Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
naljakas väites on mingi tõetera. On ju ameeriklaste kristluses tugev annus šamanismi ja on ka nende nomadismis midagi põlisasukatelt päritut. Ameerika on ka maa, kus võib ootamatult leida mägedes või metsas kellegi maja, mis ei ole tingimata palkonn või vigvam, vaid võib olla midagi täiesti moodsat, plastikmaja, mille töömehed panevad kokku paari päevaga. Üks niisugune maja sõitis meile kord vastu: teda veeti kahe osana suurtel treileritel, millel oli hoiatussilt: OVERSIZE CARGO. Nii on tänapäeva Ameerika majad midagi maja ja vigvami või tipi vahepealset. Ka Ameerika kivimajadest on Hannah Arendt ühes intervjuus öelnud, et need on otsekui kivistunud nomaaditelgid. Nende majade asukad aga rändavad, olgu siis majaga või ilma, pidevalt paigast paika, otsides paremaid töökohti või elamistingimusi. Tom väitis, et USAs vahetab aastas elukohta 20 % riigi kõigist elanikest. Kujutan ette, et umbes nii elasid omal ajal preeria- ja metsaindiaanlased, kes ei olnud seotud põldude ja aedadega, vaid liikusid sinna, kus olid paremad jahimaad ja kalaveed. On huvitav, kuidas omaaegne agraarühiskond on nüüd postindustriaalsel ajastul muutumas sarnaseks muistse küttide, kalurite ja korilaste ühiskonnaga. Ka ameeriklaste teaduse ja tehnika hybris’es on midagi, mis oma dionüüslikkuses meenutab pigem apatšide või dakotade riskivalmidust ja seikluskirge kui Euroopa talupoja ettevaatlikku pikaldast meelt.
Huvitav on ka, et Ühendriikide eliidil on indiaanlastega olnud tihedamad kontaktid ja indiaani kultuurid on neid rohkem mõjutanud kui keskmist ameeriklast. Ühendriikide föderatsiooni loojad olevat pidand silmas irokiide hõimuliitu. Ameerika rahvuskangelased on – olgu nad siis punanahad või kahvatunäod – üksildased võitlejad, kes astuvad võimsate organisatsioonide maffia, FBI, CIA, KGB vastu ja võidavad. Lone ranger, Rambo, Batman ja Superman on tegelikult suurte indiaani sõdalaste taaskehastused, kes üksi või salgakesi astusid vastu valgete vägedele ja vahel neid ka võitsid. Tänapäeva ökoloogilise, rohelise liikumise ideoloogia on pärit USAst ja tema aluseks on noorte valgete aktivistide arusaam indiaanlaste vahekorrast loodusega. Roheline liikumine taaselustas kakssada aastat tagasi populaarse kujutelma Põhja-Ameerika indiaanlaste õilsast metslusest, mõeldes talle juurde meie ökoloogilise mõtlemisega sobivaid jooni.
10
Kurb tõsiasi on aga, et valge inimese saavutustega – püssiga, viinaga ja autodega varustatud punanahad ei ole käitunud loodusega eriti paremini kui nende kahvatunägudest konkurendid. Kuigi on õige, et praegusest mitusada korda hõredamini asustatud Põhja-Ameerika pärismaalased elasid loodusega palju leebemas ja säästlikumas vahekorras ja seda säästlikku vahekorda aitas hoida nende loodusreligioon. Omal kombel püüab seda loodusreligiooni taastada New Age’i liikumine, mis on võtnud üle palju 60ndate ja 70ndate aastate radikaalidelt, beatnikutelt ja hipidelt. Üks beat generation’i suurkujusid Gary Snyder on kuulutand, et valged inimesed peavad saama Ameerika pärismaalasteks, ja uskund hõimukultuuri renessanssi postindustriaalsel ajal. Indiaanlased ise on sellesse uusasukate pärismaalaseks-saamise ponnistusse suhtund irooniaga. “Valgete šamaanide” kohta avaldab oma sarkastilised hinnangud näiteks Normani ülikooli professor Geary Hobson, puhastverd cherokee ja nimekas pärismaalaste kirjanduse uurija ning tutvustaja. Ta leiab, et luuletajad ei pea end vägisi šamaanideks kutsuma, vähemalt seni, kui nad ei suuda teha asju, mida suudavad tõelised šamaanid.
Ühe huvitava ökoloogilis-indianistliku liikumise eestvedajad olidki Mall ja Tom. Selle juured on ühelt poolt ökoloogiateaduses ja teiselt poolt Looderanniku pärismaalaste religioonis ja kombestikus, kus lõhekultusel ja lõhepüügil oli keskne koht.
Looderanniku indiaanlased elasid peamiselt kudemise ajal püütud lõhekalast ja lõhekala oli ka üks keskseid tegelasi nende mütoloogias ja uskumustes. Sealkandis elab mitu liiki Vaikse ookeani lõhesid (Oncorhynchus), kes kõik koevad väikestes metsaojades ning kudemise järel hinge heidavad. Noored lõhemaimud veedavad mõne aja – kuni paar aastat – ojades-jõgedes, siirduvad aga siis ookeani, kust tulevad suguküpsetena tagasi koduojja kudema ja surema. Lõhede elukäik on põnev, põnev on aga ka nende osa kogu rannikuala ökosüsteemis, kuhu loomulikult kuulusid ka põliselanikud.
Ökoloogid on leidnud, et lõhedel oli ja on tähtis roll ka mõnede ainete ringluses. On tuntud fakt, et üks elu põhielemente fosfor kandub hõlpsamini maismaalt meredesse kui meredest maismaale. Fosfori ringkäik ei ole tasakaalus, eriti veel nüüd, mineraalväetiste ajastul. Tasub nimetada, et meile tuntud fosforväetised on kõik merelist päritolu. Fosfaadid, olgu Eestis, Marokos või Nauru saarel, on pärit meresetetest, maapinna kurrutused on siin-seal tüki muistset merepinda maaks kergitanud ja sinna kogunend fosfori meile kättesaadavaks teinud. Muidu aga täidavad seda rolli ökosüsteemides kalu söövad merelinnud, kelle sitaga osa fosforit siis maale tagasi tuleb, või needsamad lõhekalad. Lõhi elab suurema osa ajast meres ja sealt on pärit tema keha. Kui ta sureb, jõuavad keha algained viimaks metsa ja toidavad taimi. Jõuliselt kasvav mets aga kaitseb lõhede lastetubasid, kruusaseid ojasid, varjates neid päikese eest ja hoides puhtana mudastja muust saastast. Emalõhe koeb kruusasesse ojapõhja uuristatud õnarusse, katab oma marja kivikestega ja jääb seda nädalaks-paariks valvama, enne kui sureb ja saab toiduks karudele, kullidele, rebastele, pesukarudele ja paljudele teistele. Nii elavad Vaikse ookeani rannikul lõhed metsaga põlises sümbioosis. Kuni inimene seda sümbioosi oma tegemistega ei riku.
Lõheojasid ohustab saastamine, olgu otsene või kaudne. Seal, kus metsad on maha võetud, soojeneb ojavesi liialt; vette valgub pinnast, mida puujuured enam kinni ei hoia. Lämmastik ja fosfor, mille varem omastasid puud, uhutakse nüüd vette, veed eutrofeeruvad ja kruusane põhi kattub mudaga: säärases ojas ei leia lõhed enam kudemiseks sobivaid kohti ja lõhemaimudel tuleb puudus hapnikust. Lõhed ei tule enam ojadesse, merre valgunud fosfor ja muud ained ei tule enam maale tagasi. Kui ketist võtta üks lüli, ei ole kett enam kett.
11
Tegelikult ei ole Elu Maal siiski mitte kett, vaid võrk, võrgustik, network. Mõne sõlme või silma purunemine ei riku veel võrku, ta on ka siis võrk, kuigi katkine võrk. Niisugune katkine võrk on praegu Maa biosfäär, meie kõikide eluvõrk. Ta on katkine, kuid toimib ikka. Me saame edasi elada ka ilma puhaste lõheojadeta, ilma kotkasteta, ilma tiigrita, pandata, juttselg-kärnkonnata. Kuigi paljudele ei ole selline elu enam tõeline, täisväärtuslik elu, nad ei saa unustada Bali tiigrit, Atlase lõvi, Tasmaania kukkurhunti, Araali järve või Pühajõge. Aga paljud ei märka tiigrite ja kukkurhuntide kadumist ja Araali meri on meist kaugel. Ja kui saame metsa, tiigrite ja Pühajõe vastu uue auto, nõudepesumasina või puhkuse Kanaari saartel, tundub, et maailm on kõigele vaatamata paremaks, elu elamisväärsemaks muutunud. Liike sureb ju kogu aeg, jõgesid-järvi tekib ja kaob, kas meie aeg on siis ses suhtes midagi erilist? Kas ei ole looduse taandumine lihtsalt see hind, mida meil on tulnud maksta parema tervise, parema informeerituse, suurema isikuvabaduse ja liikumisvabaduse eest? Elu võrk ei ole kunagi olnud päris terve, alati on temas auke, katkisi kohti, kuid alati on ta toiminud. Küllap ta toimib siis ka edaspidi. Ka niimoodi mõtlevad paljud.
Vastata võiks, et Lõuna-Aasia tiiger ei ole praegu sedavõrd progressi kui ebausu ohver: rikkamaks saanud hiinlased on valmis maksma mustal turul head hinda tiigri maksa või ninasarviku sarve eest, mis on traditsioonilised imerohud. Ja kui mängus on tuhanded dollarid, ei kaitse tiigreid ja ninasarvikuid enam seadused, valvurid ega looduskaitsealane kasvatus koolides. Ning inimpõlve pärast võib tiigri möiret kuulda veel vaid helisalvestuselt.
Kas peab inimese rikastumine tingimata viima looduse vaesumisele? Looduseseaduste järgi ilmselt küll: loodus on ikkagi meie elu ja rikkuse algallikas. Loodusest on meie geenid, meie toit, meie õli, metall ja puu. Ainult kultuur, keel, kombed, kunst ja teadus ei ole otse loodusest, selle oleme loonud ise. Kuigi kultuuris on loodusega nii palju tegemist paleoliitilistest koopamaalidest kuni Andy Goldsworthy jääst ja langenud lehtedest installatsioonideni.
Kõige tugevamad hoiatusargumendid looduse ekspluateerimise, Suure Võrgu katkikäristamise vastu annab muidugi teadus, loodusteadus. Suur Võrk on tõenäolikult üks selliseid struktuure, millega tegeleb perkolatsiooniteooria. Kui vähendame poorses vett läbi laskvas käsnas pooride arvu, näiteks laseme neil ummistuda, saabub hetk, kui käsn muutub vettpidavaks. See hetk saabub küllalt järsku, tegemist ei ole lineaarse muutusega – mida vähem on käsnas poore, seda vähem nõrgub sealt läbi vett –, vaid muutus