Parvepoiss

      Kui hommikune päikesekiir langeb läbi aknapilu tuppa, hüppab Loki püsti, haarab räti õlgadele ning jookseb välja. Mustjõgi on öö jooksul vabanenud jäisest kattest, tunginud kaugele üle kallaste ning tormab laia vooluna mööda orgu edasi. Suured jäätükid keerlevad ta voolus kui valged vened – vajuvad, kerkivad ning üksteise vastu põrgates lõhkevad tuhandeks killuks. Ahaa! hüüab tütarlaps mõttes, vaat mispärast ei saanud ta magada ning nägi terve öö jubedaid ja kummalisi unesid, vaat mispärast! Ning Loki litsub kaks rusikat silmaaukudesse ja hõõrub nende nagu käsikividega uniseid silmi, kord üht, kord teist punast ning külmetavat jalga lumest kergitades.

      Kõik kraavid, teerajad ning mätaste vahed on täis sulisevaid niresid, mis otsekui ussikesed küüru ajades ja vingerdades tormavad rõõmsalt kallakust alla, kibedas jooksuhoos üksteisega ühinedes, laienedes ning teelt kaasa haarates pehkinud lehti, oksapuru ja sammalt ning kandes kõike seda oma turjal jõe suurde voolu kui pidutsevasse tantsusaali. Lumi on rabe ja kilgendav, tuules ja päikeses vajub ta kokku, jäätub, ning jäistest kristallidest rebenevad veepiisad lahti nagu tilkuvast habemest. Mets ärkab talvisest õõtsumisest, kuuskede ladvad rohelduvad ikka rohkem ning mändide laiad oksad on täis langevaid veepiisku ja lindude sirinat. Alasti pihlakatel on jäänud rippuma sügisesed kobarad, jäätunud ning punased. Kokkutuisatud hangede alt vabanevad nõlvakud ja künkad, pruunid joovikad ning palukate külmanud varred tõstavad päid nagu valge jääranahast kasuka alt. Õhk on sinakas, täis vett ja päikest.

      Äkki Loki võpatab, tõstab kui hurt nina ning ta punane suu avaneb nagu kiljatuseks – männi latva seatud puuri ümber tiirlevad vilistades esimesed kuldnokad! Seda suurt ning põnevat uudist ei söanda ta kauemaks enesele hoida, ta tormab tuppa ning hõiskab: „Isa, isa, kuldnokad on väljas!” Toanurgast tõuseb metsavaht Silver Kudisiim, hall ja tudisev; ta köhatab, haigutab, sirutab vanu liikmeid ning lausub siis venitades: „Tuleb vist jälle suur uputus, kevad tuleb äkki ning metsad on täis lund!”

      Need metsad, mõtleb Loki tusaselt, pole neil äärt ega otsa! Kui kaugele silm ulatub, ikka kuuskede kiikuvad ladvad, mändide tihnikud, rabad ja sood. Ei jõua vist hundidki talve jooksul neid mõõtmatuid metsi läbi luusida. Kuni mereni ulatub nende sünge ja kurvameelne õõtsumine. Kesksuve põual, kui Mustjõgi kuivab pisikeseks nireks nagu loogeldav nastik, seisavad puud kui küünlad, tilgutades vaid tõrva kollakaid pisaraid. Kuiv sammal põleb pruuniks, rohi närtsib, oksad laskuvad väsinult alla, isegi linnud lõpetavad laulmise ning tukuvad okstel kui surnud. Õhtul hulgub siis puude vahel vaid mõni lonkimisest väsinud ja palavusest närbunud haldjas või öö tulekuga lendab koju mõni hilinenud pisuhänd, silmad kiirgavad ning tulejuga sabaks taga. Harva, harva eksib siis siia mõni kütt või rändaja, sest siin pole inimesi ega elamuid.

      Ainult Habahannese talu seisab nõlvakul, kuid Habahannesed on kõrgid ja uhked; kui nad räägivad Lokiga, siis ikka vaid sõnakaupa moka otsast nagu koerale rikkalikust lauast mõnd raasukest pildudes. Vana peremees ise käib luusides ja vandudes; kus tema jalg astub, ei seal kasva enam naljalt rohi ega sirgu sammalgi. Ta on kitsi ja tige, ning kui jumal karistab teda vahel rahe või ikaldusega, seisavad Habahannese rusikad kui pussnoad vastu taevast. Ta habemetutt on nagu ader püsti ning väikesed silmad on täis viha ja põlgust. Tütar Mall aga käib tihti linnas, on elanud silmad süsimustaks, on uhke ja upsakas, ei tee tööd ega näe vaeva. Kui aga juhtub tulema tallu mõni võõras rändaja, ärkab ta nagu tarretusest, ning talu on korraga täis lahkust ja lusti. Siis kisub Habahannes võõrast käest ning ringleb mööda nurmi ja niite, näidates võõrale oma talu suurust ja rikkust. Kui lõhkuv hobune tormab ta siis uhkelt praalides ja kiites, kiskudes võõrast enda taga nagu aisa külge jäänud tuustikut. Kui nad lõpuks koju jõuavad, avab ka Mall oma kirstud, kapid ja sahtlid, ise lauldes kui lind. Ning kui võõras minema läheb, raputab vana Habahannes kaua ta kätt, Mall aga tuleb lävele, vaatab minejale kurvalt järele ning lausub paluvalt: „Tulge varsti tagasi!”

      Kes tuleb vaese Loki juurde? Tal pole külalisele midagi näidata ega millegagi uhkustada. On vaid vana kummut hurtsiku nurgas, kuid selle sahtlid on täis hiirte pesi, muud ei leia sealt midagi. Kõik varandus on Loki seljas, see koosneb vanust hilpudest, mis on täis auke ja augukesi kui sõel. Seepärast kardab Loki inimesi; kui mõni eksibki siia, jookseb Loki puu taha peitu ning vaatab sealt võõrast ehmunud silmadega nagu haldjas kütti. Lokil on vaid kaks tulist silma ning kurgus pakitsev rõõm. Kui ta huikab metsas, tõusevad linnud nagu nooled ning orud kajavad rõõmsalt vastu. Ning Loki kardab oma pakitsevat rõõmu, eriti kevadel, kui veed vabanevad ummikust ning Mustjõgi hakkab kohinaga tormama mere poole. Siis ilmuvad jõele parvetajad laulude ja kisaga ning mets on täis nende vallatut naeru. Nad tulevad kaugeist küladest ja linnadest ning juhivad parvesid alla merre. Mustjõe järsul käänakul, vastu Habahannese talu, nad peatuvad, teevad kaldale tule ning ootavad järeletulijaid. Nad ei astu Loki onni, nad lähevad Habahannese tallu, ostavad sealt endile leiba ja piima ning vallatavad seal. Õhtuti mängib nende harmoonika ning siis tantsivad nad hõisates ja kilgates, aga tüdrukuks on neile vaid Mall Habahannes üksi. „Kas siin teisi tüdrukuid polegi?” hüüavad poisid punastelt nägudelt higi pühkides. „Ei ole!” lausub Mall ning vana Habahannes tema järel: „Noh, ei ole, kus sa tollega!” „Aga too hurtsik seal, või on ta sootumaks tühi?” pärivad poisid kahtlevalt. „Seal pesitsevad vaid karud!” vastab Mall naerdes ning vana Habahannes ütleb ka omalt poolt: „Puha karud jah, kus sa tollega!”

      Parvetajate siin viibides on vana Kudisiim rahutu, arglik ning käib ühtsoodu Loki kannul. „Ära mine parvepoiste juurde,” räägib ta hoiatavalt, „nad on pahad inimesed ja ei tee sulle ühtigi head. Viivad parvedega kaasa, lõbutsevad vähekese ning viskavad siis enesest ära kui põlenud tiku. Kuhu lähed sa siis veel või kelle poole pöörad oma patused silmad?”

      Loki kuulab isa manitsusi ja ei lähe parvepoiste juurde, sest isa on vana ja hädine ning iga uue kevadega vajub ta ikka rohkem kokku nagu pehkinud känd. Loki ei lähe nende juurde, kuid ta silmad viibivad nende naerul nägudel ning iga nende toimetust vaatab ta ahnelt ja tähelepanelikult. Kuis tahaks ta ise kord istuda parvele, et näha maailma ja inimesi ning olla nendega üheväärne! Ta pole veel midagi näinud ega kellegagi rääkinud, ta seltsilisteks on olnud vaid linnud ning metsloomad. Ta on selle metsa juures kinni kui puu juurtega, kuigi ta mõtted teevad kaugeid rännakuid ning käivad kummalisi teid.

      Kuid siis lükkavad mehed parved uuesti vette, kustutavad kaldal tuleasemed ning sõidavad lauluga minema, ainult Mall Habahannes jääb neile kurvalt takka vaatama, kuni näha veel nende kogusid ja kuulda nende hääli. Ning Loki, enda puu taha peitnud, langeb samblasse ja nuuksub kaua, kaua ja ei tea isegi, mispärast. „Varsti tulevad vist parvetajad!” lausub Loki äkki. „Kui kuldnokad väljas, siis pole ka nemad enam kaugel!”

      Silver Kudisiim liigutab end asemel ja ei vasta. Ning Lokil polegi aega vastust oodata, temal nüüd palju tegemist ja jooksmist. Iga päev, iga tund toob midagi uut. Mustjõgi tõuseb iga hetkega, maa vabaneb lumest ja jääst kui linnupoeg end koorest vabastades. Nõlvakuil hakkavad õitsema esimesed lumililled, ning Loki täidab nendega kõik aknad, lauad ja isegi pingid, nii et vanal Kudisiimul pole enam kuhugi istuda.

      Vilistades ning huigates ilmuvad rändlinnud üksteise järel, herilaseviu, punajalgne tuuletallaja, lõopistrik, sooräts, siniraag, isegi musta taevahoidjat näeb Loki hurtsiku kohal tiirlemas. Mets on täis lindude vilet, sirinat ja huikamist kui kirglikku hüüdu. Esimene liblikas lendas vastu ruutu ning peksis kaua jõuetute tiibadega. Ööd on soojad ning tuulised, sood auravad ning sulisevad talvisest unest ärgates. Metsad, niidud ning põllud on täis jooksvaid ning seisvaid vesi. Hiirekõrvul tärkab rohi ning puud kattuvad lehtedega.

      Loki kuulatab, kuid jõelt ei kosta veel laule. Hilinevad tänavu parvepoisid, mõtleb Loki. Mall on end ehtinud ning käib kärsitult jõekaldal, või võtab lootsiku ning sõuab vastu voolu oodatavate parvede suunas. Kuid õhtu jõudes ilmub ta üksinda tagasi. Kusagil kaugel, kaugel kostavad kirvelöögid kui tumedad mürtsumised.

      Lähevad päevad, möödub nädal, alles siis kostavad jõelt parvetajate hüüded. Kuid esimesed parved mööduvad ja ei peatu. Need on vanad mehed habemetes, kaabud sügaval üle silmade, suitsevad piibud suus. Parvedel kükitavad ka naised ning aitavad käänakutel meestel parvesid voolus hoida. Lõuna ajal ilmuvad teised parved, kuid ka need ei peatu.

      Habahannes seisab kaldal ning hüüab:

      „Jõudu parvetajatele!”

      „Tarvis,