Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
Ruiz ütleb ühes intervjuus, et indiaanlaste hääl teisest, kogukondlikust kultuurist pakub alternatiivi igaühele meist. Indiaanlased, keda me tahtsime “päästa”, pakuvad tema järgi nüüd meile uuenemise võimalust.
Tema suu läbi räägivad jälle kord Vercingetorix, neli eestlaste kuningat ja Leole Lembitu, kellest ma olen kirjutanud. Hinge tagasituleku lõpus on:
Kuskil
kelleski
elab
puhkeb
ta
uuesti
tuluke
tuleke
hingeke
hing.
26
Claude Lévi-Strauss on kirjutana sellest, mida võiks nimetada kultuuride kihelkondlikuks erinevuseks. Näiteks sobivad Eesti või mõne muu maa rahvariided. Igal kihelkonnal peavad olema omad rahvariided, mis aga on põhiliselt vaid variatsioonid mõnest põhiteemast. Nende varieeruvust reguleerib sarnasuse ja erinevuse tasakaalu seadus. Ühe kihelkonna riided ei tohi olla teisele liiga sarnased ega neist liialt erineda. Samalaadne seaduspära kehtib massikultuuris ja isetegevuses, mis on üks selle alaliike. Šlaager peab teistest erinema, ei tohi aga erineda liiga palju, ta peab vastama teatud põhireeglitele, varieerima samu teemasid, kasutama samu stiilivõtteid. Nii on ka kriminaalromaanidega, action-filmidega ja muu massikultuuri kuuluvaga, mis kunagi ei astu väljapoole oma grammatikat, oma struktuurireegleid. Kes seda teeb, langeb massikultuurist välja, olgu siis unustusse või valdkonda, mida nimetame kõrgkultuuriks. Meie ajal on see mõnikord peaaegu üks ja seesama. Kõrgkultuuris ei ole niisuguseid jäiki grammatikareegleid, ta lubab kunstnikul astuda süsteemist välja, reegleid rikkuda ja ise luua.
Kui nii vaadata, siis on Eesti rahvus oma keele ja kultuuriga praegu massikultuuri nähtus, meie erinevused läänemaistest kultuurigrammatika reeglitest ei ületa lubatavaid piire ja on tüüpiliselt kihelkondlikud. Eesti rahvuskultuur on viimase pooleteistsaja aasta jooksul kujundatud euroopalikku massikultuuri sobivaks. Eesti on kunstiline isetegevus. Isetegevuse tuum on matkimine ja võistlemine – isetegevuse ülevaatused. Eesti kultuurist on välja heidetud see, mis isetegevuslastele ei sobija temasse on loodud uut, et täita lünki, seda, mis euroopaliku kultuurigrammatika seisukohalt paistab lünkadena.
Asja illustreerib eesti keele kujundamine “euroopalikuks kultuurkeeleks”, millega tegeldakse veel praegugi. Eesti keeles oli üpris eba-euroopalikke nähtusi nagu rikas onomatopoeetika ja puudusid mõned vormid, mis on euroopa keeltes tavalised, näiteks omadussõna ülivõrde vorm. Eesti kirjakeeles on onomatopoeetika taandunud, seda ei kasutata sõnatuletuses, see-eest on kunstlikult loodud superlatiivi vorm (ilusaim, kauneim jne). Keelt on paljude isetegevuslaste jõududega sepistatud selliseks, et temasse saaks tõlkida euroopalikku terminoloogiat, mis tähendab, et kõik olulisem mõte on pärit sealt, on tõlgitud eesti keelde. Alternatiiv oleks luua eesti keele alusel midagi mitte-euroopalikku, näiteks Eesti filosoofia, mis oleks keelega umbes sama intiimses vahekorras kui Heideggeri filosoofia on saksa keelega. Seda ei ole aga senini tehtud.
Nii on eesti keel ja kultuur Eesti rahvuse tekkega kaotanud oma sügavama omapära, meie nation building viis lõpule selle, millega alustasid seitsesada aastat tagasi misjonärid ja rüütlid. Eks olnud ka pühade puude maharaiumine selline euroopaliku standardiseerimise akt: tsiviliseeritud inimene ei kummarda ju puude all, vaid kirikus.
Inimese olemasolu õigustus on tema olemasolu ise. Kultuuriga on asi keerulisem. Kellelgi ei ole õigust kultuuri hävitada, nagu seda on tehtud ja tehakse tänini. Kas on aga põhjust kujundada üht mittestandartset, mitte-euroopalikku kultuuri standartseks ja väita edasi, et see on Eesti kultuur, et kroonulik-kunstlik kirjakeel on eesti keel ja nimetada seda emakeeleks? Mulle tundub, et selline standardiseeritud kultuur kuulub massikultuuri ja isetegevuse valdkonda ja sellisena on tal üsna piiratud väärtus, kihelkondlik Eesti kultuur annab maailmale palju vähem kui mõne assimileerumata Amasoonia või Aafrika hõimu oma. Eesti kordab Läänemaailma metropolides loodut oma provintslikul viisil. Oma mõte on muidugi ka kunstilisel isetegevusel, küla pasunakooridel, laulukooridel ja laulupidudel. Kas aga seda tasub võtta nii tõsiselt?
Ikka sagedamini tundub mulle, et romantilise aja kujutelmad rahvuslikest kõrgkultuuridest ja rahvusriikidest ei ole ajaproovile vastu pidanud. Tegemist on ühe või paari põhikultuuriga, mida teised siis oma võimalusi mööda kordavad, kopeerivad ja varieerivad, sellele midagi olulist lisamata. Seda, mis on uueaja eesti- või lätikeelses kõrgkultuuris tõeliselt väärtuslikku – ja seda kahtlemata on –, võiks ehk pareminigi teha mingis vanemas ja suuremas keeles. Praegune meeleheitlik püüd luua eestikeelset terminoloogiat kõige tarvis lagastab tegeliku põlise emakeele, ei anna aga rahvusvahelise terminoloogiaga samaväärset tulemust. Uuem kirjakeel on nagu torulukkseppade häälestatud klaver, täis kunstlikke ja kentsakaid sõnu: haavik, kuvand, kuvar, hageja, kostja, seire, valgusti, vedeldi… Nad ei sobi olemasolevate sõnadega süsteemi, on kõledalt tõlkelaenulised ja neid on raske, vahel võimatu kasutada kirjanduslikus tekstis. Ja kahtlemata tekitavad nad inimeses võõristust, on ühtaegu omad ja ei ole ka. Selline võõristus võib areneda võõrdumiseks, eestlaste võõrdumiseks oma keelest, mis aga ei tähenda lähenemist mõnele vanale kultuurkeelele nagu omal ajal. Nii jääme kahe ilma, kahe keele vahele ja oleme selles kahevahelolemises parasjagu keeletud ja meeletud.
Minu meelest eesti keel oma maakeelsetest-kõnekeelsetest juurtest eemaldudes degenereerub järjest enam. Sellele sobivad ilmet andma piiblitõlked, mis on muutund järjest ilmetumaks, kantseleilikumaks ja kaotanud peaaegu igasuguse poeetilisuse. Vanas puukaantega piiblis, mis on trükitud 1863. aastal, ja mille mulle enne Eestist lahkumist pärandas Arvo Pärt, seisab:
Kes on sesuggune, kui Jehowa, meie Jummal, kes kõrgeste läinud istuma?
Kes ennast allandab waatma, mis taewas ja Ma peäl on.
Kes üllestõstab pörmo seest alwa, kes santi üllendab
sõnniko peält,
Et ta panneb tedda istuma üllematte jure, omma rahwa
üllematte jure.
Uuemates väljaannetes on sama koht tõlgitud:
Kes on nagu Issand, meie Jumal,
kes kõrgel istub,
kes alandub vaatama,
mis taevas ja maapeal on,
kes tõstab põrmust üles vaevase
ja tuhaasemelt viletsa
pannes tema istuma õilsate kõrvale.
Kui see ei ole keele ja inimeste keeletunde allakäik, siis mis see on? Ma ei tea, miks eestikeelsed piiblitõlked lähevad aina hullemaks, mida aeg edasi. Viimases ev lut kiriku (vahel mõtlen, miks on ta nimi ev lut ja mitte kristlik kirik) poolt heaks kiidetud Piiblis on luule kohusetruult ära kaotatud, sellest ei ole midagi järel. Psalmid ja muu poeetiline on – ma ei tea, kas keelelist, teoloogilist või poliitilist korrektsust taotledes) tõlgitud keelde, mis sobiks ehk raamatusse“algteadmisi jurisprudentsist”, aga mitte vana-heebrea vaimuliku luule valimikku:
Inimlikes tegudes
olen ma su huulte sõnade tõttu
hoidunud üleannetuist teeradadest.
Meie piiblitõlkijaid vaevab ilmselt mitu kompleksi. Üks on vanamoelisuse kompleks, millele omal ajal tähelepanu juhtis Kaarel Leetberg: kartes, et neid peetakse mineviku inimesteks, kasutavad nad püüdlikult keeleuuenduslikke sõnu ja vorme. Teine on teoloogilise korrektsuse kompleks, mis viib hallile pedantsusele. On ka Uku Masingu kompleks, mis võtab mõnelt selle mehe jüngrilt kriitikameele guru keeletarvituse suhtes. Masingu keel on isikupärane ja huvitav, see isikupärasus muutub aga vahel jäigaks jonniks. Masing tahtis näiteks kasutada“teenima” tähenduses sõna pälvima ja muud seesugust, ühesõnaga konstrueerida ja rekonstrueerida oma eesti keele. Seda, et keel on suhtlemisvahend teiste inimestega ja tema normid põhinevad ühiskondlikul leppel, ta ei näe ega tunnista.
Ikka