Toomas Nipernaadi. August Gailit
Читать онлайн книгу.
Ja isegi keni tütarlapsi toon neile linnast, et neil poleks igav. Vaata, armas Ello, nüüd tahaks ma teada, kas võiksid mind veidi armastada, või pean ka endale tellima tütarlapse linnast?”
„Sa ei taha ikka veel mõista,” lausus Ello tasa, „et kahe nädala pärast on mu pulmad kirikhärraga!”
„Tõesti?” hüüdis Nipernaadi üllatatult. „Missugune rumal uudis! Kuid küllap me temast vaesest jagu saame. Kas tead, ülendame ta kardinaliks või saadame ta Rooma paavstiks. Või koguni paneme ta kloostri mungaks, las see härra siis mõtleb natuke oma kõlvatu elu üle järele! Ei? Sa naerad, sa ei taha, tähendab, seda? Sa oled nii armas ja kena, kui naeruks alastad vallatult hambad.
Tahad, väike Ello, ma käänan ta kõrisõlme kaheks? Keset jutlust torman kantslisse ja viskan ta ülevalt alla kui kassipoja. Tahad, ma murran tal ka teise sääreluu, nii, vargsi, salaja, et hiirgi ei kuule, kärbeski ei näe? Sääraste asjadega saan lihtsalt ja kergelt valmis, need on minu juures tühine asi!”
„Sa oled tõesti hull, ma kardan!” lausus Ello värisedes.
„Ära karda,” ütles Nipernaadi suuremeelselt, „egas ma sinu nõuta midagi ette võta. Küllap me kahekesi temast jagu saame. Vaata, kui tugevad käed on mul, ning katsu mu lihaseid – ei, ei, ära ometi karda! Katsu siit, vaata siit! Nende kätega ei jää meie hätta, tulgu või sarviline vastu.
Kui mu pärlipüüdjad ja kullakaevajad siia jõuavad, ehitame ka ise siia endile lossi. Ning sealt ülevalt vaatame siis, kuidas sipelgate hulgad askeldavad jõe juures; ikka uusi ja uusi varandusi leides. Ning sina juhid neid sealt ülevalt, oled helde mõistlikele ja karm logelejaile, oled meie kõigi jumaldatud printsess. Kuid pane tähele, armas, ainult Nipernaadi tohib astuda üle su läve, kõik teised nurjatud igatsejad visatakse merre kui suurimad roimarid. Üksnes Nipernaadi tohib võtta sind kätest, vaata nii, vaata nii!”
„Lase mind lahti!” hüüdis Ello.
„Mispärast peaksin seda tegema?” küsis Nipernaadi imestades. „Või ei taha sa mind?” „Ei!” karjatas Ello järsku ning lükkas poisi kõrvale. Ta tõusis üles ning jooksis kerge tiivu kodu poole.
„Ei, ei, ei!” kajas mets vastu.
Otsekui rabatuna langes poiss neeme liivale. Kaua lamas ta nõnda liikumatult ühel kohal. Ta õlad värisesid: suur mees nuttis. Taevasse oli kerkinud muhelev täiskuu.
Teisel hommikul sõitis Nipernaadi peremehega vallamajja. Keegi ei teadnud, mis asja neil seal võis olla. Sõbralikult hüppasid nad vankrile ning kihutasid mürinaga maanteele.
Peremehele seletas poiss asja nõnda, et ta võtab jõe süvendamise kulud enda peale ning saab peremehelt vastutasuks paar vakamaad liivast neeme jõesuus.
„Egas vanaduseni enam palju päevi ole,” rääkis Nipernaadi peremehele seletuseks, „kui kaua aga ikka võõrast sedaviisi orjad. Pealegi olen ma ameti poolest kalur, ja kui vanadusepäevad kätte jõuavad, ehitan sinna liivasele neemele enesele väikese onni. Ehk annab jumal ka jõudu ja rikkust: saan ehk siis ka paadi ning mõned võrgunärud. Siis võin muretult siin oma elupäevi veeta.”
Peremees oli säärase asjaga päri ning nad sõitsid vallamajja eellepingu sõlmimiseks.
Ühtlasi saatis Nipernaadi ajalehte kuulutuse, et vajab suurel hulgal iga seltsi töölisi, ehitajaid, insenere ehitus- ja kaevamistöödeks, ning palus pakkumised saata talu aadressile.
Koju jõudes astus ta ärritatult Ello tuppa ning näitas talle eellepingut.
„Vaata seda paberit,” ütles ta lõbusalt, „isa rentis mulle jõesuu viiekümneks aastaks, mis sa arvad, kas sellest ajast jätkub, et põhjalikult jõe varandusi ekspluateerida?”
Ello ei tahtnud uskuda silmi. Ta uuris kaua lepingut. Siis rääkis Nipernaadi ikkagi tõtt, või milleks muidu see leping?
Kui lähemail päevil hakkas Nipernaadile voolama määratul hulgal igasuguseid kirju tööpakkumistega, polnud talurahva imestusel piiri.
„Jumal seda ise teab, mis inimene see Nipernaadi õige on,” rääkis peremees saladuslikult naisele, „egas ta sulane või kalur küll ole.”
Kui aga Nipernaadilt eneselt ääri-veeri midagi küsiti, tegi poiss kavala näo ning lausus vastutahtmist, et ah, tühja kah, mul on palju sõpru ning nad sunnikud on kuskilt mu aadressi üles nuhkinud.
Üksnes Ellole näitas ta kirju, kus insenerid, meistrid ja töölised pakkusid talle oma abi ja tööjõudu.
„Küllap nad jõuavad varsti siia,” seletas ta uhkelt, „olen neile kõigile juba vastanud. Oh sa Issanda vägi, küll saab lusti ja nalja, kui see inimkari korraga siia jõuab. Pean vist asja nõnda korraldama, et neemele tuleb ehitada esialgu ajutised barakid, muidu pole kuhugi panna seda näljast rohutirtsuparve. Sõtkuvad ära kõik põllud ja rüvetavad kõik metsad, egas need meistermehed nalja tunne!”
Ning tõesti, ta päris metsamüüjatelt palkide hinda, rääkis alevi hobusemeestega nende päevapalkade suurusest, üldse oli ta hommikust hilja keskööni ikka jooksul ning talus nähti teda harva. Silmapilguks astus sisse, luges saadetud kirjad rutuga läbi ning jooksis jälle minema.
Ello oli viimastel päevadel üsna muutunud. Ta seisis ikka lävel, kui Nipernaadi koju tuli, ning jooksis talle rõõmsalt vastu.
„Kunas ehitad mulle lubatud lossi?” küsis ta särasilmil naljatades.
„Varsti, varsti,” naeris poiss, „egas säärased asjad üleöö sünni. Näed, väike, kuidas pean jooksma ja askeldama. Seni kui mu abilised pole veel kohale jõudnud, pean üksi rühkima.”
„Aga mu pulmad on üsna lähedal,” ütles Ello järsku ning suured silmad läksid korraga niiskeks.
„Tõesti!” hüüdis Nipernaadi otse kohkudes. „Sellest peaksime kord põhjalikumalt rääkima, eks ole?”
Kuid päevad läksid, Ello oli rahutu, Ello ootas, Nipernaadi aga ei rääkinud midagi. Nipernaadil oli ikka jooksmisi ja talitusi, ta kirjade arv aina suurenes iga päevaga. Talus ei pandud teda viimastel päevadel enam suuremat tähelegi. Kord käis peremees, kord jälle perenaine linnas, siis sõitsid nad kahekesi, siis jälle üksikult. Linnast aga voolas voor voori järel igasugust kraami, otsekui oleks mõne suurema laada ettevalmistus.
Ainult Ello ei võtnud neist toiminguist suuremat osa, ta oli tõsine, kurb ning käis tihti nutetud silmadega. Ikka kaebas ta peavalu, oli närviline ning ei tahtnud enam isegi kirikhärra juurde minna. Ainult Nipernaadi viibides toas katsus ta olla lõbus, naeris, hullas ning vaatas poisile otsa armunud silmadega. Kuid Nipernaadi oli sõnakehv, millegipärast tusane, ta koguni ohkas ja ei julgenud tõsta uhkeid silmi.
„Miks oled nii kurb?” küsis Ello.
„Tööd ja muret on palju,” kaebas poiss. „Need varandused teevad mu tõesti enneaegu vanaks. Ma kahetsen, et olen kõike seda rühkimist ette võtnud.”
„Ah!” hüüdis ta otse ahastades. „Miks ei võtnud sa neid endale, kui ma palusin põlvitades su ees! Nüüd lämbun nende raskusest.”
Oli õhtupoolik, taevas oli pilvis, sahisesid puud. Oli päev enne pulmi. Nad istusid kahekesi jõe kaldal. Nipernaadi pildus hajameelselt kivikesi jõkke, ning Ello märkas, et ta sõrmed värisesid.
„Kas mäletad,” küsis tüdruk häbelikult, „mis rääkisid mulle tookord seal?” – Ta näitas käega liivase neeme poole.
Poiss noogutas pead.
„Kuidas võiksin seda unustada!” hüüdis ta.
„Siis küsisid sa minult midagi,” jätkas tüdruk, „aga ma ütlesin ei. Ma ei tea, mispärast seda tegin.”
Ta vaikis tüki aega. Siis jätkas:
„Nipernaadi, nii kentsakas nimi on sul, ise aga oled veel kentsakam. Kuid siiski oleksin ma pidanud tookord teisiti vastama. Kui ma ainult mõtlen, et homme on mu pulmad tollega seal,” – jälle näitas ta käega, seekord kiriku poole – „tahaksin kiiremini põgeneda siit!