Toomas Nipernaadi. August Gailit
Читать онлайн книгу.
reis. Aga säärast kirja meilt saades hakkab temagi naerma ning lööb kepsu kui meeletu. Vaata mul noorust, ütleb ta, vaata mul ometi noorust, või nii rutt ja kibe oli neil! Sa tuled ometi minuga?”
Loki tõstab nutetud silmad ning katsub naeratada.
„Ei, sa ei vasta veel, sa põikled veel, sa ei taha ikka veel parvepoissi uskuda!” hüüdis Nipernaadi vaimustusega. „Su silmad tahavad juba naerda, aga huuled tõmbuvad jonnakalt viltu ning sa ei lausu midagi. Kas arvad ikka tõesti, et Nipernaadi võib sind petta?”
Ta hüppas püsti, ringles mööda tuba ning jooksis siis uuesti tüdruku juurde.
„Miks sa ei usu mind?” hüüdis ta kibedusega. „Mida peaksin tegema, et sa loobuksid kahtlustustest? Mall on rääkinud sulle kadedusest üht ning teist ja väike Loki ei leiagi enam lohutust!”
„Oota,” tuli tal korraga meelde ning ta hakkas puistama oma taskuid, „säh, võta see nuga, olgu see sulle tõenduseks, et Nipernaadi ei valeta iialgi. Ja siin on üks väike peegel, vaata, kui ilusasse nahka on ta seatud. Võta ka see korgivinn ja mu taskuraamat. Ta on täis kenamaid luuletusi, mida olen korjanud nooruses igasugustest raamatutest ning mis on mulle olnud nii ütlemata kallid. Oh jumal, mul pole enam midagi anda Lokile tõenduseks, et armastan ja hoian teda.”
Ta soris taskutes ning oli närviline ja õnnetu. Kuid siis tuli tal midagi meelde ning ta näos peegeldus õnnelik naeratus.
„Ohoo,” hüüdis ta rõõmsalt, „ma polegi nii vaene! Nüüd leidsin ometi asja, mis annetan Lokile oma truuduse tõenduseks! Võta mu kannel, Loki, võta mu ilus kannel! Ning kui põrguväed ise peaksid takistama, siis kandle järele tulen ma ometi tagasi. Mis on Nipernaadi kandleta – otsekui hingeta puu! Tule, Loki, kandle viisin ma juba parvele, toome ta siia ja anname Lokile, et ta ei kahtlustaks mind enam!”
Nüüd tüdruk juba naeratas ning ütles:
„Pole tarvis, usun sind ka kandleta!”
„Usud mind ka kandleta?” ei tahtnud Nipernaadi uskuda.
Ta vaatas tüdrukule umbusklikult otsa.
„On’s see võimalik?” päris ta. „Usud mind ka kandleta? Ning tuled minuga kaasa?”
„Jah, tulen!” lausus Loki.
Ning muud polnud Nipernaadil tarvis. Ta on jälle rõõmus ning jookseb kärsitult siia ja sinna, iga puud, iga linnupesa jumalaga jättes. Hakkab hämarduma, tuuled toovad taevasse pilvede lesti. Kuid siis tuleb tal äkki meelde, et mullikas laudas on põhuta, ta otse ehmub, ronib kiiresti pööningule ja hakkab sealt kõrrepuru maha ajama.
„Sul on aeg parvele minna!” hüüab ta Lokile, ise põhuga askeldades.
„Jah, jah!” ütleb Loki, kuid ta ei rõõmusta, ei hõiska – kõnnib kui unes, silmad maa küljes kinni. Ainult harva tõstab ta neid, siis pudendavad nad pisaraid kui pärle.
Kui Nipernaadi on valmis oma viimase tööga, avab ta tasa ukse ning vaatab üle läve hurtsikusse. Silver Kudisiim magab juba, hall habe kui põõsas silme ees. Loki voodi on aga tühi.
Küllap on vist juba läinud parvele, mõtleb Nipernaadi ning ruttab pooljoostes jõele. „Loki, sa tulid siiski!” hüüab ta rõõmsalt, tüdrukut parvel istumas nähes. See on mässinud enese rätti ning ladunud kompsud enda ette. Nipernaadi kobab pimeduses, päästab parve ja lükkab selle voolu keskele. Mustas taevas valendavad üksikud tähed. Puud ning põõsad tormavad kiirelt mööda. Mõni ehmunud lind tõuseb luhast ning jubedalt huigates kaob metsatihnikusse. Nipernaadi seisab parvel, seda kui laeva tüürides ja juhtides. Käänakuil jookseb ta küll ette, küll taha ning annab parvele pootshaagiga õige suuna.
Siis istub ta tüdruku kõrvale ning võtab ta käed.
„Miks oled nii kurb ja ei räägi sõnagi?” küsib ta murelikult. „Su käed on täna nii külmad ja luised – ma ei tunne neid enam. Vaata, vaata, kuis langes täht, pikk tulejuga jäi musta taevasse kui lohe. See tähendab head, väike Loki, langevad tähed tähendavad ikka head. Kuuled, kuis öö vaikuses mühavad veed, ega sa ometi karda? Kuis peaksin lõbustama sind, mis peaksin rääkima sulle, et su mustad mõtted haihtuksid kui pilved? Ah, Loki, ole rõõmus ja hõiska, terve elu seisab meie ees kui võluv muinasjutt. Ehk tahad, ma mängin sulle kannelt ning laulan lugu rüütel Sinihabemest ja ta seitsmest naisest? Ah, sa ei vasta, mul hakkab sinuga hirm.”
„Mida peaksin ütlema sulle?” küsis tüdruk vaikselt itsitades. Nipernaadi kuulatas, laskis käed lahti ning lausus pettunult:
„Isegi su hääl on täna nii võõras, säärast kalki kõla pole ma veel kuulnud. Ütle, Loki, mis sinuga on?”
Tüdruk tõmbas räti pea ümbert, pööras näo poisi poole ning naeris.
„Ma polegi Loki!” ütles ta.
„Mall, Mall!” hüüdis Nipernaadi püsti hüpates. „Missugune sarvik on toonud sind minu parvele? Tagasi, tagasi pean sõitma!”
Ta haaras pootshaagi ning hakkas kaldale tüürima.
Mall tõusis püsti, astus Nipernaadi juurde ning lausus käskivalt: „Jäta see tembutamine, parvepoiss! Tagasi joosta pole sul vähematki mõtet. Ehk kuhu lähed sa tolle metsas kasvanud tüdrukuga? Või mõtled ise metsa elama minna ning matta sinna rappa terve oma elu? Sa sarnaned oma kõnede ja juttudega, aga need on kärsitud ja visklevad kord siia, kord sinna. Ühtegi suve ei pane sa seal vastu: esimene nädal laulad ja hõiskad, teisel oled juba kurb, kolmandal aga tunned, kuis Loki on muutunud raskeks kiviks su südamel. Säärane oled sa, parvepoiss!”
Ning kui Nipernaadi pootshaagi kõrvale viskas, astus tüdruk üsna ta lähedale ja ütles paluvalt: „Võta mind enesega kaasa, Nipernaadi, kas aastaks, nädalaks või ainsaks ööks! Miks olen ma halvem Lokist?” Nipernaadi heitis parvele pikali ning nuuksus:
„Loki, Loki!” sosistas ta kui meeletu.
„Loki pole sulle!” ütles Mall järsult ja vihaselt. „Mina keelasin teda kaasa sõitmast ning kirjeldasin sind talle kui petist!”
Nipernaadi tõusis püsti, viskas kandle üle õla, ning kui jõe käänakul ujus parv kalda lähedale, hüppas ta kaldale. Sõnagi rääkimata, tõsine ja sünge, lükkas ta parve tüdrukuga keset voolu.
„Appi, appi!” hüüdis hirmunud tüdruk.
Parv liikus kiirelt voolus edasi.
Toomas Nipernaadi
Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed.
Ööd viitis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vaheldusrikkast maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järvekaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges sinenduses.
Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. Uudishimulikkude pärimistele vastates naeris ta laia suuga ning rääkis, et rändavat niisama veidi ringi, et vaadata, kustpoolt maa õige lahti on. Väsides istus teeäärele, mängis kannelt ja laulis, kuid ta hääl oli kriiskav ja inetu. Tõustes vaatles kaua enese ees avanevat maastikku. Põuased nurmed tolmasid, kaugel silmapiiril tõusid põlevast soost kollased suitsupilved. Metsad sinendasid ning hõõgusid palavusest. – Juhtus nõnda, et samal ajal suri Krootuse talu leskperenaine Liis, kadunud mehe järgi Nõgikikas. Sündis see nõnda, et karjus Janka, kes suikus ahju serval lõunavahet, kuulis korraga kummalist korisemist ning uniseid silmi tõstes nägi perenaise surmaeelset võitlust. Ta vaatas hirmunult ja lõdisedes tüki aega, kui aga perenaise rind vajus äkki kokku ning lõug jäi abitult rippuma, jooksis Janka kui tuulehoost kantuna õue.
„Ära viis põrguline perenaise!” karjatas ta, täis ülevat rõõmu ja vabanemistunnet. Kolm meest, kadunukese pojad, kes lebasid laisalt murul,