Toomas Nipernaadi. August Gailit
Читать онлайн книгу.
ei tahagi, küll näeme, kui kord siit edasi liigun.”
„Ei mul ole sinuga midagi teha,” vastas peremees süngelt.
„Võiks ikka jääda,” lausus perenaine kui unest ärgates, „ei tea, kuhu see inimlaps ikka peaks minema!”
„Mina mõtlen samuti – ei tea, kuhu ta ikka peaks minema!” ütles Toomas ruttu vahele. Ning otsekui kartes pikemaid arutusi, võttis ta pilli ning hakkas mängima lustlikke lugusid. Ning sellest küsimusest juttu enam polnudki.
Nii jäi ta tallu.
Ja kohe algasid ka askeldused. Ta luusis läbi kõik laudad, aidad ja küünid, ta tegi tutvust sulastega ja igale tüdrukule ütles ta meelitusi. Ainult preili Ello tuppa ei söandanud ta minna. Seisis tüki aega poolavatud ukse ees ning tuli siis tagasi. Ta oli lapselikult koomiline ja koguni arg. Ta suurte silmade üle kasvasid kulmud kui põõsad.
Ning päikese laskudes läks ta välja. Ta sammus põldude radasid, korjas lilli, vilistas ja oli rõõmus. Kogu ta olemises oli midagi artistlikku ja naiivset. Ta vaatles pilvi ja joobus. Ta kõndis metsas ja kuulatas. Ning siis, otsekui midagi tähtsat meelde tuletades, jooksis mere äärde ja pildus kivikesi voolavaisse lainetesse. Nii istus ta mitmed tunnid. Alles kesköö paiku hakkas ta hilju sammuma kodu poole.
Kirikuteel tuli talle vastu Ello.
„Ma teretan teid, preili!” lausus Nipernaadi ning haaras mütsi pihku. Ta jäi kohmetult seisma ja ei leidnud enam sõnu.
„Te olete vist meie uus sulane?” päris preili.
„Vist ikka küll,” vastas poiss, „täna tulingi ma teie tallu.” Millegipärast naeratas ta täiel näol.
Ning siis, vähemagi näilise põhjuseta, hakkas ta rääkima: „Vaadake ometi, kuis kiirgavad kahvatus taevas kevadeöö tähed!” hüüdis ta žestikuleerides. „Kas tohin ma sellest teile rääkida? Kevadine mets on täis linde, lilli ning isegi rästikud roomavad mätastel. Olete teie, preili, neile iialgi vaadanud silmi, lähedalt, lähedalt? Ja kuu ujub üle puude, otsekui taevasse ülespoodud kollane pjerroo. Ning toomed hakkavad juba pudenema: nende all vähekese lebades oled varsti kaetud helvetega kui valge lumega. On midagi kirglikku ja haiglast meie põhjamaises kevades: ta tuleb kui tormihoog äkki, lõhkudes jäised katted ning külvates metsi ja niite korraga tuhandevärviliste lilledega. Isegi puude tüved ja oksad on neid täis. Eile seisis veel päike madalal kui tahmane suitsenud lamp, aga täna on lumed voolanud juba merre ning metsad on täis vilistavaid, siristavaid linde. Ja inimlapsega on see samuti: kevade jõudes pole enam raasugi püsi.” Ning ta astus Ellole üsna lähedale.
„Teil ei puudu häbematust,” ütles preili pahaselt.
„Andke andeks!” hüüdis Nipernaadi kohkudes. „Tõtt öeldes polegi ma põllumees ega oska üldse atra peos hoida. Olen nimelt rätsep, külarätsep, keda viiakse talust tallu nagu mõnd poollagunud viljapeksumasinat. Ah, jumal, uhkustada pole mul midagi – õmblen pükse, kuubesid, vahel koguni kasukaid ning ajan niisamuti väikeselt läbi. Kevade tulles jätan aga töö ning lähen üle väljade ja soode. Ei siis ole enam ühtki püsi, muudkui mängi, vilista ja kõnni Issanda päikese all kui lustlik vagabund.”
Preili vaatas talle korraga põlglikult otsa.
„Te armastate vist väga luisata?” küsis ta.
„Vaadake, kuis langes täht, taevast nagu mõõgaga pooleks lõigates!” hüüdis ta preili käest haarates. Kuid juba järgmisel silmapilgul vabastas ta tütarlapse käe ning lausus kurvalt: „Luisata? Ma palun vabandust, juhtub nõnda, et ma vahel tõesti luiskan, jumal seda teab, mispärast. Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukaist. Olen meremees, säärane lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäägi viib turule, et saada vähekese tubakat ja pits viina. Mis sa ikka, vaene, oma patuse hingega teed! Kui mind tõesti talusulaseks jäetakse, siis mõtlen kindlasti kirikhärra juurde lauakirikusse minna. Ehk kostab ka preili minu heaks paar lahket sõna? Saab ju teist varsti tema proua. Aga kirikhärra olla tõesti hea inimene, ainult käimine olla tal pisut vilets ning naerda ei osata ta hoopis mitte.”
„Head ööd!” ütles Ello korraga. „Mul pole täna tõesti lusti teiega lobiseda. Siit lähen ma üksi koju.”
Nipernaadi jäi seisma kui rabatud. Ta haaras mütsi pihku, kuid ei osanud sõnagi lausuda. Preili jooksis kerge jalu edasi ning kaks pikka patsi looklesid ta taga. Poiss seisis tüki aega ühel kohal, müts peos.
Siis naeratas ta ja ruttas kodu poole. Ta koguni jooksis. Talu õue jõudes istus ta aida lävele, kus magas Tralla. Ta koputas.
„Armas Tralla, kas magad?” küsis ta. „Ära karda, mu laps, sul pole tarvis ust avada. Ma istun siin niisamuti veidi, ja kui lubad, siis puhun ka juttu. Vaata, armas Tralla, ma olen kurb ning mul pole und. Keegi on viinud mu une, kas need öised pilved, nood linnud metsas või tuul, mis jookseb vallatult vilistades. Ma tulin läbi metsa ning jänes jooksis üle tee, aga see tähendab õnnetust.
Mind paluti siia valitsejaks ja käskijaks, öeldi, tule, kuid olen vist juhtunud halbade inimeste juurde. Ei siin ole elamist mingisugust. Jumal, kuis põllud on söödis ja täis kive. Kuis hooned on lagunud ja katused jooksevad läbi kui sõelad! Isegi saun on katki, ning ma ei tea tõesti mitte, kuis püsib ta üldse veel jalul! Ah, see mõni talu või need mõned inimesed! Pole siin rikkust ega näe siin uhkust. Talu juba tuhat korda panditud ja kümned korrad müüdud. Ning hobused on kondised kui kitsed, ühe sammu veavad ja kaks sammu puhkavad. Lehmad on aga nagu kevadised kased: pane liud udarate alla, võibolla tilgub aasta jooksul pits piima, pits kõige lahjemat, kõige narrimat piima, mida pole isu enesel juua ega tihka ka pakkuda sulasele. Ma ei tea tõesti mitte, armas Tralla, miks teenid sa selles talus ning ei lähe minema!”
„Kuhu pean ma minema?” küsis Tralla uniselt.
Nipernaadi tõstis silmad: Tralla oli avanud ukse ning kükitas ta kõrval.
„Sa oled tõesti Totter-Tralla!” hüüdis ta pahaselt. „Kes põrguline käskis sul avada ust ning kükitada siin! Jumal seda teab, mis inimesed küll elavad ses neetud koopas.”
Ning ta lükkas kohmetanud tütarlapse aita ning viskas ukse paugatades kinni.
Taevaäär hakkas kumendama eelsünnivalus.
Ning siis ei suutnud ta enam oma viha hoida. „Üles, põrgulised!” karjus ta. „Päike juba üle veerandi, aga kõik magavad kui koolnud. Kas sedaviisi on meil kästud palgehigis teenida?”
Ning ta haaras adra ja hobuse ning tormas nurmele. Seal kündis ta, aga kuivanud põld tolmas, nagu oleks põrguline astunud adra taha, üleni suitsupilves.
Ta oli talus varsti oma inimene. Ta ei armastanudki nii väga tööd teha, kuid ta käskis ja juhatas sulaseid ning tüdrukuid ja nood jooksid kui koertest puretud. Õhtuti aga mängis ta neile kannelt ning rääkis kummalisi lugusid oma elust.
Perenaine oli temasse armunud, ta ei osanud teda küllalt kiita ja hellitada. Neil hetkil muutus see suur mees äkki naiivseks, isegi pisarad tulid ta silmi ning hääl värises, kui lausus: „Millega ometi olen teeninud teie austuse?” Ja ta läks metsa, ronis puil, teadis iga linnu pesa ja iga hirve asukohta. Või istus tundide viisi mere ääres ja unistas.
Kord püüdis ta elusa hirve ning tõi selle preilile. Teine kord tõi ta metsast kulli, aga ka tollest ei osanud preili suuremat hoolida.
„Mida ometi pean teile lõpuks tooma?” nurises Nipernaadi.
Ello vaatas talle otsa ja lausus:
„Ei midagi.”
„Ei midagi?” imestas Nipernaadi. „See tähendab: ei midagi? Aga ma arvasin, et teil on tõesti igav istuda üksinda kodus, kui isegi mõni loom teid ei lõbusta. Ka kirikhärra tuleb teid harva vaatama, aga sellepärast ei maksaks teil väga pahandada, egas kirikhärral too lonkamine nii kerge olegi.”
Ning kui preili talle vihaselt otsa vaatas, ütles Nipernaadi ruttu, nagu kohkudes Ello vihast:
„Andke