---

Скачать книгу

---

oli mitu päeva esikus passinud, oodanud, et keegi tuleb või läheb, mõned korrad ukse taga kella andnud, ostnud koguni kuradi šokolaadikarbi, justkui viisakaks väikeseks kingituseks…

      Kuid ehkki ta oli kindel, et korteris on inimesed, ei teinud uus naaber ust lahti. Kes see ka ei ole, ei taha ta nähtavasti mingil tingimusel kohtuda, mis põhimõtteliselt kinnitas tema kahtlusi.

      Mängul on tema üle raudne kontroll, nad teadsid täpselt, millal ta tuli või läks. See nõuab jälgimisposti, kusjuures see peab olema kuradi hea. Kui ta seda taipas, oli ülejäänut juba lihtne ära arvata. Ta kujutas ette, et naaberkorteris on terve jõuk ilma näota, ülikondades Stasiagente, hiiglaslikud kõrvaklapid peas, kes liigutavad mööda seinu mikrofone või puurivad väikesi auke, et nende kaudu minikaameraid tema korterisse sokutada.

      Tegutsemise kõrval arutavad nad pominal operatsiooni järgmist sammu…

      Ta võttis joogiklaasi seina vastast ära ja tegi korteris kiire tiiru.

      Loomulikult tuleks tal jalga lasta. Põgeneda hästi kaugele ja end koopasse peita. Aga see ei aitaks, varem või hiljem leiaks Mäng ta kindlasti üles. Kuni ta on korteris, on tal neist siiski mõningane ülevaade. MänguJuht ei tea veel, et HP on nende salajase valvekeskuse asukoha välja nuputanud.

      Plusspunkt seega tema kasuks…

      Ja et oma edumaad säilitada, tuleb tal tarvitusele võtta mõned ettevaatusabinõud…

      Toruteip. Tal on vaja rohkem toruteipi. Kõik seinakontaktid on küll kaitstud, sama lugu on ka suuremate pragude ja vuugikohtadega, aga kindel ei saa milleski olla. Seinad on vanad, kaetud ebatasasuste ja kühmudega, kuhu mikroskoopiliselt väikest kaameraobjektiivi on lihtne peita.

      Aga teibi hankimiseks tuleb tal välja minna, jätta korter valveta, et kõmpida kaugemal Hornsgatanil asuvasse rauapoodi.

      Ta polnud peaaegu nädal aega väljas käinud, elanud sardiinikonservidest, sigarettidest ja kraaniveest, kuni röhitsused hakkasid juba alumiiniumimaitseliseks muutuma. Aga tal pole muud valikut.

      Esimene peatus Konsumis: näkileib, tuubikaaviar, purgitoit, mõned valmisroad ja nii palju suitsu, et kassas istuv paks tibi ta soovi kuuldes kulme kergitas.

      Kõik asjad kähku kilekotti, seejärel tagasi tänavale.

      Ta puuris pilgu kõnniteele, pingutas kaelalihaseid nii palju kui suutis, et maha suruda soovi selja taha vaadata. Aga kuidas ta ka endaga ei võidelnud, ei suutnud ta jätta pead pööramata.

      Ta märkas neid peaaegu otsekohe. Umbes kolmekümneaastane paarike, kes natuke eemal vaateakna ees seisid. Vabaajapüksid, mugavad mustad kingad, pilgud suunatud mitte teineteisele, vaid ümbruskonnale. Pollarid, ta oli selles peaaegu kindel.

      Aga sama hästi võivad nad töötada ka Mängu heaks. Või siis mõlemat…

      Ta pööras järsult paremale, tundis nende põletavaid pilke kuklas.

      Paarsada meetrit rauapoeni, mõned rullid toruteipi ja siis koju tagasi.

      Kui korter on turvatud, saab ta lõpuks ometi aega mõtlema hakata.

      Ajalehtede esilehed pajatasid viimastest pulmauudistest. Riietus, menüü, külaliste nimekiri…

      Täpselt nagu ta oli arvanudki, oli tema vahistamine juba unustatud. Nüüd oli nähtavasti tähtsam see, et uuel printsil on ees „raske valik”: millises heategevusorganisatsioonis hakkab ta töö tegemist mängima, kui maksumaksjad edaspidi tema ülalpidamise eest hoolitsevad…

      Ta saatis rentslisse süljelärtsaka ja heitis veel korra kiire pilgu üle õla. Jälitajaid polnud järsku enam näha, see tähendab arvatavasti, et tal hoiab silma peal tunduvalt rohkem inimesi kui need kaks.

      Higi pani T-särgi naha külge kleepuma ja ta jäi rauapoe ees seisma, et seda rinnalt lahti sikutada. Krae vahelt paiskus vastu kirbe BO ja pani teda nina kirtsutama. Kurat küll, kuidas ta haiseb!

      Ta uuris ennast kärmelt vaateakna peegeldusel. Niiske särk oli nüüdseks pigem kollane kui valge, auklikud teksased hakkasid kõikidest plekkidest juba jäigaks muutuma. Pane juurde veel habe, sorakil juuksed, tumedad rõngad silmade all ja jõllitav ping-pongi-pilk, siis on diagnoos päevselge. Mis siin imestada, et inimesed kõnniteel temast kõrvale põikavad. Ta näeb välja nagu täielik psihh.

      Ootamatu heli lõikus läbi liiklusmüra, pani teda võpatama ja kruvis pulsi veel kakskümmend beats per minute üles. Kuid heli tekitajaks olid kõigest teisel pool tänavat peatunud bussi number nelikümmend kolm õhkpidurid, ta pööras juba pilgu kõrvale, kui aju järele jõudis ja reageerima hakkas. Kolmas pingirida tagantpoolt, kutt akna all…

      Kuradikurat!

      Ta sööstis otse tänavale. Signaalide tuututamine, pidurite krigin ja kummi lohisemine asfaldil. Aga ükski asi ei suutnud ta pilku bussilt lahti rebida.

      Juuksekarva võrra jäi puudu, et ta oleks Saabi alla jäänud, kuid Volvo kõrvalreas pidrudas natuke liiga hilja ja tabas teda põlve kõrguselt.

      Ta lendas asfaldile, poekoti sisu pudenes sõiduteele laiali, aga ta ei teinud katsetki oma kraami päästa. Selle asemel tõmbas ta end Volvo stangest kinni haarates kiiresti jälle jalule.

      Seisundi tšekkamine: tuikav valu, kuid verd ja välja turritavaid luuotsi pole õnneks näha…

      Ta tegi paar ebakindlat sammu. Valu oli talutav.

      Juht oli autost välja tulnud, näost punane nagu tomat …

      „Midakuraditsateedigavenehullumeel…!”

      Kuid HP ei jäänud mõttevahetuse arendamiseks paigale.

      Buss oli peatusest juba ära sõitnud ja hakkas Hornsgatanil kiirust lisama.

      Ta sai jalad toimima, vasak, parem, siis jälle vasak. Kiiremini ja kiiremini. Ta põikas veel ühe auto eest kõrvale ja jõudis siis bussi taha.

      Tal oli nüüd hoog sees. Jooksis peaaaegu oma võimete piiril – kuid buss kaugenes temast sellegipoolest. Punane foorituli järgmisel ristmikul peaks seda asja parandama.

      Kuid bussijuht ei teinud mingit katset sõitu aeglustada, selle asemel tundus hoopis, et ta vajutab kõvemini gaasi.

      HP nägi valgusfoori – roheline.

      Fuck!

      Ta oli nüüd bussist kindlasti oma seitsekümmend viis meetrit tagapool, autod kihutasid temast mõlemalt poolt mööda ja juhid andsid ägedalt signaali.

      Jalad valutasid pärast autolt saadud pauku, ootamatu pingutus kõrvetas kopse, aga ta ei kavatsenudki alla anda, vähemalt mitte nii kaua, kuni buss veel ta vaateväljas püsib.

      Ta tormas üle sõiduridade ja jätkas jooksu kõnniteel.

      Tundus, et kaugel eespool on buss lõpuks ometi Mariatorgetil peatunud. Yes!

      Ta kiirendas veelgi tempot, ületas Torkel Knutssonsgatani ja lähenes bussile.

      Viiskümmend meetrit.

      Nelikümmend.

      Kolmkümmend.

•

      „Tere, Nina Brandt siinpool!”

      „Tere, Nina, oota natuke…”

      Ta pani telefoni käest, tõusis ja sulges kabinetiukse.

      „No nii, nüüd saan rääkida.”

      „Kas kõik on hästi, Becca?”

      „Täiesti okei,” valetas ta. „Tegemist on ainult kole palju…”

      „Nii et igatsed juba firmasse tagasi…?”

      Ta sundis ennast naerma.

      „Eei, vähemalt praegu küll mitte… Kas said midagi teada?” lisas ta kiiresti, enne kui Nina jõudis jätkata.

      „Tegelikult mitte…”

      Rebecca hingas märkamatult välja.

      „Revolver on süsteemis täiesti tundmatu. Selle varastamise kohta

---

Скачать книгу