---

Скачать книгу

---

kohvitassi lauale ja lükkas selle ettevaatlikult kõrvale.

      „Ja nüüd sinu küsimuse juurde. Nagu ma ütlesin, ei tahaks ma seda asja parema meelega meili teel arutada. Mõnesid asju on parem rääkida silmast silma…”

      Rebecca noogutas.

      „Ma räägin hea meelega sinu isa ja minu ühisest taustast, aga kõigepealt on minu kord sinu käest väikest teenet paluda, Rebecca…”

      „Mis iganes, onu Tage, sa ju tead seda…”

      „Hästi.”

      Mees tasandas häält ja kummardus üle laua lähemale.

      „Sa kirjutasid midagi sinu isale kuulunud pangaseifist ja mõnedest vanadest piltidest?”

      „Jah, täpselt nii…”

      Mees kummardus veelgi lähemale.

      „Ma tahan, et sa räägid mulle täpselt ära, mis sa leidsid, Rebecca. Ära jäta midagi nimetamata, see on tähtis!”

      Ootamatu teravus mehe hääles üllatas ja Rebecca nõjatus veidike tagasi.

      „Mõned paberid,” vastas ta ja näppis kohvitassi.

      „Mis liiki paberid, Rebecca?” Tundus, nagu puuriks mehe pilk temast otse läbi ja ta jõi liialdatult aeglaselt lonksu kohvi, et oleks põhjust mujale vaadata. Tage Sammer oli isa üks vanemaid sõpru, keda ta usaldas. Ometigi lõi ta ootamatult kõhklema.

      „Ma saan aru, et see on võib-olla tundlik küsimus, kõigest hoolimata on ju tegemist sinu isaga.”

      Mehe hääl muutus pehmemaks ja usalduslikumaks.

      „Las ma aitan sind natuke, kulla Rebecca…”

      Ta heitis kiire pilgu kõrvallaua poole ja tasandas siis veelgi häält.

      „Kas leitud paberid võivad olla passid – välismaa passid sinu isa fotoga?”

      Rebecca kõhkles veel mõne hetke ja noogutas siis aeglaselt.

      „Saan aru…” kordas mees uuesti, seekord oli tema hääl peaaegu kurb.

      Nad istusid mõne minuti vaikides ja mees mõtles nähtavasti järele.

      „Pangaseif on tegelikult omamoodi mull, kas sa oled selle peale mõelnud, Rebecca? Elu väljaspool seda läheb edasi, asjad muutuvad aga seal seisab aeg paigal. Eluga on sama moodi. Me loome ise oma tegelikkuse, väikese sfääri, kus usume, et saame toimuvat ise kontrollida. Tegelikult on kontrollimise tunne kõigest illusioon, ja meie sfäär, see pole muud kui mull. Kuid kõik mullid on määratud varem või hiljem lõhkema, kas pole nii?”

      Mees raputas pead.

      „See, mis ma nüüd räägin, tuleb sul enda teada hoida, luba mulle seda, Rebecca!” jätkas ta siis.

      Rebecca noogutas.

      „Sa ei tohi sellest kellelegi rääkida, isegi mitte oma vennale. Nagu sa tead, pole Henrik võimeline saladust sama moodi hoidma nagu sina ja mina. Sellel, mida ma nüüd rääkida kavatsen, on tagajärjed, tõsised tagajärjed. Kas saad sellest aru?”

      „Muidugi, onu Tage, võid mind usaldada.”

      ”Jah, Rebecca, ma tean seda. Oled oma isaga sarnasem, kui sa arvatagi oskad…”

      Mees naeratas talle kavalalt, mis pani Rebecca südame korraks hüppama.

      „Kõik algas 1964. aastal ühes väikeses Põhja-Küprose külas. Olin kompaniiülem, sinu isa oli üks neljast rühmaülemast. Tundsime teineteist juba ohvitseride kõrgkoolist saadik ja saime hästi läbi. Erland polnud võib-olla sündinud juht, kuid ta kompenseeris selle kõikvõimalikeks stsenaariumiteks äärmiselt hoolikalt ette valmistudes. Lisaks oli ta usaldusväärne ja lojaalne, neid omadusi tuleb tänapäeval järjest harvemini ette…”

      Ta keeras ettevaatlikult oma kohvitassi.

      „Ükskord saadeti meid kaitsma türgiküprose küla, mis oli arvuliselt suuremate ja tunduvalt paremini relvastatud kreekaküprose gruppide pideva tule all.

      Meie kohalolek paraku lahinguid ei katkestanud, vaid me pidime nägema, kuidas türklaste küla pihuks ja põrmuks tehti. Sinu isal ja mõnel tema kolleegil oli väga raske leppida faktiga, et me ei tohtinud nõrgema poole kaitsmiseks sekkuda. Erland oli väga põhimõttekindel mees…”

      Rebecca noogutas.

      „Igal juhul otsustasid nad õnnetuseks laadida meie ÜRO kirjadega sõidukitesse mõned raskekuulipildujad ja laskemoona, et see Küprose türklastele viia. Eks mõte oli jõude pisutki tasakaalustada. Mingit poliitilist seisukohavõttu ei maksaks sellest küll otsida, ja isegi kui nad oleksid saadetise suutnud kohale toimetada, kahtlen ma, kas sellest oleks erilist abi olnud…”

      Mees raputas aeglaselt pead.

      „Igal juhul pidas üks Küprose kreeka patrull nad kinni ja seejärel läks põrgu lahti… Korraldati suur uurimine, sinu isa ja tema kolleegid eemaldati otsekohe teenistusest ning terve Rootsi ÜRO-kontingent paigutati peaaegu otsekohe ümber saare lõunaossa. Erland elas seda kõike raskelt läbi. Enda arvates toimis ta niimoodi nõrgema poole kaitsmiseks, nagu oligi meie ülesande mõte. Ma ei saa öelda, et ma teda ei mõistnud, aga reeglid olid päevselged ja ta polnud mitte ainult reegleid rikkunud, vaid kahjustanud kogu ÜRO panuse usaldusväärsust tervikuna.”

      „Mis edasi sai?”

      Mees kehitas õlgu.

      „Silmapilkne vallandamine niihästi ÜRO kui ka kaitsejõududest. Tema ülemusena pidin ma juures olema ja paberitele alla kirjutama. Kurb päev, väga kurb…”

      Ta tegi mõneks sekundiks pausi ja näppis endiselt oma tühja kohvitassi.

      „Saad aru, Rebecca, sinu isale meeldis ohvitseriks olemine väga, ta oli osa suuremast organisatsioonist, kus teda ümbritsesid mõttekaaslased. Ta nägi vaimusilmas pikka ja edukat karjääri kaitsejõududes. Kui see kõik temalt ootamatult ära võeti, siis ta…”

      „Kibestus…”

      Mees vaatas talle otsa.

      „Ma oleksin ehk pigem kasutanud sõna „muutus”, aga sul on loomulikult täiesti õigus. Erland ei olnud pärast seda enam kunagi endine…”

•

      Tühi!

      Kuramuse lift oli tühi! Ta ei saanud ikka veel aru, kuidas see võimalik oli.

      Liftis, koridoris ega sissepääsu juures polnud kedagi. Kuhu, kurat, see vend siis kadus? Ta ei saanud ju ometi trikimeister Joe Labero kombel lihtsalt õhku haihtuda!

      Aga ta taipas siiski, mis toimub. Need raisad fakivad tema aju! Vähe sellest, et nad valvavad iga tema sammu ja kuulavad teda läbi seinte pealt, nad mängisid talle ka muud moodi ninanipsu. Hiilisid korterisse, kui ta oli väljas, jätsid sinna telefoni ja teate. Panid teda üle poole Södermalmi tonti taga ajama.

      Aga teda juba nii lihtsalt ei murra! Ta hakkas ööseks välisukse ette mööblit kuhjama. Need vähesed korrad, kui ta välja läks, teipis ta ukseprao kohale juuksekarva, nii et ta näeks, kas nad on tema juures käinud. Ehkki parema meelega loobuks ta üldse igasugusest väljas käimisest.

      Elutoa põrand oli kaetud pitsakarpide ja erinevate ajakirjadega. Ta oli leheputka riiulid põhimõtteliselt tühjaks ostnud ja loetu hulgas ilmnevates märkides ei saanud eksida. Kummalisi asju muudkui kuhjus: arvutisüsteemid ütlevad seletamatul kombel üles; apteekide digiretsepte pole võimalik kasutada, Lõunaväila tunnelis sulguvad tõkkepuud või kustuvad Arlanda lennuvälja maandumisraja tuled. Inimesed lähevad suitsu ostma ega tule enam koju tagasi. Asjad lihtsalt kaovad – nagu see lipp Kastellholmenil, mis rahuajal peab olema heisatud. Eile hommikul oli see järsku kadunud ja Stockholmi pensionäride telefonikõnedest jooksis kaitsejõudude telefonijaam umbe. Ajalehtede meelest jõle naljakas. Süütu temp enne eesootavat printsessi pulma…

      Aga nagu tavaliselt, ei taibanud svenssonid asjast tuhkagi.

      Kui pole lippu, pole ka rahu.

      Järelikult sõda!

      Aga

---

Скачать книгу