Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
võime pakkuda loodusprodukte alates puupaatidest ja lõpetades meremudaga, kasvatada mahedat vilja ja puuvilja, müüa mett, mis on korjatud pool-looduslikelt aruniitudelt, loopealsetelt ja raiesmikelt. Maailmas on esialgu vilja, liha ja piima ülearu. Euroopa peab tootmist vaos hoidma, nii selleks, et hoida hindu kui selleks, et kaitsta maad ja vett industriaalse põllumajandusega kaasas käiva saastamise ja lagastamise eest. Põllumajandustoodangus loeb praegu kvaliteet enam kui kvantiteet ja meil on peamised kvaliteedi eeldused olemas. Oleks vaid tahet ja mõistust.
Mõtlen teel veel neist skandinaavlastest siin Põhja-Ameerikas. Norrast, Rootsist ja Soomest rändas siia palju inimesi eelmise sajandi lõpul ja selle algul. Nad assimileerusid kiiresti, mõne sugupõlve pärast ei ole nende skandinaavlusestjärel rohkem kui perekonnanimed, kui needki. Mõtlen, et omamoodi paradoks on, kudas Ühendriikides tegelikult tekkis mingi ühtne euroopa rahvus, segu inglastest, šotlastest, iirlastest, sakslastest, hollandlastest, skandinaavlastest, millele hiljem lisandus rohkem lõuna-eurooplasi ja ida-eurooplasi. Nood aga ei assimileeru nii kergesti, juudid on Ameerikaski kõigest hoolimata veel vägagi juudid. Neegrite assimileerumiseni on veel pikk maa – rassidevahelisi segaabielusid on endiselt harva. Filmideski moodustavad ikka paari must mees ja must naine, kuigi ekraanil seiklevad paaris must ja valge politseinik. Ma ei ole aga näind ühtegi action-filmi, kus must ja valge läheksid koos voodisse. Ilmselt on neid väga vähe. Kodudes ja seksis näib avalik arvamus endiselt pooldavat segregatsiooni, mis on lõppenud avalikkuses, vähemasti avaliku arvamuse meelest. On muidugi ka hääli, mis leiavad, et see ei ole nii. Nagu nimetatud Gore Vidal.
23
Malle ja Torni kodus süüakse ainult “orgaanilist” toitu, mida saab osta lähikonnast, Swan Lake’i – Luigejärve poest. Ilmselt on loodustoitude tarbijad siin maal vägagi arvestatav vähemus ja neid teenindab suur poodide, sööklate ja muidugi farmide võrk. Keegi vaimukas esseist on kirjutand, et tänapäeval on Läänemaailmas toidutabud muutund olulisemaks seks-tabudest. Inimesed tunnevad suuremaid hingepiinu sellest, et söövad liiga palju või valesti, kui sellest, et rikuvad abielu. Isegi sõnad“abielurikkumine” või “hooratöö” on muutund arhaismideks. Seda ka inglise keeles. Mis aga ei tähenda, et neid sünnitand mõtlemine ei võiks jälle elustuda, tulla välja neist pragudest ja pelgupaikadest, kuhu ta vahepeal oli pagendatud. On olnud lugeda-kuulda, et mõnes USA paikkonnas on noorte üle peetud kohut, süüdistades neid kuriteos, mida nimetati fornication. Eesti keeles tuleks vist tõlkida “hooratöö”, kuigi üks Kanada eestlane pakkus vasteks lihtsalt “nikkumine”. Sellesama hooratöö ja sinna juurde kuuluva abielurikkumise pärast üritati ju tegelikult tagandada president Clintonit. Ja konservatiivsete kristlaste hulgas on mõjukaid rühmi, kes tahaksid Ühendriikide seadustesse sisse tuua Moosese seadused, koos nendega surmanuhtluse abielurikkumise ja abielueelse seksi eest. Seda propageerib vabariiklaste parema tiivaga seotud pastor Jerry Falwell, kes esindab suunda, mida nimetatakse teonoomiaks. Paralleelid islami maailmast on väga selged, sealsed jerry falwellid on mõnel pool saavutandki seda, et islami seadustik – šariia on saand riigi põhiseaduse osaks ja selle järgi mõistetakse kohut. Nii sündis minu teada viimati Pakistanis ja nii on muidugi Afganistanis, kus ka esimesed abielurikkujad on vana kauni kombe järgi kividega surnuks visatud. Ma ei tea, kas Jerry Falwelli fundamentalism ulatab ka karistuste täideviimise alale, selles ei ole aga erilist vajadust kahelda.
Loodustoitude sööjad, taimetoitlased ja keskkondlased ei tunne huvi Moosese või Muhammadi seatud seaduste kehtestamise vastu. Nemad on leebed inimesed ja käituvad, nagu püüaksid lunastada inimese liigipattusid muude elavate olevuste ja terve looduse ees. Mõnikord muutuvad nad seda tehes isegi sõjakaks nagu kuulsad rebasetüdrukud – kettutytöt Soomes või Loomade Vabastusrinde (Animal Liberation Front) aktivistid Inglismaal. Mulle on nad aga omal viisil sümpaatsed – ka poliitikutest on mul ainukesena säilind mingid suhted Euroopa rohelistega.
Rohelised seisavad maailma mitmekesisuse eest. Mis tähendab, et nad ei saand olla ei Nõukogude Liidu ega liberaalse Läänega mestis. Ei saand toetada maailma ökoloogilist ja kultuurilist sovetiseerumist, toimugu see mistahes sildi all. Nõukogude Liidus käivitas sovetiseerumist peamiselt ideoloogia, Läänes majandusliku tõhususe, konkurentsi karmid nõuded. Praegune areng näitab, et kuigi väike võib olla kaunis, valitsevad maailma suured, kes muutuvad aina suuremaks ja rikkamaks. Ameerika majandusteadlasest teisitimõtleja David Korten väidab, et kui fusioonid, firmade liitumised jätkuvad senises tempos, on kümne aasta pärast ühe kontserni käes kontroll kõigi suuremate firmade üle terves maailmas. See tähendab ka toodangunomenklatuuri kahanemist, paljude markide kadumist turult, ent ka paljude põllukultuuride, õunasortide, looma- ja taimeliikide kadumist. Jäävad vaid need, mida on mugav ja odav kasvatada. Seda globaliseerumisega kaasas käivat neosovetiseerumist näeme kasvõi oma poodide riiulitel, kus on saadaval vaid paar sorti Euroopa ja Ameerika õunu. Kuigi üksnes raamatus Aiandus väikeaedades on kirjeldatud kahtkümmet seitset õunasorti, mida soovitatakse kasvatada Eestis. Pilt on veel tõsisem lõunamaadel, kus kultuurtaimede mitmekesisus on viimaste aastakümnetega drastiliselt vähenenud. Kui akadeemik Vavilov käis ekspeditsioonil Afganistanis, kasvatati seal peaaegu igas külas oma nisu- ja odrasorte. Nüüd on need põlised sordid hääbumas uute ja saagikamate ees, mis on aretatud kuskil kaugel keskustes ja mõnikord ka patenteeritud mõne biotehnoloogiafirma poolt. Uued sordid nõuavad teistsugust agrotehnikat, rohkem väetisi ja tõrjevahendeid ning aitavad seega väikepõllumehi kõrvale tõrjuda. Koos traditsiooniliste kultuuridega kaob ka traditsiooniline talupoeg. Kuhu ta kaob? Temast võib saada palgatööline, moonakas mõnes uuslatifundiumis või uuskolhoosis. Või siis müüb ta oma maalapikese ja rändab linna, enamasti agulisse. Tihtipeale tähendab see lihtsalt seda, et ta on muutunud ülearuseks inimeseks, tarbetuks mutrikeseks globaalses majandusmasinavärgis, mis toimib aina tõhusamalt ja saab läbi ikka vähema arvu inimestega.
Arvame, et kahekümnendal sajandil on maailm ja inimesed saand rikkamaks. Tegelikult on vastupidi: selle sajandiga oleme jäänd vaesemaks. Maad, puhast vett ja puhast õhku jääb igale inimesele ikka vähem ja meie ühine pärandus – Maa genofond kahaneb kiiresti. Kaovad liigid, alamliigid, sordid, ökosüsteemid. Selle asemele tuleb aina uusi inimesi, kellele ikka vähem leitakse rakendust, ülearuseid inimesi.
Uurin orgaanilise müsli pakki, millest segasin endale hommikusööki. Kirjade järgi sisaldab ta traditsioonilisi teravilju nagu spelt, quinoa, kamut ja millet. Kaht nendest ma tunnen. Millet on hirss.
Quinoaoli juba muiste ja on praegugi Kesk-Ameerikas oluline põllukultuur. Botaaniliselt on ta lihtsalt üks maltsa liik, Chenopodium quinoa. Kolmanda, spelt’i leidsin taimeraamatust, see on üks meil tundmata nisusortide rühm. Mis on kamut, seda ma ei teagi. Aga botaanika pole siin oluline. Oluline on see, kas inimesed tunnevad ja oskavad hinnata looduse või kultuuri rikkust. Kas lepime selle napi toitude, riiete, ideede ja meloodiate valikuga, mida pakub massikultuur või otsime endale midagi väljastpoolt seda? Ma ise olen noorusest peale olnud kontrakultuuri inimene, kes ei taha ega suuda käia kaasas ajaga ja moega. Ma tõrgun moe ja tavade vastu, mis püüavad ahendada mu valikuvõimalusi. Kanti varieerides võiksin öelda, et kaks asja täidavad mu hinge harduse ja imetlusega – mõne inimese hingetarkus ja looduse ning kultuuride rikkus. Meie aeg ei ole olnud helde kummagi vastu. Nii natsid kui bolševikud põlgasid ja kiusasid taga häid ja tarku inimesi ja kultuuride mitmekesisus on löögi all nii Idas kui Läänes. Mitmekesisuse, rikkuse vastased jõud, konkistadoorid, misjonärid, kommersandid on nüüdki palju tugevamad kui neid kaitsta püüdvad jõud.
24
Looduse ja loodusrahvaste, täiesti teistsuguste kultuuride hävitamises on kommunistid ja kapitalistid, ateistid ja misjonärid tegutsend peaaegu üksmeeles. Konkistadoorid on oma töö teind ja ajaloolavalt lahkund, kuid nende tööd jätkavad nüüd teistsugused kultuuritoojad ja kultuurihävitajad. Seda, kuidas voolujoonestatakse vaeste maade põllumajandust, kuidas hävivad kultuurtaimede sordid, ma juba nimetasin. Mida teevad India ja Aafrika viljapõldudel multinatsionaalsed agrotehnoloogiakompaniid, teevad vaimupõllul misjonärid. Eriti USA omad, fundamentalistid, evangelistid, mormoonid ja teised, kelle nimi on leegion, nagu vanatühjal. Nende hulgas on ka meeldivaid ja tsiviliseeritud inimesi, kuid enamus neist esindab inimtüüpi, kes on mulle vastumeelne lapsest saadik,