Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
kunstlik, ja mille kasutajad on kaotanud stiilitunde. Ajakirjanduses väljendutakse ühtaegu peenutsevalt (kiireimini) ja labaselt-kraadelikult (pank müüakse koos naha ja karvadega, põgenikud tikuvad Eestisse).
Rahvused on nagu esinejad ajaloo teatrilaval. Rahvusriikide tekkega on neid esinejaid tulnud palju ja teater hakkab muutuma tüütuks, kuna suur enamus esitab kiiruga tõlgitud ja mugandatud versioone ühestsamast tuntud näitemängust.
Eesti on nagu üks paljudest action-filmidest, mida Hollywood hulgi toodab ligilähedaselt sama stsenaariumi järgi. Stsenaarium pole suurem asi, näitlejate mäng ja keel on halvad.
Nii tundub mulle ikka enam, et katsed luua Eestis omaläänelik kõrgkultuur ei ole õnnestunud ja kahtlane, kas ta olekski saand õnnestuda. Meil ei ole ei ilusat piiblitõlget ega intelligentset ajakirjandust, ei vana, millele toetuda, ei uut, millega kaasa mõelda.
Mis oleks alternatiiv? Hakata rohkem tegelema Teistsuguse kultuuriga, sealhulgas rahvakultuuriga, regionaalse kultuuriga, mille traditsioon meil on olemas, kuigi sellest on suuresti loobutud. Eesti keeles tasuks teha seda, millele see keel tõesti midagi olulist juurde annab, mida sellisena muus keeles teha ei saa – luuletada, arendada oma keelefilosoofiat, oma loodusreligiooni, nagu on teind jaapanlased. Teha seda, mis on tõesti Eesti, eestilik. Vähem tõlkida, rohkem teha ise, tegelda päris omaga, vähem teha midagi sellepärast, et kui teistel on, peab meil ka olema. Oma pasunakoorid, oma laulukoorid, oma ooper ja ballett, oma op- ja popkunst, oma trendikirjandus. Need võivad ju olla, aga nad ei ole, ei peagi olema omad niisama kui Aristotelese loogika või unixoperatsioonisüsteem. Maailmakultuuri on meile vaja, aga parem on võtta ta vastu mugandamata kujul. Eestikeelset maailmakultuuri ei oleja vist ei saagi olla. Püüeldes selle poole oleme aga unarule jätnud selle, mis meil tõeliselt on, oma Millegi Muu. Kui eestlastel on maailmakultuuri eesmingeid kohuseid, siis kõigepealt hoida ja arendada seda, mis meil on tõesti omaja omapärane. Mitte et see oleks teiste omast parem, vaid sellepärast, et sellega saame tegelda ainult meie ja seda hoides ja arendades anname maailmale midagi juurde, seisame praegu igal pool toimuva kultuuride hävimise ja standardiseerumise vastu.
Kõike aga ei ole mõtet teha eesti keeles. Eestlased võivad teha maailmakultuuri, kõik eestlaste tehtu ei ole Eesti kultuur. Näiteks Arvo Pärdi muusika või Priit Pärna filmid. Sedavastu aga Veljo Tormise muusika, millel on oma koht maailmakultuuris, on midagi, mida ei oleks saand kirjutada keegi teine kuskil mujal.
Mitmekeelsus on maailmas pigem norm kui erand, see võiks saada ja küllap varem või hiljem ka saab normiks Eestis. Kord jõuame tagasi sinna, kus olime sada aastat tagasi oma kolme kohaliku keelega. Igaüks neist leiab oma kasutusala, oma funktsiooni. Eesti keel jääb eestlaste suhtlemiskeeleks, suurema jao kirjanduse ja teatri keeleks. Eesti keeles aetakse Eesti asju, seda ei püüta aga enam sundida ainsaks avaliku elu, hariduse ja kultuuri keeleks. Temaga võistlevad inglise, vene ja ilmselt ka soome keel. Inglise keel on teaduse ja äri keel, temas kirjutatakse aga ka kirjanduslikumaid tekste, lauldakse laule ja tehakse teatrit. Oma roll jääb vene ja soome keelele, seda vähemalt Tallinnas ja mõnes teises linnas.
Mulle vist meeldiks, kui maailmas pöördutaks tagasi olukorra juurde, kus suuri kultuurkeeli oli vähe – Euroopas ainult ladina, kreeka, heebreaja araabia keel ning need olid kiriku, akadeemilise hariduse, jurisprudentsi ja diplomaatia keeled. Rahvakeeltele – vulgaris eloquentia’le nagu Dante seda nimetab, jäi kitsam, ometi aga oluline roll ilmaliku kultuuri, armulaulude, tantsulaulude, uudisjuttude ja komejandi keelena. See vulgaarne elokvents ei olnud aga korraldatud, uuendatud ega ametliku keelena kehtestatud, ta elas loovas kaoses, täis variante ja paralleelvorme.
Kui eesti keel vabaneks oma kroonukeele rollist, millesse tuleb tõlkida kõik vajalik ja väärtuslik, näiteks miljon lehekülge euroseadusi ja – reegleid, elavneks ehk temagi, muutuks jälle keeleks, milles saab vabalt laulda, naljatada ja jutte rääkida, mida riigikeelsuse kramp varsti kellegil teha ei lase…
27
Ameerikas, see tähendab USAs ei ole riigikeelt ja siis muidugi ka mitte kroonukeelt meie mõttes. Kuigi American English kannatab oma haiguste all, on temas siiski tunduvalt rohkem loovust ja spontaansust kui mõnes hoolega hoitud ja hooldatud euroopa kirjakeeles. Kui võrrelda näiteks seal loodud või pigem töö käigus ise tekkinud teadusterminoloogiat sellega, mida meil vaevaga ja tõsimeelselt püütakse luua, on kontrast suur. Võib kihla vedada, et Eesti kompuuterlased ei oleks iialgi tulnd selle peale, et nimetada arvutihiirt hiireks, joystick’i joystick’iks, süsteemi, mis lubab kirjutatut lõppvalmis kujul ekraanil näha WYSIWYGiks – eesti vaste oleks siis näiteks MONSEKT – Mis On Näha, See Ka Trükitakse. Elementaarosakeste füüsikasse tulid peamiselt ameeriklaste kaudu sellised kenad terminid kui spin, veidrus, värv, kvark, ajalehe valvetoimetajat kutsutakse täitsa ametlikult watchdog, juustuga hamburgerit cheeseburger jne.
Ameerika on kõnekeelsem kui Euroopa ja Ameerika kaudu jõuab meieni ka kõnekeelsus. Kultiveeritud kirjakeel on Ühendriikides kitsa haritlaste ringi asi, see ei oie kohustuslik, ainumõeldav kirjasõnas nagu mõnes Euroopa riigis, sealhulgas Eestis. Kõnekeel valitseb Ameerika keelekasutust, tema kõrval on peale britipärase ja akadeemilise kirjakeele olemas veel juriidiline keel ja reklaamikeel. Kaks viimast on seotud võimuga, on justiitsvõimu ja rahavõimu keeled, mis tähendab, et nad ei ole dialoogilised: jurist räägib lihtsurelikuga omas keeles, lihtsurelik vastab tavalises keeles, juriidilises keeles saab tema eest aga vastata ainult teine jurist – advokaat. Nii ei ole jurisprudentsi maailmas inimesed võrdsed: enamus on siin umbkeelsed ja sõltuvad keele- ja kirjaoskajatest. Advokaatide võim USAs on uskumatult suur ja pigem kasvab kui kahaneb. Juristid on seal maal nagu preestrid mineviku katoliiklikus Euroopas, asendamatud vahendajad võimutippude ja lihtinimeste vahel.
Reklaamikeel pole samuti dialoogiline: see on keel, milles rahavõim kõneleb inimestega, kes temast sõltuvad, kutsub neid ostma, tarbima, elama nii, nagu on tema huvides. Või õigupoolest selle masinavärgi huvides, millest sõltuvad nii võimukandjad kui võimualused. Me elame ju nagu veerevas rattas, mis püsib püsti vaid niikaua kui ta veereb, seisma jäädes ta kukuks ümber. Nii on rahavõim teistsugune kui poliitiline võim, ta on vähem personaalne; rahavõim on tegelikult Raha võim, mida teenivad kõik inimesed, ka megakorporatsioonide direktorid, multimiljardärid ja suurpankurid. Raha võim on siis lähedane kiriku võimule: ka siin esindasid preestrid, paavstid ja kardinalid tegelikult Jumala võimu, olid Jumala orjad. Ka Rockefeller, Gates ja teised on ju samamoodi Raha orjad, servi Pecuniae.
Tänapäevase superreklaami sünniga saavutas rahavõim oma apogee. Rahavõimu hiilgeaja märgid on vähem pangahooned kui reklaamid, mis kuuluvad meie aja juurde nagu pühapildid, palved ja palverännakud keskaja Euroopasse. Reklaam muudab rahavõimu veel isikupäratumaks ja anonüümsemaks kui varem. Nii mõjub ta samas suunas kui rahavõimu kontsentreerumine. Mineviku tarbija sai vestelda oma poodniku, pagari, kingsepa ja rätsepaga; nüüd me ei tea, kes on küpsetand meie leiva, kellele kuulub supermarket, kus teeme oma ostud; meil ei ole dialoogivõimalust tootja- ga ega reklaamiagentuuriga, kes teda esindab. Nagu preestrid esindasid Jumalat, nagu kiriku hääl oli Jumala hääl, millele ei saanud vastu vaielda. Jumal on ideaalne absoluutne võim, tema korraldusi peab täitma, ainus võimalus temaga suhelda on palve vahendusel, mida ta võib kuulda võtta, aga ei pea kuulda võtma. Jumalal ei ole inimese ees kohustusi, inimesel ei ole Jumala ees õigusi. Viimased viiskümmend aastat on meie planeedil toimunud rahavõimu apoteoos, jumalaks-muutumine. Mis on selle protsessi lõpp? Kindlasti poliitilise võimu kasvav sõltuvus rahavõimust, suurbusinessist. Bill Clintoni, maailma kõige võimsama riigi pea kohta kirjutas kord Londoni Times’ i kolumnist, et ta kuulab rahavõimu käske nagu hästi dresseeritud koer: kui kästakse, istub, kui kästakse, heidab maha. Sedasama kipuvad nüüd BBC kommentaatorid väitma Billi sõbra Tony Blairi kohta, kes seal, kus tuleb teha valik, ikka valib suurbusinessile meeldiva seisukoha.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».