Toomas Nipernaadi. August Gailit
Читать онлайн книгу.
sõimlesid ja vehklesid nad seal, kuid Nipernaadil polnud lusti neid kuulata. Ta jooksis Miila juurde.
„Kuule, tüdruk,” lausus ta kurvalt, „kui sa üldse kunagi tahad mulle perenaiseks tulla, siis tule praegu. Muidu võivad asjad tõesti väga kurvalt lõppeda. See oli ütlemata suur rumalus, et ostsin tolle taluloguski. Mida kuramus ma nüüd teen temaga? Kui avalik olla, siis pean tunnistama, et mul pole talust ega põllupidamisest vähematki aimu. Olen elukutselt kingsepp, parandan saapaid ja pastlaid ning teen tarviduse järgi ka uusi. Mu ametiks on laua taga istuda ja liistu ümber keksida, suur särav klaasist muna kui maakera pea ees. Nüüd aga on nad, Issanda narrid, mind tallu üksinda jätnud – mida hakkan ma vaene peale? Ma ei mõista atra peos hoida ega oska lehma ja härja vahel vahet teha. Minu pärast võivad veised kärvata ja hobused lõppeda.
Ah, armas Miila, kas oled kunagi kuulnud, kuidas vinguvad näljased sead? Ma jooksen tuppa, peidan pea padja alla, viskan veel kasuka üle pea, kuid vingumine kostab ka seal, otsekui hoiaks ta oma nina su kõrva juures! Vaata, armas laps, mu sead vinguvad kodus ning ma ei julge üldse enam sinuta sinna tagasi minna. Ütle nüüd ise, mis pean tegema või kuidas pean olema?”
„Miks siis ostsite talu?” küsis Miila.
„Küll võib inimene vahel rumalasti küsida,” pahandas Nipernaadi, „nii rumalasti, et midagi ei oska talle vastata. Lapsed küsivad vahel nii, et ütle, armas ema, miks kassid sünnitavad just kasse, aga mitte elevante? Kust pagan mina seda tean, miks kassid elevante ei sünnita, nalja pärast võiksid nad seda siiski vahel teha! Või kust mina seda tean, miks ostsin selle talu, miks loopisin noile masuurikaile oma rahatagavarad näkku, et sähke, poisid, võtke ja sööge, see on vaese kingsepa töö ja higi, mida ta elu jooksul liistu peal on kokku kopsinud!”
Kuid siis muutus ta äkki lahkeks ja sõbralikuks.
„Vabanda, Miila,” lausus ta õrnalt, „väike tagamõte mul taluostuga siiski oli. Noh, miks mitte, kindlasti oli. Vaata, mina arvasin nõnda, et elab seal järve ääres üks tütarlaps pimedas onnis – mis oleks, kui ostaksin talu ja kutsuksin ta perenaiseks? Küllap vist tema tuleks, ning siis elaksime kahekesi kui Issanda lapsukesed rõõmsalt ja rahulikult. Arvasin, et miks ei peaks ka kingsepal raasuke õnne olema, on ta ju küllalt vaeva näinud ja viletsaid päevi elanud. Ja siis arvasin ma veel, et kui aeg kätte jõuab, ütlen ma tütarlapsele nõnda, et pane nüüd, lapsuke, pühapäevaundruk selga, läheme õige natukeseks vaatama, kuidas too õpetajahärra ka elab ning mis ta muidu teeb. Võibolla võtab meid vastu ning ütleb ka paar lahket sõna? Nõnda arvasin mina, vaene kingsepp, kui ostsin tolle talu.”
Miila vaatas punetades poisile otsa ning ta suured silmad libisesid häbelikult põrandale.
„Teil on kõlvatud mõtted!” lausus ta tasa.
„Miks kõlvatud?” imestas Nipernaadi. „Ehk ei kõlba ma üldse enam? Või armastab Miila mõnd teist?”
Tüdruk tõusis kähku pingilt ning jooksis nurka.
„Ei, ei, ei!” hüüdis ta nuuksudes.
„Tähendab siiski?” imestas Nipernaadi.
Ta jäi korraga tõsiseks, soonine nägu tõmbus närvlikult kokku, ta seisis keset tuba, võttis siis mütsi pihku ning ehtis minekut.
„Head päeva, Miila,” lausus ta. „Ma ei tule enam sind tülitama ja kiusama.”
Kui ta aga tüki maad oli läinud, jooksis Miila talle järele. Poisi juurde jõudes jäi ta seisma, vaatas häbelikult maha ning ei lausunud sõnagi.
„Sa tahtsid vist midagi öelda?” küsis Nipernaadi.
„Jah,” vastas tüdruk vaikselt. „Ma tulen teile perenaiseks, kuid teie ei tohi enam iialgi rääkida säärast kõlvatut juttu.”
Ning selle öelnud, ruttas ta joostes koju.
„Ta tuleb, ta tuleb!” hõiskas Nipernaadi. Millegipärast valdas teda kärsitus ja joobumus, ta jooksis kui poisike metsa, tiirles puude vahel, noppis lilli ning vilistas. Ta ei hoolinud enam millestki, ta naeris, laulis ja oli õnnelik. Siis jooksis ta lepistikku, kus Janka karjatses lehmi.
„Kuule, poisu,” hüüdis ta rõõmsalt, „kas tead uudist, homme tuleb meie tallu uus perenaine!”
„Kes?” päris karjus.
„Miila!” vastas Nipernaadi võidurõõmsalt.
„Ah too tütarlaps sealt järve äärest?” küsis Janka pettunult, nagu ei tunnistakski ta Millat õeks. „Tolle üle pole suuremat põhjust rõõmustada, too pole kadunud perenaisest põrmugi parem!”
„On ta siis kuri?”
„Ja kuidas veel!” seletas Janka autoriteetselt. „Oi Jessuke ja pühad prohvetid, nüüd algab siis jälle üks nahanülgimine ja selja peale andmine.”
Ning ta sülitas, ohkas kõigest südamest ja jooksis siis longates lehma järele, kes oli läinud rukkisse.
Teise päeva hommikul tuli Miila tallu. Ta käes oli kompsuke, selle viskas ta endise perenaise voodisse ning jooksis siis kohe välja talitama. Terved päevad askeldas ta talus ning Nipernaadi nägi teda vaid enesest mööda jooksvat. Õhtul aga, kui talu tööd olid tehtud, ruttas ta jälle koju, hoolitses isa eest, keetis talle süüa ning heitis hetkeks magama, et järgmise päeva hommikul jälle tallu tulla. Küll katsus Nipernaadi teda hetkeks peatada, küll meelitas kandle, laulu ja jutuga, kuid tütarlaps ei lasknud end eksitada. Kui tulihänd tiirles ta talus. Nipernaadi istus ja vaatas, kuid lõpuks ei jäänud talle muud, kui hakkas ka ise tööd lõhkuma. Vandus, sõimas, kuid oli siiski hommikust õhtuni väljas.
„Olen aga mina enesele ilusa elukutse leidnud!” lausus ta ohates. Läksid päevad, vendadest polnud midagi kuulda.
Siis aga kuulis Nipernaadi ühel ööl õuest hirmsat kisa ja lärmi. Ta haaras seinalt püssi ja ruttas välja. Suur oli ta imestus, kui nägi vendi koorma otsas selle üle tülitsemas, kes hobuse lahti peab rakendama. Nad olid otsekui sõja läbi teinud: Peetruse käsi oli rätiga kaelas, Joonatani pea oli üsna kinni seotud, mähiste vahelt vilksatas vaid üks silm, ning Paulus oigas ja tänitas, et tal kõik luud-liikmed hirmsasti valutavat.
„Kes kuri teid nii ruttu on tagasi toonud?” imestas Nipernaadi. „Või on aastalaadad võimude poolt sootumaks ära keelatud?”
„Mis tal siin viga seakintsu närides suikuda ja joriseda,” pahandas Joonatan. „Ei tal ole aimu, kuidas ristirahvas vahel endale igapäevast leiba peab teenima!”
„On siis teie äri läinud halvasti?” küsis Nipernaadi.
„Ei, seda just mitte,” seletas Peetrus, „äri läks hiilgavalt, aga nood teised asjad ei läinud põrmugi!”
„Mis siin palju seletada,” hädaldas Paulus, „lähme parem rutem tuppa, mul on säärane nälg, et tooreid kive neelaksin!”
Ning oiates ja vandudes hakkasid nad üksikult vankrist maha ronima. Nipernaadi tõmbas koorma kõrvale, viis hobuse talli ning läks pahaselt vendade järel tuppa.
„Oh Kristuse kannatust ja õhtusöömaaega!” lausus Joonatan. „Jumal tänatud, et veel pärdik ja masinad terveks jäid. Ei mina ole enne näinud säärast verevalamist ja pähetagumist. Kui lõpuks kordnikud pärale jõudsid, oli laadaplats korraga tühi ning polnud enam ühtki sunnikut, kellele kõrri karata ja türmi viia.”
„Mina röökisin küll, et kordnik ja kordnik, kuid kõige palavamal silmapilgul oli politsei otsekui maa alla kadunud!” pajatas Paulus.
Kui nad olid söönud, end kohendanud ja haavu pesnud, jutustas Peetrus:
„Asi oli seesugune, et kolmel laadal tegime ilusat äri, rahvas voolas murruna meid vaatama, ei jõudnud kõiki ära mahutada. See andis meile põhjust väikesed napsid teha, nii et neljandale laadale jõudsime kaunis pommis. Ega sestki suuremat häda oleks olnud, aga Paulusel, kes kassas istus, tuli peenest vahetusrahast puudus ning ta jooksis pisut kõrvale, et seda muretseda. Noh, karmantsikud ja muud kaabakad kasutasid seda aega