Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
sõbralikud. Tahaksin kord elus käia kaugemal põhjas, Alaska Edelarannikul või Kuninganna Charlotte’i saartel, mida õigupoolest peaks kutsuma nii, nagu sealsed põliselanikud haidad – Haida Gwai. Seal leidub veel tükati tõelist põhjamaist vihmametsa, kus puudelt ripuvad pikad samblikuhabemed ja maad katab paks märg sammal. Ma tahaksin seesugust põlismetsa näha, enne kui metsakompaniid talle lõpu peale teevad, enne kui puudest saab puit ja paber. See mõjuks ehk mulle maagiliselt, muudaks midagi minu aja-ja elutunnetuses. Usun, et märjas samblas ei liigu aeg nii, nagu mujal, linnas või maal: kadunud aeg jääb kuidagiviisi pidama samblasse ja samblikuhabemetesse puutüvedel. Seal võiks ehk kohata mõnd hetke, mõnd raasukest oma lapsepõlvest.
Jah, tegelikult lähengi ajarännakule, kaotatud aega otsima. Nagu Marcel Proust. Proust oli ema poolt juut. Kas ta oli emalt, Weilidelt pärind oma minevikuarmastuse, oma ajameelsuse, mis on juutidele olnud nii iseloomulik. Aga teatud mõttes on selline mineviku-orientatsioon iseloomulik kõigile arhailistele rahvastele, kes püüavad elada nii, nagu elati muiste, jälgida õpetusi ja tabusid, mis nende esivanemad kunagi said mõne jumala, vaimu või imeeluka käest. Judaismi keerulises arhailises tabusüsteemis on midagi haaravat. Nagu ka juutide soovimatuses seda ürgset tabusüsteemi uuema vastu vahetada.
6
See on üks mu elu pikemaid päevi. Lendame Kopenhaagenist välja pool üksteist ja jõuame Seattle’i Tacoma lennujaama pärast kümnetunnist lendu kell pool kaks päeval. Lendame päikesega võidu. Vahel ta kaob silmapiiri taha, vahel kerkib üle selle. Kaugel põhjas on ju veel polaaröö ja päike väga madalal.
Mingi tasakaal selles on: polaaröö pimeduses on lumi valge ja peegeldab vastu virmaliste, kuu ja tähtede valgust ja taevaranna ahetust. Osa polaarööd ei ole ju tegelikult öö vaid koidik, aoaeg, eha, nädalatepikkune eha.
All paistavad paraku peamiselt vaid pilved, mis vaid mõnel korral avanevad ja lasevad meil imetleda Põhja-Gröönimaa, Baffini maa, Kuninganna Elizabethi saarte liustikke ja kaljusid, jääkattes merd, milles paistavad mõned lahvandused. Seal võib kindlasti olla hülgeid, morskasid, beluugasid, vahest ka mõni inuiti kütt neid püüdmas. Aga siia üles ei paista ühtegi elumärki, lendame maastiku kohal, millele inimene ei ole veel jätnud märgatavaid jälgi. Kuigi äsja rääkis BBC, et Põhja-Jäämere jää olevat uute uuringute järgi viimase kümne aastaga muutunud tublisti (vist paarteist protsenti) õhemaks, ja kui kliima soojenemine samas tempos jätkub, laguneb polaaralasid kattev jääväli üksikuteks laamadeks ja pankadeks. Ka Gröönimaad kattev igijää on hakanud kiirelt sulama. Keegi ei oska veel öelda, mis tagasimõju on sellel maakera kliimale. Kas ei muutu Jäämere jääde sulades mitmete hoovuste liikumine seal, ning kuna kõik ookeanide hoovused on omavahel seotud, moodustavad suure süsteemi, kas ei muutu siis kogu see süsteem? Gröönimaa jääde sulamine on märk kliima soojenemisest, võib aga ise muuta vee soolsust ja temperatuuri Põhja-Atlandil. Siis nõrgeneb Euroopa “keskküttena” töötav Golfi hoovus ja meie kliima soojenemise asemel hoopis külmeneb. Asume ju Põhja-Labradori ja Magadani laiuskraadidel…
Teen tutvust naabriga, kes on Šveitsist ja sõidab Alaskasse Fairbanksi lähedale koerte võiduajamistele. Erakordne sport Kesk-Euroopa inimesele, aga Šveitsis olevat võimalik koerasõitu treenida. Tervislik on see sport igatahes, arvan ma. Mees on tegelnud elektroonikaga, nüüd ütles end töötavat administratsioonis. Ta on meeldiv kaaslane, ei tüüta küsimustega, ei kipu lobisema. Ameerikas on teistmoodi, tean seda kogemustest. Räägime natuke, tukume, loeme ajakirju. Tema emakeel on saksa, ta on õppind prantsuse keelt, räägib aga meelsamini inglise keelt. Nagu paljud meist.
Der Spiegelavaldab intervjuu Gore Vidaliga, kes nüüd vanaspõlves elab Itaalias ja on Ühendriikide peale väga tige. Ta leiab, et USAst on saand politseinik, et Clintoni vastu olid peamiselt Lõunaosariikidest pärit fundamentalistid ja rassistid, kes teda vihkasid sellepärast, et ta neegritega hästi läbi sai. Rassism olevat seal maal endiselt tugev. Võtan Vidali arvamuse teadmiseks – ta sõna peaks midagi maksma, ta on Ameerika ajaloost ja poliitikast palju kirjutand ja on ka tunnud isiklikult mitmeid presidente, näiteks John Kennedyt ja tema Jackiet. Aga uskuda on mul vana kirjanikku raske.
All muutuvad maastikud, kuigi neid näeb vaid vilksamisi läbi pilvelõhede ja vine. Ameerika-Hiina geograaf Yi-Fu Tuan esitas kord teooria ruumist (space) ja kohast või paigast (place). Arktika on veel valdavalt space – ruum, mida inimene ei ole kujundand oma keskkonnaks, oma paikkonnaks, kus igal maastikuelemendil, olgu ta looduslik või tehislik, on oma nimi. Arktikas on palju nimetut – jäämäed, jääväljad, lumevallid. Nimetut sellepärast, et seal on vähe inimesi, kes neile nimed paneksid, ja sellepärast, et jäämägede ja lumevallide iga on liiga lühike võrreldes mägede ja jõgedega. See, mis saab nime, on väärt nime, peab olema püsiv, midagi, mille saame anda edasi, pärandada lastele, leida kaardilt ka aastate pärast. Jäämäge, millega põrkas kokku
Titanic, me sealt ei leia, niisama kui mullu ehitatud lumeonni meie õuel, köstri kartulikuhja või mõisapoiste põhjalastud parve.
Jää- ja lumemaastik on midagi päris maastiku ja pilve- ning lainemaastiku vahepealset. On ju pilvemaastikki maastik, kuigi see nimetus võib eesti keeles naljakas tunduda (nagu inglise või saksa keeles, kus maastik on ikka seotud maaga – landscape, Landschaft). Me anname nimed inimestele ja loomadele, mägedele, jõgedele ning linnadele, kuid mitte puudele ja lilledele. Ma ei tea miks. Mõned puud siiski on saand nimed – Pärnu-Jaagupi juures kasvavad (kui enam kasvavad) pühad pärnad Pill, Mall ja Viiu ja Californias olevat mõnedele sekvoiadele ka nimed antud: üks olevat näiteks “kindral Sherman”. Aga selle nime oleks jänkid võind küll mammutipuudele panemata jätta. Nagu nad üldse oleks võind tunnistada, et mammutipuud on pühad, ja jätta nad rahule. Ma usun, et kunagi küsib Keegi nendelt, kas nad on hoolitsend hästi puude eest, mis nende hoole alla jäid. Ja neil ei ole kerge end Kellegi ees kaitsta.
7
Nüüd on päike juba päris kõrgel, oleme juba Briti Columbia kohal, kus olen veetnud oma elust paar ilusat kuud. All paistavad puhuti Kaljumäed ja mägede vahel teed ja põldude-karjamaade primitiivne geomeetria. See meenutab mulle alati ühe mööduva sajandi suurmehe Le Corbusier’ peaaegu andestamatut rumalust, kui ta leidis, et meie aeg nõuab arhitektidelt geomeetrilisust, mis temale tähendas enamvähem sedasama mis sirgjoonelisus. Ometi olid Le Corbusier’ ajal olemas diferentsiaalgeomeetria ja mitte-eukleidiline geomeetria, mis lubavad kirjeldada õige mitmesuguseid kõveraid jooni, pindu ja ruume. Siin tuleb ilmsiks kummaline vastuolu XX aastasaja avangardistliku kunsti ja avangardistliku teaduse vahel: vist enamus kunstnikke (ka arhitekte) vältis intellektuaalset pingutust ja jätkas mõtlemist lihtlausetes, hüüdlausetes ja loosungites. See kunst on täis demagoogiat, egotsentrilisust ja endareklaami, milles ei valita eriti vahendeid.
Ikka enam tundub mulle, et XX sajandi avangardistlik kunst on hoopis lähemalt seotud avangardistlike poliitiliste vooludega – bolševikkude ja natsidega – kui teadusega. Julgen öelda, et minu meelest on Marinettil, Le Corbusier’l, Picassol, Dalíl ja paljudel teistel rohkem ühist Hitleri ja Staliniga kui Einsteini ja Hilbertiga. Auschwitzile ja Kolõmale ei ole vist olemas teaduslikku, ratsionaalset põhjendust, neile võiks aga kindlasti leida kunstilise põhjenduse. Usun, et see varem või hiljem ka leitakse ja meie aja führerid kuulutatakse suurteks installatsioonide, performansside vms meistriteks.
Varasem avangard lõi kõikelubatavuse valdkonna kunsti sees, natsid ja bolševikud laiendasid selle ka mujale, kaotades piiri kunsti ja elu vahel, luues surmakunsti, tapakunsti, hävituskunsti, lõpplahenduskunsti ja muud seesugust. Nüüdisavangardistid, kes kunsti nimel tapavad vana hobuse või raiuvad kirvega tükkideks kassi, on nende haledad epigoonid, kes veel ei julge tunnistada, et lähimineviku kõige vägevamad performansid toimusid gaasikambrites ja kõige vägevamate installatsioonide hulka võib arvata laste kingade hunnikud surmalaagrite ladudes.
Usun, et inimese elu on tema enda oma, ja kui ta tahab selle kunstiliselt lõpetada, võib ta koorida end alasti, võtta kätte seebitüki ja minna gaasikambrisse. Kuid ma ei usu, et ka kunstiline, hästi lavastatud vabasurm oleks väärt enamat kui elu. Ma ei usu, et sirgjooned või Eukleidese geomeetria oleksid paremad kui kõverjooned ja Minkowski geomeetria. Nii ei saa ma paraku uskuda ka seda, et lennuki