Toomas Nipernaadi. August Gailit
Читать онлайн книгу.
nootasid ning tõmbavad kõik unnad ja põhjanöörid salaja välja. Pean tihti nendega kaklema ja lahinguid lööma, sest isa on mul päris abitu ja vana ning ei jõuagi muud teha kui õnge otsas vahtida. Pean teda igal pool aitama, minuta ei jaksa ta midagi teha. Olen päris hädas vendadega, eriti Joonatan on vallatust ja kurja täis ning ei anna mulle silmapilkugi rahu. Kord laseb põhja mu küna, kord lööb kiviga akna sisse, ikka sepitseb ta mõnd kurjust.”
Saabus õhtu. Õhk oli palav ja lämmatav. Järv tumenes, värvid tuhmusid ta pinnal. Puud ja põõsad heitsid veele pikki virvendavaid varje. Siit-sealt tõusis sinakas udu. Kaislast kostis läkastav köhimine.
„Vaadake, peangi isale järele sõitma,” lausus tüdruk künasse hüpates. Kiirelt vehkles ta mõladega, veepiisad lendasid ta ümber kui jäised killud, pikk virvendav lohe jäi küna taha looklema.
„Uhuu!” hõiskas tütarlaps mõlasid künasse tõmmates ning kuulatama jäädes. Kaislast tõusis valge pea ning vibud.
„Siin, siin!” köhis vanamees.
Nipernaadi sammus kodu poole.
Aknal põlesid küünlad. Toast kostis naiste kriiskav laulmine. Vennad istusid murul ning tülitsesid.
„Ma ütlen veel üks kord – ja see olgu viimne,” hüüdis Peetrus, „talu peremeheks peab hakkama Joonatan! Ta on meist noorim ning peab sõna kuulma. Nii on iga perekonna komme ja seadus, et nooremad kuulevad vanemate ja targemate sõna. Teisiti ei saagi olla, sest muidu poleks ühtki korda ega õigust. Joonatan saab talu, ta pole oma nooruse tõttu veel sedavõrd rikutud kui mina Paulusega, ta võib veel end parandada ning korralikuks peremeheks saada. Meie Paulusega aga läheme siit ära, ei meeldi meile see talu ega need inimesed. Seitse nahka võtavad meilt maha, kui siia jääme – niisugused on meie naabrid. Kuni ema elas, polnud veel viga, kartsid ta lõuavärki ja rusikaid, nüüd aga pole vähematki elamist!”
„Nii jah,” lausus ka Paulus, „meie läheme siit ära, hoopis kaugele. Mõne aasta pärast aga, kui talu on juba seatud paremale järjele, maksab muidugi Joonatan meie osad välja, sest egas säärast varandust ilma saa anda.”
„Maksku või ärgu maksku, aga peremeheks peab ta hakkama,” lausus Peetrus. „Isegi perenaise muretseme talle, pulmad ja varrud teeme, võtku aga talu.”
„Ei, ei!” karjus Joonatan vehkides. „Ei saa minust mingisugust talupidajat ega peremeest. Pole ma atragi peos hoidnud ega tea külvi ja lõikuse aegu. Või ihuvad naabrid minu peale vähem hammast, luude ja karvadega panevad nahka. Võtku talu kas või sarviline, kui aga äraminek kätte jõuab, lähen ma kaasa.”
„Noh, nii see asi küll ei lähe!” pahandas Peetrus. „Üks meist peab siiski peremeheks hakkama ja tallu jääma. Loodetavasti sünnib see ilma üleliigse kakluse ja naha peale andmiseta. Pane seda tähele, Joonatan, ilma naha peale andmiseta. Oleks häbi kohe pärast ema surma talu müügile lasta, seepärast peab üks meist kõik oma jõu ja osavuse kokku võtma, et talu kord oleks hea ja ilus. Ning selleks on kõige kohasem mees Joonatan.”
„Nii jah,” lausus jälle Paulus. „Joonatan jääb tallu, see on otsustatud. Aga maksma peab ta meile. Arved tuleb teha, hooned, põllud ja loomad tuleb ilusasti ära hinnata ja kirja panna. Ning siis, kui õige aeg tuleb, maksab vend Joonatan muidugi meie osad ausasti välja, nagu kord ja kohus!”
„Ei, ei,” põikles Joonatan südikalt vastu. „Ennem lidun metsa või lähen Puusliku juurde sulaseks, aga siia ma küll ei jää. Kust võtan ma tüdrukuid ja sulaseid, kust võtan perenaise? Ning kui see võõras inimkari tallu jõuab, mis elu või olu mul enam on! Ei saa minust peremeest, pange või tuli räästa alla!”
Juba kerkis Peetruse rusikas ning Paulus hüppas kui härg püsti, kuid siis lausus korraga Toomas Nipernaadi nende selja taga:
„Aga armsad sugulased, miks te tülitsete – peremeheks hakkan mina!”
Ta istus kohmetanud vendade juurde ning rääkis:
„Jah, armsad poisid, ei paku täismehele suuremat lusti see adra taga vantsimine ning mullika järele jooksmine. Kui päris avalik olla, nagu see sugulaste vahel kombeks, siis pean ka mina kurbusega tunnistama, et võtku raibe toda talutööd ja askeldust, vinna kas või kõht katki, aga kasu sest kõigest pole vähematki. Seesama väike ja kopitanud viljaterake, mis ehk tööst ja vaevast üle jääb, läheb kroonule maksudeks ja papile meeleheaks. Nii tööta ja lõhu, jääd ruttu vanaks, tõmbud looka kui tuppa toodud kadakaoks, silmad lähevad rähma täis, nina paistetab siniseks, nagu oleks eluaeg kõrtsis kükitanud, aga lõbu ja lusti sest elust pole. Kanna ja külva ning ära jäägi rahulikult ootama, kunas seemnekene idaneb, vaid litsu kõigest jõust kähku kirikusse palvetama, et taevane isa ei uputaks su vilja vihmaga, ei kõrvetaks põuaga, ei külmetaks hallaga, ei murraks tormiga, ei laastaks metsloomadega – kõik su töö ja vaev on ühtepuhku Issanda peos kui värisev linnuke kulli küüsis.
Karda ja värise päevast päeva ja ööst öösse, uuri pilvi ja vaata tuult, sest iga õnnis silmapilk võib tuua sulle hukatust, et külvist jääb järele vaid sõtkutud pori. Mul enesel on talu, noh, olen teda raiska pidanud terve oma elu, nooruse ja jõu olen sinna matnud, ja kui te nüüd minult küsite nii päris avalikult, et ütle, armas Nipernaadi, kätt südamele pannes, on su talu sulle kordki elus valmistanud väikest meelehead, siis pean pea üpris longu laskma ning olema üsna vait. Nelikümmend aastat on mu turjal, maast-madalast olen kündnud, äestanud, mullikaid ja sigu kasvatanud, heina niitnud ja põlde väetanud, aga ütlen teile, armsad poisid, rõõmu on mul vähem olnud kui lumeküllasel talvel varesel teri. Andsin talu nooremale vennale, ning kas teate, otsekui kivikoorem langes mu õlgadelt, jätsin sõbrad ja tuttavad kähku jumalaga ning tulin vaatama, kustpoolt maa lahti.
Nii vaatlen nüüd ka teid ja mõtlen, oh te taeva laiad kaared ja väeti inimpoeg nende all, et kolm tugevat ja tarka meest ning peavad end talutööga tapma. Seda võivad teha ju niisugused Puuslikud, kes kogu oma keha ja aruraasukesega on maa külge kinni kasvanud kui takjas tee äärde. Olgu siis veel, et sul on käes mõni majoraatmõis või midagi selletaolist, siis on vähemalt toda au ja uhkust ja popside kadedust. Talu aga on lollile pilkeks ja targale nuhtluseks!”
„Õigus, õigus!” hüüdis Joonatan rõõmsalt vahele.
„Õigus küll, aga sina ole üsna vait!” noomis teda Peetrus.
„Nojah,” jätkas Nipernaadi vaimustusse sattudes, „praegusel ajal elab inimene vaid ärist ja ärile. Praegu on täismees vaid kaupmees ja hangeldaja, tema on alati see, kes võtab raha; sina aga oled ikka see, kes raha annab. Nii mõtlen ka teist, et kuidas oleks, kui te kolmekesi kokku lööksite ning asutaksite näiteks kas või mõne kino? Praegu on säärased masinad, et viska pilt sinna sisse ning masin näitab sulle sääraseid lugusid, et naera kas vats pooleks. Linnas juba töötavad seesugused masinad igal tänavanurgal, maal aga on nad suureks uudiseks. Võiks näiteks laadalt laadale käia, seks pole muud tarvis, kui ehita presendist putka üles, pane masin käima ning raha voolab kui aganaid. Et maarahva uudishimu äratada, võiks ju ukse ette veel asetada mõne pärdiku või midagi sarnast.
Ah, armsad poisid, elu algab alles siis, kui su taskud on raha pungil täis, siis jooksevad su järele niutsatades kõik need Puuslikud, Miilad või kuidas nende nimed olid. Läheb äri hästi, tulete tallu, nii päevaks või kaheks veidi vaatama ja uhkustama. Ega teie siis enam kellegagi pruugi rääkida, siis tulevad Puuslikud teie juurde ning paluvad teilt paar lahket sõna südame kosutuseks. Teie aga muhelete pihku ning käsite Jankal küsida, et mis tol härra Puuslikul õige tarvis on?
Ning mis teil häda, ema jättis kaunis tüseda käputäie sularaha, võite sellega teha nii ja teisiti, nagu süda soovib.”
„Õige küll!” ütles nüüd Peetrus.
„Asja peaks siiski põhjalikult kaaluma,” arvas Paulus.
„Noh, sina ikka oma kaalumistega!” pahandas Joonatan. „Oi poisid, see number oleks tõesti midagi suurepärast! Kujutlege vaid enesele hetkeks vana Sirkli Madist, Puuslikku ja Tõramaa Mikku, kuidas nende näod venivad kadedusest laiaks, kui meil hästi läheb ning kord härrasmeestena