Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
Keskkonnakaitset segab USAs ka traditsiooniline individualism: inimene ei suuda leppida sellega, et ta ei saa oma maal ja metsas teha seda, mis tahab. Võime öelda, et nii põrkavad seal kokku indiaanlaste ja tulnukate arusaamad inimese õigustest ja kohustustest maa peal. Käremeelsemate looduskaitsjate meelest kuulub inimene Maale, omade inimeste meelest Maa inimesele. Neid äärmuslikke seisukohti on raske lepitada, kuigi ameeriklased on tuntud kompromissimeistrid. Nende hulgas on aga radikaale, kes on valmis looduse kaitsmiseks hakkama terroristideks –üks selline oli kurbkuulus “Unabomber” – või siis moodustama omaalgatuslikke illegaalseid karistussalku, et vajaduse korral looduskaitsjatele relvaga vastu astuda. Looduskaitsjaid peavad ohtlikuks vastaseks ka mõned muud fanaatikute relvastatud organisatsioonid, kes kardavad Ameerika-vastast vandenõu. Varasematel aegadel uskusid nad, et Valges Majas on reeturid, kes on USA müünud maha venelastele ja valmistanud pinda Vene vägede maabumiseks Ühendriikides. Nüüd, kui ka kõige sõgedamal fanaatikul on raske kujutleda Vene invasiooni Ameerikasse, on vandenõuteooriad mõnevõrra muutunud: Venemaa asemele on asunud föderaalvõimud, olgu omaette või salaliidus ÜROga. Nende eesmärk on võtta ameeriklastelt vabadus, sealhulgas relvakandmise õigus ja nad siis orjastada. Mingi sellise idee nimel lasi Oklahomas suure föderaalhoone õhku endine sõjaväelane Timothy McVeigh. Hoones oli muuhulgas lasteaed, enamus lapsi sai surma.
Igal on omad mured: kes kardab venelasi, kes ÜROd, kes värvilisi. Meie istume õhtul ja arutame, kas on midagi teha selle poolearulise tarbimisühiskonnaga, mis valgub igale poole üle maailma ja laastab kõik, mis talle ette jääb: metsad, jõed, kultuurid, religioonid… Inimkond kasvab kiirelt, veel kiiremini tema vajadused ja soovid, mida Ameerika tahes või tahtmata stimuleerib. Ameerika on maailma avaliku arvamuse liider, Ameerika filme vaadates kujunevad noorel inimesel Euroopas, Aafrikas, Aasias arusaamad sellest, milline peaks olema ilus elu, ilus kodu, ilus auto ja ilus naine. Andra Veidemann rääkis, kuidas talle Hiinas olid naised kurtnud, et nad ei ole ilusad nagu valged naised. Andra pidi hiinlannasid lohutama, et nad ei olegi inetud. Eks ole samad mured hindulannadel ja aafriklannadel – viimaste õnneks on ka Ühendriikides ja Ameerika filmides musti iludusi, kellelt mõõtu võtta.
On tehtud lihtsaid ja elegantseid rehkendusi, mis saaks, kui muu maailm võtaks omaks Ameerika priiskava elustiili, mille juurde kuulub oma maja, omad autod (igas peres mitu) ja hulk kodumasinaid. Kui Hiinas oleks autode ja inimeste suhtarv sama mis Ühendriikides, ei jätkuks nende kütuseks praegusest maailma õlitoodangust. Vaja oleks päevas umbes 10 miljonit tonni, 1996. aastal oli maailma kogu õlitoodang vaid umbes 80 % sellest. Kui hiinlased sööksid sama palju loomaliha kui ameeriklased, kuluks neil loomasöödaks terve USA aastatoodanguga võrdne kogus teravilja. Moraal on selge: ameeriklaste elulaad ei sobi hiinlastele, ei sobi ilmselt ka aafriklastele, indialastele ega ladina-ameeriklastele. Ja ometi püsib Ameerika elulaad endiselt suure eeskujuna meile kõigile, Oscari preemia jagamine on meilegi kultuurisündmus ja president Clintoni armulugudele elab eestikeelne ajakirjandus kaasa nagu Ameerika omagi.
Usun, et maailm vajaks mingit muud eeskuju Ameerika asemel. Looduskaitsjad peaksid sellele mõtlema, tuleks otsida ühiskond, kus ei elata nii pillavalt, kus elu kvaliteet ja keskkonna kvaliteet on rahuldaval tasemel ja neid on sellisena võimalik ka hoida ettenähtavas tulevikus. Sellist ühiskonda vaevalt praegu kuskilt leida on, tema võiks aga välja mõelda ja välja arvutada, luua temast järgmise sajandi suure utoopia, mille järgi inimesed oma elu püüaksid korraldada.Meie aja utoopia on Ameerika. Nii on meie aja üks põhiküsimusi, kas Ameerika suudab oma elulaadi muuta, elada tagasihoidlikumalt ja säästvamalt. Ehk piltlikumalt öeldes, kas Ameerika saab oma pidurid tööle, enne kui tema ja tema järel tema matkijad ja võistlejad sõidavad kraavi.
Täna veel on Ameerika majanduses kõik suurepärane jaaktsiate kursid börsil aina tõusevad.
18
Köögis räägib vahele raadio, Kanada raadio, sest kanadalased annavad veel normaalseid uudistesaateid, räägivad sellest, mis toimub kodumaal ja laias maailmas. Kanada ei tunne end maailmana, ei ole nii self-sufficient kui see maa siin, mida Kanadas kutsutakse Ameerikaks.
Raadio rääkis, et senatis ei läind president Clintoni tagandamise otsus läbi, võiks isegi öelda, et see kukkus läbija jättis presidendi vastased – konservatiividest ja fundamentalistidest republikaanid – häbisse ja segadusse. Presidendi-vastane kampaania pöördus selle algatajate vastu. Minu tutvuskonnas oli enamus inimesi loomulikult sellega rahul, Clintoni kurje vastaseid nende hulgas ei olnud. Isegi eestlaste hulgas, kes on üldiselt kergelt konservatiivsemad ja vabariiklikumad kui USA keskmine. Paistab, et kirglik republikaan Ilmar Mikiver on isegi enamikule suguvendadele seal liig. Tema vist lootis viimase hetkeni, et Bill lahkub, ega suutnud seda lootust ka oma raadiojutlustes hästi varjata. Imelik, miks on ER valind endale Ameerikas ja Iisraelis stamm-kirjasaatjateks äärmuslike vaadetega inimesed – Ilmar Mikiveri ja Samuel Lazikini. Mõlemate antud pilt on selgelt ühekülgne ja tugevasti poleemiline, meie kuulaja vajaks aga rohkem objektiivset, tasakaalustatud ja eri arvamusi erapooletult esitavat korrespondentsi. Nagu läkitavad Boris Gorbunov Peterburist ja Tiina Tammann Londoni lähistelt.
Clintoni jäämisest oli ka minul hea meel. Temas on midagi, mis mulle meeldib. Tema seksuaalhullus ja – lollus ei ole võõras minulegi: olen teinud paljut, mida tema, ja tema moralistidest vastased hirmutavad mind. Usun ikka, et tulevane fašism on fundamentalistlik, midagi sellist, mida kirjeldab Margaret Atwood oma raamatus Teenijanna lugu. Need, kes tahtsid kukutada Clintonit ja panid ametisse inkvisiitori, endise piiblikaupmehe Kenneth Starri, on minu meelest ohtlikud. Ameerikale ja tervele maailmale. Ühe inimese eraelu selline avalikkuse ette paiskamine nagu Starri komisjon tegi USA presidendiga, on võigas pretsedent. Ajaloost meenutab vastne clintoniana mulle Provence’is tegutsenud inkvisitsiooni protokolle, millest Emmanuel Le Roi La Durie on kirjutanud raamatu Montaillou. Ka seal jõuti peaaegu totaalse deprivatiseerimiseni. Inkvisitsioon tegeles tõesti kohtumõistmisega inimese üle ja tal oli omas paradigmas õigustus uurida kogu inimese käitumist. Tänapäeva õigusriigis aga mõistetakse kohut inimese tegude, mitte tema isiksuse üle, nii ei ole tema deprivatiseerimine kuidagi õigustatud.
19
Tom ja Mall on kunstnikud, aga mitte generalnaja linija omad: edukas, läbilööja kunstnik ei ela metsas ja ei tegele lõhekala-kultuse taaselustamisega. Esitasin Tomilegi oma arusaama XX sajandist kui Suure Kunsti sajandist. Sellest, et stalinism ja hitlerism olid minu meelest suuresti kunstilised nähtused, neile saaks leida vaid kunstilise põhjenduse. Tom tunnistas, et enamuse kunstnikkudega ei saa ta rääkida: nende mõttemaailm, nende väärtused on teistsugused. Tüüpiline kunstnik on egotsentrik, talle on kõige olulisem eneseteostus, enda maksmapanemine, ja selle nimel on ta valmis olema agressiivne kuni teatava sadismini välja. Ta elab oma elu ja teeb oma tööd selleks, et püstitada monument, mälestussammas iseendale. Nii ei ole tema väärtustemaailmas kohta eluväärtustel, sest teatud mõttes ta ei ela päris elu – tema elu ja kunst on postuumne, hauatagune. Siin tuleb ilmsiks mingi osa modernse (post-, trans-, hüper- jt modernse) kunsti lähedus religioonile, mis peab hauatagust elu siinsest olulisemaks. Avangardistlik kunst püüab luua tehisparadiisi või tehispõrgut, midagi, mis oleks üle elu, suurem, huvitavam kui elu. Selle nimel on ta valmis minema elust mööda ja isegi elu vastu. Mingil hetkel võib ta sedasi muutuda eluvaenulikuks, ohtlikuks jõuks.
On kombeks pahandada nende üle, kes toovad eetilisi argumente esteetilistesse vaidlustesse, kritiseerivad kunsti moralistlikelt positsioonidelt. Kuid sama hull on asi, kui esteetilised argumendid tuuakse eetilistesse vaidlustesse. Küsimus, kumb on olulisem, kas elu või kunst, ei ole mingil juhul esteetiline küsimus. Sellele küsimusele ei ole vastust kunstimaailma sees. Normaalne vastus oleks, et olulisem on elu, elu on kõige muu eeldus. Kuid juba Roomas teati väljendust Vita brevis, ars longa: elu on lühike, kunst pikk. Sellest joonistas kord Mati Unt pildi. Pildil oli kaks joonekest, üks lühem, selle alla oli kirjutatud VITA, teine pikem, selle alla oli kirjutatud ARS. Mulle tundub, et kui mõtet loogiliselt arendada, tuleb välja, et kunsti nimel võib minna ka elu vastu, surma poole. Kui kunst ei teeni elu, vaid elu kunsti, võib kunst teenida surma, vajada surma.
Meie aeg kummardab suurt, vägevat, enneolematut, suurejoonelist. Need ei ole elu, vaid kunsti väärtused. Vägevusekultus ja võimuiha on esteetilised pürgimused. Nagu püüd kunstiga