Toomas Nipernaadi. August Gailit
Читать онлайн книгу.
on kui roosiaed, mis piiratud kõrge valliga – sinna on vaadanud vaid päike ja tuul. Ja ütlen ma neile, et õnn on kui haihtuvad pilved, kui õis, mis puhkeb ja kiiresti närtsib – rutaku, muidu hilinevad, nagu hilinesin mina!”
Ta silmad süttisid, hääl värises. Ta viskas kandle kõrvale, haaras tütarlapse käest ning jätkas kui palavikus: „Anna andeks, Loki, et peatusin parvega su hurtsiku ees, aga sa kuuled ise, kuidas vadistavad peoleod, vilistavad leevikesed ning ööbikud on hoopis arust ära! Sa näed ise, iga puu, iga põõsas, iga lill, isegi iga heinakõrs on lopsakaid õisi täis – ja ma nägin sind. Ah jumal, võib arust minna, kui kevadises metsas kuuled mõtuse kudrutamist ning värske muld aurab sünnituse iharusest. Sa otsekui tunneksid maa südame kiiret tuksumist.”
„Hea küll,” ütles ta järsku, „seda kõike ei pea ma rääkima!”
„Võta mind kaasa!” ütles Loki äkki. Nipernaadi hüppas püsti kui nõelatud.
„Loki, sa tahaksid tulla minuga?” hüüdis ta hämmastusega. „Sa tahaksid tulla isegi siis, kui mu jutt puukidest oleks vaid pettus? Nii ongi, nii ongi see, armas Loki, mu kodus polegi tosinat puuke. Ma ei tea ise, miks rääkisin seda, kuid tegin kindlasti väga rumalasti. Mul on vaid üks papagoi ja üks puuk, aga too puuk on juba nii vana ja nii hall, et ma tihti enam ütelda ei tea, on ta ikka tõesti veel puuk või on lihtsalt vana luud! Ah jumal, anna andeks, Loki, nüüd valetan jälle, isegi papagoid pole mul, isegi toda halli puuki pole mul, on vaid luud, lihtne luud. Ning muud pole midagi, aga mitte vähematki, ning tihti on mul häbi, et isegi kerjusele pole midagi ulatada. Ta laulab ja sirutab käe, aga sul pole võimalik tasuda ta laulu, ning sa jooksed kui tõbine temast mööda – siis on nii, nagu jookseksid sipelgad mööda selga! Isegi taskud õmblen ma vahel kinni, sest mul pole midagi sinna sisse panna.”
„Võta mind kaasa!” kordas Loki paluvalt.
„Ja ikka tõesti tahaksid tulla?” küsis poiss kahtlevalt.
Ta istus uuesti tüdruku kõrvale, naeratas, paitas ta pead, ning ta sõrmed värisesid.
„Ma tean,” ütles Loki, „et peaksin jääma siia, sest minu minnes variseb isa hauda. Kuid ma kardan, et kui sõidad, ei näe ma iialgi enam sind. Olen elus näinud vaid mööduvaid parvetajaid ning keegi neist pole järgmisel aastal enam tagasi tulnud. Kaldale jäävad vaid tuleasemed ning põlenud tukid.”
„Kas tead, Loki,” lausus Nipernaadi äkki rõõmsalt, „mina polegi parvepoiss. Ning tolle vaesusega on ka lugu väga küsitav. Tõsi küll, kui päris avalik olla, siis kümmet vesti ma küll ei kanna ning igas vestitaskus miljonid ka just ei vedele, aga ühte ja teist leidub mul siiski. Ohoo, ega nood asjad nii väga halvad olegi, kui nii väga, väga hoolikalt otsida, siis ikka leidub ka midagi. Vaata, Loki, mina arvan toda asja nõnda, et isa me peaksime ikka natuke hoidma. Ta on ju nii vana ja jõuetu ning ta päevade arv polegi enam suur. Ja asja võiks üsna hästi ka nõnda korraldada, et viin oma parve mereni, võtan juudilt palga ja tulen siia tagasi.”
Saabus öö. Kuskil kaugel kukkus kägu järelejätmatult. Nahkhiired tiirlesid üle vee. Hurtsikust kuuldus Kudisiimu rahutu köhimine.
„Kas tead, Loki,” hüüdis Nipernaadi, „ma lükkan parve vette ning sõidutan sind? Sa ei teagi veel, mis tähendab kiires voolus edasi tormata. See on väga ülev ning jube tundmus. Veed sulisevad ja vahutavad su ümber, tähtedes taevas hiilgab ja sätendab üleval ning all – tormaksid kui muinasjutulise vaibaga mööda õhu lõpmatuid ruume. Ning mina hoian sind tugevasti, tugevasti, et sul isegi hingata on raske. Ei, sa kardad öist sõitu? Parve võiks ju nööriga pärast vastu voolu tagasi vedada, ega see mul nii väga raske olegi. Ehk tahad, ma võtan sind kätele ja kannan sedaviisi mõne kilomeetri? Vaata, mul on tugevad lihased, oled nagu sulg mu kätel. Või veel parem, ma teen sulle pajukoorest ilusa pilli ning sa puhud ja ma saadan sind kandlel? See polegi nii inetu, nagu sa ehk arvad.”
Ta jäi kurvaks ja lausus õhates:
„Nüüd tean ma küll: sa ei usu mind, sa arvad, et olen petis ja ei tulegi enam tagasi. Sa arvad, et olen kõlvatu ja aina valetan, ning siis pole sul enam tahtmist ei pilli ega mängu järele!”
Ta tahtis koguni tõusta ja ära minna.
Loki viskas käed ta kaela ning hüüdis:
„Usun sind, usun!”
Ta suudles poissi, hüppas püsti ning lendas kui lind hurtsiku poole.
„Loki, Loki!” hüüdis poiss järele.
Ta oli korraga kui hullunud, jooksis siia ja tänna, tüdruku nime korrates.
„Loki,” rääkis ta enesele, iga sõna otsekui paitades, „väike Loki, ma tulen tagasi ning ei peta sind. Sa oled ju nii väike, et isegi putukas paistab su kõrval kui hiiglamägi. Ma ei julgegi sind kätele võtta, oled kui tolmukübe, mis võib sõrmede vahelt maha libiseda.”
Ta rääkis enesega, kõndis kaua mööda metsi, täis õrnust ja joobumust. Ta otsis Lokile uusi võrdlusi ning oli õnnelik, kui see tal õnnestus. Oli hilja, kui ta lõpuks tagasi tuli ning hurtsiku pööningule magama läks. Isegi unes liikusid ta huuled, otsekui jätkaks ta oma õrnuste rääkimist.
Teise päeva hommikul, kui Nipernaadi ärkas, seisis Habahannes hurtsiku ees. Ta hoidis piipu hammaste vahel ning isegi rääkides ei võtnud seda suust.
„Silver, vana käbi, sulle olla parvepoiss külla tulnud?” hüüdis ta üle läve tuppa. „Ei mina seda uskunud, rääkisin, et ega üks mõistlik parvepoiss Silveri hurtsiku uksest sisse mahu, võib-olla on mõni küürakas või nii. Mall aga ei jäta rahule, ütleb, et olla juba mitmendat päeva siin ning päris sirge olla teine. Mina aga ei uskunud, tulin ise vaatama.” Ning kui hurtsikust ei vastatud, küsis ta kärsitult:
„Noh, on või? Ehk ei ole või?”
„On, on!” vastas Nipernaadi pööningult alla ronides.
„Või sina oledki too parvepoiss!” imestas Habahannes. „Seni on ikka nõnda viisiks olnud, et parvepoisid minu juures peatuvad, ikka seal, kus süüa saab ja juua saab ja muidu lustlik olek. Noh, parvepoiss, võta siis müts ja teeme minekut, pole meil siin suuremat vahtimist midagi!”
Nipernaadi istus murule ning naeris.
„Ah ei tule või?” küsis Habahannes vihaselt. „Pean koerad järele saatma või? Minu põlde ei tahagi näha, minu tütart ei tahagi teretada? Hakkad vist keretäit teenima? Või on too vana käbi sinu ära nõidunud, et oled kui koer ketiga ta hurtsiku juures kinni? Ei tahagi vaadata mu rikkust ja vara?”
Nipernaadi tõusis murult, astus Habahannese juurde ning lausus kahetsevalt:
„Kui vaene, kui ütlemata vaene sa oled, Habahannes. Olen mina küll maailmas ringi kolanud, kuid niisugust santi peremeest pole ma veel näinud. Lind lendab ning ta pole sinu, putukas roomab ning ta ei kuulu sinule. Su põllud on kui sood, kus kasvab vaid sammal ja suliseb vesi. Su maja on kui mesipuu, kuhu mahub vaid pisike putukas. Ning su taskud on tühjad, tuuled käivad neist läbi. Ega muidu oleks sa Kudisiimu avitamata jätnud, vähemalt ühe mullika oleksid talle ikkagi andnud. Kuid sa ise oled vaene ja armetu ning sul pole isegi teist kuube, mida võiksid oma naabrile annetada!”
„Või varandust käsid mul pillata,” karjus Habahannes vihaselt, „vanale käbile pean oma pudulojuseid andma!”
„Sul ei ole ju enesel midagi!” hüüdis Nipernaadi kärsitult vahele. „Ma pean vist õpetajat paluma, et ta kirikus sinu jaoks mõne marga korjaks, muidu jääd ehk päris nälga. Kõhunahk kuivab selgroo külge kinni, siis ei leota teda lahti ei õli ega bensiiniga. Temal mõned varandused või mõni rikkus! Tule parem mind korraks vaatama, ma näitan sulle oma rikkusi, nii et sa jääd pimedaks kui sõnn, kurdiks kui puu. Mul purjetab tuhat laeva mööda meresid ning nad on täis kulda, vilja ja siidi. Tuhat rongi kihutab mööda maid ning nende koormad on rohkem väärt kui kaks kuningriiki kokku. Sajad tuhanded töölised otsekui sipelgad kaevavad maa sügavustes mulle kulda ja hõbedat ning igaüks neist on küürus kullakottide all! Tule vaata mu põlde, nad algavad seal, kus päike tõuseb, ning lõpevad seal, kus ta õhtul kaob, aga