Toomas Nipernaadi. August Gailit
Читать онлайн книгу.
süngelt ja lootusetult, et pole head oodata – ei see juurikas veel maailma jäta. Ning pojad heitsid uuesti murule, vahtisid pilvi ja haigutasid ning ootasid kannatlikult paremaid teateid.
Nad olid kartnud ema rohkem surmast, sest kadunukene oli olnud väga valju iseloomuga, ta raske rusikas oli tihti tuuseldanud sõnakuulmatuid poegi. Või mis ta pidi muud tegema, kui talu põllud jäid sööti, vili koristamata, loomad talitamata, pojad aga viitsid Issanda päevi küll metsas küttides, küll järvel õngitsedes, küll ka küla simmanitel vaenlasi pussitades. Nad põgenesid talutööst kui kured talvest, olid laisad ja riiukad. Isa, kiriku kadunud vöörmünder, kelle elu oli kulunud kodu ja kiriku vahelisel teel, oli neile jätnud ühes laiskusega ka piiblist võetud nimed, nii kutsuti vanemat poega Peetruseks, keskmist Pauluseks ja nooremat Joonataniks. „Hoidke, poisid, iisraeli rahvas tuleb kõiges oma võimus ja vägevuses!” hüüdsid külapoisid poegi tulemas nähes. Tahes või tahtmata pidid pojad oma au kaitseks vemblad ja pussid kätte võtma. Ning pärast seda oli jälle küllalt põhjust nädalate viisi haavu parandada ning kuskil pööningul, ema eest varjul, kaevata, ohata ja logelda. Siis oli Janka neile ainsaks toeks ja abiks, see tassis nende peiduurkasse leiba ja liha. Häda aga poegadele, kui ema nad kätte sai, siis rõkkas küla poiste kisast ja ema vandumisest. Nii pidi perenaine ikka üksi kõik talutööd tegema või palgaliste sulastega leppima.
Nüüd, ema surres, tundsid nad korraga valdavat hirmu ja ei teadnud, mis teha. Kaua arutasid nad tekkinud olukorda.
„Kuule, jõmpsikas,” ütles lõpuks vanem vendadest, „ega vist paremat nõu üle jää: jookse kõik naabrid läbi ning teata meie õnnetusest. Kuid vaata, nadikael, et sa seda hästi teed, et külarahvas mitte arvama ei hakkaks, nagu oleks meil nüüd hea meel või midagi sarnast! Ütle, et oleme kurbusest maas nagu sõnnid piksest pikali löödud, et meie ei oskagi enam muud teha kui ohata, nutta ja oma päid meeleheites vastu emakest maad taguda. Ja ütle, kui nad kohe ei tule, siis võib ka meid tabada meie õnnetu ema kurb saatus. Nõnda, ja nüüd jookse!”
Janka pistis üle nurme kui tuul. Ta oli uhke ja liigutatud, et tähtis ülesanne oli temale usaldatud. Õhinaga talust tallu joostes ei läbenudki ta pikemalt jutustada kadunukese surmast. Kiirelt ust avades karjatas ta üle läve tuppa: „Liis Nõgikikas on surnud – tulge kohe teda vaatama!” – ning tõmbas paugutades ukse jälle kinni, et õhinaga järgmisse tallu lennata.
Maanteele jõudes tuli talle Toomas Nipernaadi vastu.
„Liis Nõgikikas on surnud, mine vaatama!” karjus Janka jooksuhoos ka temale.
Nipernaadi seisatas ja vaatles karjast.
„Oota ometi, tulihark,” lausus ta naeratades, „peatu natuke ning räägi, kes oli too Liis Nõgikikas!”
„Pole mul aega ühtigi!” vastas poiss tõsiselt, istus aga ometi Nipernaadi kõrvale tee äärde.
„Ja sina ei tundnudki toda nõida?” küsis Janka imestades. „Oi Jessuke ja pühad prohvetid – vana sarviline ise oli ta. Ootasime ta surma, et silm sinine, aga mitte ei tahtnud ta lõppeda. Küll kääksus ja piuksus, enne kui hing kurku kinni jäi. Ta raisk oli nimelt väga kuri ja tige; kui tema näppude vahele sattusid, siis polnud enam vähematki lusti. Nagu tuulispask keerles ta talus ning siis lidusime meie igaüks omale poole – kes metsa, kes kraavi, kes ka otse katusele.”
„Vaata ometi,” imestas Nipernaadi, „kes teie siis olite?”
„Mina ja pojad ikka, kes muu,” seletas Janka suure suuga. „Mina, Peetrus, Paulus ja Joonatan.”
Ning Janka hakkas pikalt ja laialt pajatama kõigest, mis ta vähegi teadis: kadunust, vendadest, talust ja selle ümbrusest, sugulastest ja naabritest. Alles siis, kui ta arvas küllalt juba rääkinud olevat, tuli tal järsku meelde oma tähtis ülesanne ning ta hüppas kui ussist nõelatud püsti.
„Oi jessuke,” hüüdis ta ehmunult ning varrukaga suud hõõrudes, „nüüd on tarvis jälle edasi liduda. Sina aga mine koolnut vaatama, päris kindlasti ikka. Ega poisid seal ise midagi oska teha. Nad on kui sõnnid piksest pikali taotud ja surm ei ole ka nendest enam kuigi kaugel!” Nipernaadi mõtles vähe, muheles, vaatas korraks ümbrust ning sammus siis Krootuse poole.
Talu õue jõudes leidis ta pojad ikka veel murul istumas ning tummalt üksteise otsa vahtimas. Ta pani kandle seina äärde, võttis mütsi pihku, teretas igaüht kättpidi ning lausus kurvalt:
„Jumalime, armsad sugulased, raske õnnetus on meid tabanud.”
„Õnnetus jah,” lausus vanem kõigi eest, „ei teagi, mis nüüd teha või kuidas olla. Surm tuli meie emale nimelt väga järsku ja ootamata, kes seda oleks võinud arvata? Peaks vist surmast ka kellamehele ja õpetajahärrale teatama, nemad vist korraldavad tolle ametliku poole. Et see pagana Janka ka tagasi ei tule, teda võiks õige õpetaja juurde saata!” „Küll saame kõigega hakkama,” lausus Nipernaadi julgustades.
Ta astus ees ning vennad hiilisid kartlikult ta järele. Tuppa jõudes jäi Nipernaadi koolnu voodi ette seisma, luges huuli liigutades vaikselt palvet ning pigistas siis kadunukese silmad kinni. Siis hakkas ta hoolikalt peatsit, jalutsit ning laekaid tuuseldama. Koti alt ta leidis talu paberid ning rahapuntra. Paberid andis ta vanemale vennale, raha aga luges hoolikalt üle, nimetas summa ka vendadele, pani selle siis laekasse luku taha ning võtme pistis esialgu oma tasku. Sellega valmis, tõi ta õuest lauad, asetas nad pinkidele ning tõstis vendade abiga koolnu lautsile.
„Mis nüüd edasi tarvis teha, on juba naiste asi,” lausus ta.
Varsti täituski suur tuba naistega. Ohates ja hädaldades tiirlesid nad tüki aega koolnu ümber otsekui harakad veel liigutava looma ümber. Siis aga hüppasid äkki koolnu kallale ning kohe algas palavikuline tegevus, keedeti vett, otsiti kirstust puhtaid riideid ja varsti oli perenaise laip naiste sõrmede vahel kui pesupundar, mida hõõrutakse ja nühitakse otse vihase joobumusega.
Nipernaadi juhatas nende tegevust kui oma inimene. Kapist oli ta leidnud viina, jõi ise, andis ka naistele ning kiitis kadunukese häid omadusi. Siis astus ta välja.
Ta ruttas järve äärde. Päike roosatas vastu liginevat õhtut. Õhk muutus sinakaks, kiired paistsid kui läbi udu. Järvele ilmusid punased lapid. Pilved peegeldusid selles kui sukelduvad luiged. Nipernaadi istus kaldale ning vaatles. Kaislas sulpsatasid kalad.
Äkki kuulis ta tütarlapse karjatust. Ta hüppas püsti ning hakkas jooksma karjatuse suunas.
„Rästik, rästik!” hüüdis alasti tütarlaps veest välja joostes.
Nipernaadi viskas räti ta õlgadele ning haaras ta sülle.
„Rumal, ära karju, ega rästik vees midagi paha tee,” naeris ta.
Tüdruk vaatas hirmunult võõra otsa. Märjad juuksed rippusid üle alasti õlgade. Üle põskede ja punase suu veeresid veepiisad. Ta oli kohmetanud ja rabeles. Nipernaadi pühkis varrukaga ta märja suu puhtaks, viskas talle särgi ning undrukunartsu kaela ning lausus:
„Ära karda, ega ma halb mees ole. Olen siin võõras, mu kodu on kaugel siit, sealpool metsi ja nurmi. Olin veidi ringi rändamas ning sattusin päris juhuslikult täditütre matusele. Ütle, kuidas on sinu nimi?”
„Miila,” vastas tüdruk häbelikult.
„Ära rabele, Miila, saame parem sõbraks,” lausus poiss.
Veidi eemal seisis väike kalurionn. See oli savist ja õlgedest koobas, mille turjal lasus lai katus. Väikesest korstnast tõusis suits. Tüdruk vaatas kärsitult sinnapoole.
„On see sinu kodu?” päris Nipernaadi.
Tüdruk noogutas pead. Ta nägu punetas vastu laskuvat päikest, silmad sädelesid õhtu palanguist. Ta oli veidi toibunud ehmatusest ning oli kahevahel, kas joosta kohe kodu poole või jääda veel vähekeseks paigale. Punased huuled tõmbusid naerule, ta vaatles poissi, ning et midagi lausuda, ütles:
„Liis oli halb inimene, poistest pole põrmugi asja.”
„Noh muidugi,” oli Nipernaadi kohe nõus. „Need mõned inimesed või see mõni talu! Tuul puhub igast kaarest tuppa,