Toomas Nipernaadi. August Gailit
Читать онлайн книгу.
kostis Nipernaadi vali ning käskiv hääl:
„Piirake ruttu rukkinurm sisse!”
Mehed ja naised jooksid ähkides ja puhkides rukkinurme poole, vili sõtkuti sootuks maha, kuid pärdikut ei leitud.
„See on vana sarviline ise!” vandusid mehed.
„Vaata seal, vaata seal!” karjatas keegi.
Pärdik jooksis hüpates ning kadus Sirkli rukkisse. Mehed, naised ja lapsed, kes teiba ja kiviga, kes kirve ja saega, kes ka samuti palja käega, tormasid pärdikule järele. Kõiki valdas joobumus ja kütihasart, pärdik pidi kätte saadama, maksku see või inimelu.
„Nüüd tasa ja ettevaatlikult!” karjus Nipernaadi. „Piirake tihedas rõngas rukkinurm sisse ning liikuge ettevaatlikult keskkoha poole. Teibad, kirved ja saed maha visata, ega looma ometi tappa tohi! Ning ärge kisage!”
Rukkinurm piirati sisse ning liiguti aeglaselt edasi, ikka tihedamat silmust pärdiku ümber tõmmates. Hakkas hämarduma. Nagu vikatist varises rukis inimjalgade all. Hinge hoides, tõsised ning ärritusest punased, liikusid inimesed hääletult edasi.
Äkki karjatas Janka: „Käes, käes!”
Ta hoidis pärdikut kramplikult jalgadest ning karjus appi. Paari hüppega oli Joonatan kohal ning haaras väriseva loomakese sülle.
„Oh sina raibe ja Issanda nuhtlus!” hüüdis ta säravail silmil, küll pärdikut armsalt silitades, küll ka teda vihaselt hännast pigistades. „Seitsme kablaga tuleb sind edaspidi siduda, seitsme luku taga kinni hoida.”
„Kätte saime sunniku!” hõiskas rahvas.
Alles nüüd märgati, et päev oli jõudnud õhtule, alles nüüd tulid meelde kodus poolelijäänud tööd, visati kirved kiiresti õlale, võeti saed kätte ning joosti õhinal koju. Oldi tõsised ja tähtsad, nagu tuldaks tulekahjult, mida läks korda suure vaevaga summutada. Kätte saime sunniku! korrati kahjurõõmsalt, otsekui enesele alla kriipsutades oma töö ja vaeva tähtsust.
Sammusid ka vennad puhkides ja ähkides koju, rõõmsad, et nad oma kalli looma olid siiski kätte saanud. Isegi Nipernaadi tundis end kangelasena ning lõõritas rõõmsalt vilet.
Mõni päev hiljem jõudis valla kasak Krootusse.
„Halvad asjad, poisid!” karjus ta juba kaugelt. „Väga halvad asjad! Ega teil nüüd enam elamist ega olemist ole, kõige õigem oleks teil nüüd metsa joosta ning kabel kaasa võtta. Soovitan seda sõbramehe poolest, sest vana Nõgikikas oli mu hea tuttav ning nii mõnegi napsi tegime kadunukesega koos! Teie, pojad, olete aga hoopis lörri läinud, nüüd võib teid parandada üksnes vangirood ja surmanuhtlus!”
„Mida see sant lorab?” küsis Joonatan pahaselt.
„Pole ma sant ühtigi,” vastas kasak kurjalt, „vaid tulen kõrge kohtu nimel, et ometi kord teie koerustele ja kõlvatustele kõva tapp ette panna. Küllalt olete ristirahvast ärritanud, ausaid inimesi tüssanud, vaestele liiga teinud ning süütuid tütarlapsi narrinud, nüüd on ometi kord teie lõõg täis ning silmus ümber kaela, ei pääse te nüüd enam kuhugi, armsad pojukesed!
Kõige esiteks süüdistatakse teid, Peetrus, Paulus ja Joonatan Nõgikikas, Krootuse talus ja Vikavere vallas, selles, et olete kuritahtlikult ja ettekavatsetud plaani järgi otsekui möirgajad lõukoerad või midagi sarnast Madis Jaani poeg Sirkli rukkipõllu sootuks ära tallanud, et seal ei õitse ega kasva enam midagi, ühtlasi nõuab nimetatud Sirkel teilt kahjutasuks sõtkutud vilja eest kuussada seitsekümmend krooni ja neli senti.
Teiseks süüdistab teid nurjatuid Laiksaare talu peremees Peeter Peetri poeg Puuslik, et olete omavoliliselt päise päeva ajal maha raiunud tema salu, mille ta on hinnanud kolmesaja neljakümne krooni peale, nõudes teilt selle summa kiiret maksmist, ühtlasi paludes kõrget kohut kõigi sellekohaste seaduses ettenähtud paragrahvide järgi teid vastutusele võtta omavoli pruukimise ja võõra vara riisumise eest.
Kolmandaks süüdistab teid Mikael Mihkli poeg Tõramaa, et olete terve küla kokku käsutanud, ta rukkipõllu hävitanud, nõudes teilt kuussada kuuskümmend krooni ja omavoli pruukimise, rahva ässitamise ning nurjatu röövretke eest kaelakohtulisele vastutusele võtmist, nagu see seaduses on ette nähtud ning nagu säärast ränka roima seadusega karistatakse halastamata mitmekümneaastase vangitorni heitmisega.
Neljandaks – ”
„Issand jumal, aitab juba!” oigas Joonatan. „Mul tõusevad juba juuksekarvad püsti, pea käib ringi ning oksendamiseni on ainult üks hetk!”
„Ega selle mehe suuvärk nüüd niipea enam peatu, jahvatab kui aganaid meile vastu silmi!” ütles Peetrus kibedalt.
„Neljandaks,” jätkas kasak, „süüdistab teid, Peetrus, Paulus ja Joonatan Nõgikikas, jällegi Krootuse talus ning jällegi Vikavere vallas, süüdistab teid Jaan Ivani poeg Kuslap ühe kirve ja ühe sae varguses! Ja nimelt murdvarguses, millest seadus räägib kui kõige jõledamast, kõige näotumast teost!
Viiendaks – ”
„Veel, ikka veel!” oigas Joonatan.
„Kasakal on õigus, ega nüüd küll vist enam sunnitööst pääse!” nuttis Paulus.
„Viiendaks,” jätkas kasak, „peate homme ilmuma vallamajja ning esinema oma seletustega, sest kõik need süüdistused saadetakse kiires korras kohtule edasi! Ja nüüd,” lõpetas kasak, „kui te talus on ema peiedest veel mõni tilgake järele jäänud, siis tahaks mu kurk väikest leotamist!”
Peetrus ise jooksis märjukese järele, Joonatan tassis suupisteks seakintsu, Paulus tõi, mis aga vähegi kätte puutus: piima, leiba, soola ning lõunast järele jäänud tatraputru. Õhinaga kandis ta kõike seda kokku ning ladus kasaka ette. Kasak sõi, jõi ning vaikis.
„Jumal, Issanda pojuke, mis saab, mis nüüd küll saab?” tänitas Paulus nutuse häälega.
„Ehk kasak teab nõu?” päris Peetrus ettevaatlikult.
„Küllap ta teaks, kui aga tahaks!” arvas Joonatan. Ning Peetrusele sosistas ta kõrva, et kasakale tuleks anda raha, küll siis ta keelepaelad lahti lähevad, tunneb ta ju noid kohtu asju kui koolmeister aabitsat. Peetrus panigi tuhandelise leivapätsile ning kasak pistis selle silmi pilgutamata taskusse.
Siis lõpetas ta söömise, võttis viinapudeli pihku, kergitas mütsi ning tegi minekut.
„Midagi ei saa ma teha, mitte midagi,” ütles ta, juba minekul. „Istuma peate, masuurikad niisugused, tänage jumalat, kui võllast pääsete.”
Ning aeg-ajalt seisatades ja viina rüübates lonkis ta tagasi vallamaja poole.
„Noh, oli see aga üks võrukael!” karjus Joonatan vihaselt. „Kui ta veel kord mu näpu vahele puutub, seitse paksu nahka kisun ta silmist. Sööb, joob, koguni raha võtab vastu, aga ühtki lahket sõna ei tule. Masuurikaks sõimab meid pealegi!”
„Ära hoople midagi,” oigas Paulus, „nüüd kistakse meie silmist need seitse nahka.”
„Asi on tõsine jah, et pagan toda pärdikujahti oleks võtnud!” arvas Peetrus.
„Nüüd on need Puuslikud meid ometi lõpuks kätte saanud,” ütles Paulus, „ega nad enne meid rahule jäta, kui hakkame tigudena nende ees roomama. Kust võtame need suured summad, mis meilt nõutakse sõtkutud põldude ja raiutud kaasiku eest? Ning vanglasse viiakse meid pealegi, vaata sulle siis hiilgavat äri ja mõisnikuseisust. Kõik tuleb maha müüa: talu, loomad, põllutööriistad, masinad, pärdikki tuleb oksjonile lasta. Vallasantideks jääme, kerjamisele sunnitakse meid.”
„Tuleks õige kohe plehku panna!” hüüdis Joonatan.
„Ei pääse kuhugi, kui kohtud juba sinu vastu huvi hakkavad tundma,” vastas Peetrus süngelt. „Rebaseaugust kisuvad välja, aga kätte saavad! Ning kuhu sa ikka põgened, igal pool on vallamajad ja kordnikud ees.”
„Siis tuleb kohe linna sõita ja tark advokaat võtta!” hüüdis Joonatan. „Ega