Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
kõnesid pidanud indiaanipealikute kõnedest on koostatud terveid antoloogiaid. Nad pidasid noid valgetele, oma vastastele. Selliseid kõnesid olen oma luuletustes pidanud ka mina. Mitmed mu luuletused on Vercingetorixi kõned ordumeistrile.
Galle ei ole enam olemas, indiaanlased on. Kuigi alandatutena, reservaatidesse pagendatutena, vaeste ja alkoholiseerunutena, aga ikkagi olemas. Ka oma vanu võitlusi ei ole nad unustanud, ja isegi Kanadas ja Ühendriikides on olnud väikseid kokkupõrkeid põlisameeriklaste ja politsei vahel. Sõjakirves on maetud, kuid on teada, kuhu, ja mõnikord kaevatakse ta välja.
Muidugi ei kaeva enamus indiaani pealikuid välja sõjakirvest, kuid midagi ühist on neis – trots, vastupanu valgete maailmale. Olla põlisameeriklane tähendab olla opositsioonis. Indiaanlane on keelduja, vastuhakkaja, alternatiiv. Ta esindab teistsugust arusaama elust, väärtustest ja maailmast. Temale ei ole püha ainult abstraktses teoloogilises ja kosmilises kõrguses trooniv Jehoova, vaid paljud asjad ja olevused siin maa peal. Puud, veed, kivid, loomad, ka Maa ise. Indiaanlased on maausku ja selle maausu on nad suuresti säilitand misjonitöö ja tsiviliseerimise kiuste. Valge mehe eesmärgid, tegemised ja väärtused on põlisameeriklastele nüüdki suuresti võõrad. Tema meelest on valge mehe tarkus hullus.
Sellel indiaanitarkusel on aga oma maagiline võlu ka valgele inimesele, vähemalt osale neist. Nii nagu indiaanlane ei unusta, kes ta oli ja on, ei unusta ka valge mees tema olemasolu. Ka valges mehes elab indiaanlane. Valge mees on natuke indiaanlane, kuni ta ei ole veel päris meheks saanud. Mehekssaamine – ja läänemaine kultuur on jätkuvalt mehine – tähendab seda, et loobutakse indiaanlane olemast, vahel isegi seda, et tapetakse indiaanlane endas. “Edasi, Kentuki poisid, surm punanahkadele!” hüüab valge mehehakatis, kui läheb löömaks. Tema on oma valiku teinud.
Kõigele kasvatusele ja misjonitööle vaatamata ei õnnestu see indiaanlase tapmine endas ja väljaspool ennast sugugi nii hästi, kui võiks arvata. Mõnedest valgetest ei saa kunagi päris korralikku valget meest, nad jäävad rohkem või vähem indiaanlasteks ja nendega on ühiskonnas pahandust. Neist võivad saada kahtlejad, vastuhakkajad, kirjanikud, filosoofid, antropoloogid, anarhistid. Nad võivad hakata tundma seletamatut huvi ja sümpaatiat indiaanlaste, vanade keltide, bušmanite ja muude põlisrahvaste vastu. Ka vanade eestlaste vastu. Sest ka vanad eestlased olid indiaanlased, olid põlisrahvas, kes kaua aega visalt ja kangekaelselt keeldus saamast selleks, kelleks teda taheti kasvatada. Leole Lembitu oli samasugune indiaanipealik kui Sitting Bull või Crazy Horse. Ka eestlastes on kaua tapetud indiaanlast, päriseestlast.
Päris indiaanlastest olen kirjutanud luuletuse Me peame ju väga tasa käima… Sedagi luuletust on tõlgendatud allegooriana eestlaste sandist olukorrast Vene valitsuse all, mida ta ei ole. See, nagu Vercingetorixi luuletuski, on monoloog, nimetu indiaani-meie monoloog, kes sarkastiliselt kutsuvad valgeid üles unustama tapetud indiaanlased ja olema õnnelikud, kui suudavad.
Indiaanlast on aga raske unustada. Indiaanlase tapmine on üks Lääne tsivilisatsiooni põhirituaale, tema initsiatsiooniriitus. Kõige läänelikumatel maadel on see rituaal interioriseeritud: inimesed tapavad seal indiaanlase iseendas. Sellest aga ei piisa ja paljud käivad indiaanlast tapmas ka mujal, näiteks tehes misjonitööd paganate, pärismaalaste hulgas. Pärismaalased ongi need, kelles indiaanlase tapavad muud, valdavalt valged inimesed.
Indiaanlase, see tähendab pärismaalase, ka päris-eestlase tapmisest olen kirjutanud ka suuremaid teoseid. Kõige olulisem on ehk näitemäng Neljakuningapäev. Kui Vercingetorix ja nimetud indiaanlased luuletuses Me peame ju väga tasa käima esitavad oma monoloogid, siis Neljakuningapäevas on sellest saanud dialoog. Siin kohtuvadja räägivad üksteisega neli eestlaste kuningat ja ordumeister. Neli kuningat esitavad poeetilised kõned nagu Vercingetorix või indiaanipealikud, ordumeister vastab neile Lääne ajaloofilosoofia ja geopoliitikaga. Näidend ei ole näidendina kuigi tugev, kuid selle väitlusega, kuningate ja ordumeistri üks-nelja-vastu dialoogiga olen üldiselt rahul. Olen rahul ka ordumeistri osaga. Ta pole mingi fanaatiline militarist, vaid täiesti normaalne euroopalik riigimees, kes isegi püüab põikpäisetele eestlaste kuningatele selgeks teha, et orduvõimule, läänestumisele jms ei ole alternatiivi. Ta räägib aga kurtidele kõrvadele: kuningad ei võta tema ajaloofilosoofiat omaks. Nad keelduvad euroopastumast, kordavad jonnakalt ikka oma ugrimugri arusaamu, esitavad ordumeistrile poliitiliselt naiivseid ettepanekuid ja lõpuks ei jää muud üle kui nad likvideerida. Näidendis ei tee seda ordumehed, vaid ordumeesteks riietunud tänapäevakodueestlased, kellest ühe joobnud pilgule kuningad tunduvadki punanahkadena. Loomulikult hüüab ta tuntud üleskutse Kentuki poistele, teised süldipeokülalised on end kuumaks kütnud väidetega sellest, et 13. sajandil ei saanud Eesti jääda iseseisvaks ja ordu vallutus tõi meid Euroopasse. Peolistel on valida, kas lüüa näitemängus kaasa vanade eestlaste või ordumeeste rollis. Omal ajal oli neid, kes soovisid mängida eestlasi, nüüd tahavad kõik mängida ordumehi. Kuningad tapetakse ja peretütar, oma kuningad tapnud eestlaste tütar itkeb nende surnukehade kohal.
Indiaanlastest olen kirjutand veel näidendi Indiaaninägemused, mis oli kehvavõitu, mille töötluse tulemusena aga sündis Soome TV jaoks kaheosaline näidend Maa, kus surma ei ole. Selle lavastas Kalle Holmberg. Näidendi teema on võetud antropoloog Curt Nimuendaju eluloost: ühe Brasiilia rannikulinna lähedusse ilmuvad äkki metsikud metsaindiaanlased, kes on rännanud tuhandeid kilomeetreid, et jõuda mere äärde. Nende šamaanile on unes lubatud, et nad juhitakse üle mere maale, kus ei ole surma ega kannatusi.
Nii on mu loomingu üks põhitelgi see, kuidas tänapäeva inimene, olgu ta kirjanik, joodik, politseinik või luuleline tütarlaps, kohtab indiaanlast (kelti, muinaseestlast, pärismaalast) iseendas või enda kõrval. Vahel ta tapab indiaanlase endas, vahel õpib temaga koos eksisteerima, vahel muutub tagasi indiaanlaseks, pärismaalaseks, päris-ameeriklaseks või päris-eestlaseks..
Veidi teise pilguga näen sama kohtumist poeemis Hinge tagasitulek. See on šamaani loveretk, kes peab tooma tagasi kadunud hinge. Hinge on meilt röövind tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse. Oleme saamas Lääne tsivilisatsiooni zombiedeks nagu paljud enne meid. Ometi on keegi, küllap šamaan ise, kes sellist zombie-elu ei suuda elada, kes on aastaid haige nagu rahvalaulu Osm ja kes püüab lovesse langenult minna järele kadunud hingele ja tuua ta tagasi. Neljakuningapäevas tapsid peo-eestlased oma kuningad, Hinge tagasitulekus ütleb šamaan:
eesti rahvas ajas oma hinged ära ajas ise ja laskis pastoritel ja pappidel ajada…
Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks, kustunud (aga vahest lihtsalt magama pandud) tule taassüttimist. Hantide mütoloogias on kujutlus sellest, kuidas kord maa pöördub pahempidi ja kõik, mis kunagi oli, tuleb tagasi. Hinge tagasitulekus on olulisemaid loitsusid kaugete Lõunamere saarte nimed Falkland, Macquarie, Kerguelen. Need on teispool maakera, on meie antipoodid, minek nende juurde tähendab minekut teise maailma või selle maailma pahupidi, jalad ülespidi pöördumist. Siin ei puudu ka paralleel hiinlaste päris-hiinlaseks saamise ja jäämise õpetusega, mis on taoism, ka omamoodi tagurpidi-tarkus. Taoism aitas hiinlasel vältida zombiestumist, aitas tal püsida indiaanlasena.
Nii olen kirjutand väga palju ühel teemal, mida Vercingetorixi eas olev noor kirjanik võiks sõnastada ka üleskutsena “Olgem eestlased, aga saagem ka indiaanlasteks”. See ei ole minu privaatloosung, ta kajastab midagi, mis on õhus. Kuigi selles mõttes tundub olevat vähe ratsionaalsust, kuigi tundub, et põlisameeriklased, vanad eestlased, šamaanid ja ugrimugrilased on igaveseks kadunud, osutub ikka ja jälle, et neil on kadestamisväärt ülestõusmis- ja elluärkamisvõime. Indiaanlasel on üheksa hinge nagu kassil ja anne ilmuda välja ootamatutes kohtades. Näiteks interneti-padrikus, kus võib kohata Chiapase maia-indiaanlaste üleskutseid, kus muistsete jumalate nimel kutsutakse üles võitlema neoliberalismi vastu inimsuse eest. Internetis kohtab ka Chiapase zapatistide komandöri, subcommandante Marcose piibuga kuju ja saab lugeda tema kirju ja naljalugusid. Interneti-padrikus satub ka tekstidele, mis tunnistavad, et vana vastandus kristlased-pärismaalased ei pea enam igal pool paika. Kristlased, kes on nii paljudelt pärismaalastelt röövind hinge, saavad vahel aru, et nad on sel kombel mänginud hoopis hingi kollektsioneeriva Vanatühja rolli ja jäänud ka ise hingest ilma,