishapiibu pitsi HP poole, too võttis selle pärast paarisekundilist kõhklemist vastu.

      Vesipiibu mulin rahustas ja ta lasi suitsu aeglaselt läbi nina välja.

      Ta kuulis, kuidas Vincent midagi ütles, kuulis naeru, aga kui mehe käed ta ettevaatlikult patjade vahele panid, magas HP juba sügavalt.

• 

      Vari lähenes kiiresti ja ta teadis juba, kes see on. Käsi kobas vöörihma, aga unes polnud tal relva ja ta tundis kasvavat paanikat. Siis astus mees tolmupilvest välja.

      Mehe käsi oli ette sirutatud ja läikiv revolver sihtis otse tema suunas.

      Relv oli suurem, kui ta mäletas – selle toru oli nagu süsimust sügav kaev.

      Ta pigistas silmad kinni, keha tõmbus jäigaks ja ta jäi pauku ootama.

      Kuid midagi ei juhtunud.

      Miks mees ei tulista?

      Kui ta uuesti silmad avas, oli kõik muutunud.

      Nagu poleks tolmupilve, meest ja relva kunagi olnudki.

      Uni unenäos…

      Selle asemel seisis ta keset kõrbe.

      Ükskõik, kuhu ta ka ei vaadanud, laiusid kuni silmapiirini igal pool ühesugused liivaluited.

      Kaugel eemal tiirutasid tumedad linnud aeglaselt ringiratast. Nad tiirlesid mingi sama punkti kohal kõrbeliivas.

      Kui ta ihu külge kleepunud linade vahel ärkas, oli pilt mustadest lindudest tal ikka veel silme ees.

      „Õnnetuseronk,” pomises ta endamisi, teadmata isegi õieti, miks.

• 

      Paviljon oli tühi, ta lamas üksi patjade vahel ja vesipiip oli kustunud.

      Kogu laager oli heledast valgusest üle ujutatud.

      Suured prožektorid olid põlema pandud ja ta nägi, kuidas inimesed laagri keskväljakul edasi-tagasi jooksid. Muusika oli vaikinud, ta kuulis mitmes keeles hüüdeid, kuid mõte liikus aeglaselt ja ta ei saanud sõnadest aru.

      Siis kostis lähenevat mootorimürinat – tuhmi pulseerivat heli. Tundus, nagu oleks see helikopter, või võib-olla koguni mitu helikopterit. Pea oli nagu betoonkamakas, keel kleepus suulakke ja kui ta tõusta püüdis, ei tahtnud keha õieti sõna kuulata.

      Mootorimürin läks aina tugevamaks ja ootamatu tuuleiil pani kardinad tema ümber metsikult lehvima. Ta lükkas kanga eemale ja tegi paar ebakindlat

---

Скачать книгу