Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Anatoly M. Zimichev
Читать онлайн книгу.
tulemus.
Juhi rollile ei pretendeeri mitte üks ahv, vaid vähemalt kaks. Juhiks saab neist ainult üks. Edutu, kes oleks nüüd võinud hõivata karjas teise koha, ei lähe oma võistleja alluvusse. Ta lõpetab üldse igasuguse võitluse ja elab kusagil karja territooriumi servas, jääb lõpuks nii nõrgaks, et karja kõige nõrgem ahv võib talle peksa anda, jääb kuue kuuga kiilaks ning hukkub.
(Teoreetiliselt on võimalik ka teine lahendus: edutu võib säilitada võimu osa karja üle, viia see osa endaga kaasa ja hakata selle väiksema karja juhiks, kuid seda juhtub ahvidel harva.)
KAS EI TOIMU SEESAMA KA INIMESTE JUURES? Tuleb välja, et toimubki. Selle põhjus on inimese püüd olla esimene, liider, ümbritsevatest kõrgemal, mis on oma loomult samuti hierarhiline struktuur.
ELUTEGEVUSE SOTSIAALBIOLOOGILISED EESMÄRGID
(on peale inimese ka mõnedel loomadel)
Juhtpositsioon väikeses grupis
Kahe inimese suhetes või väikeses, mõnest inimesest koosnevas seltskonnas kuulub nendest ühele liidriroll. See pole juhus, vaid kõnealuse funktsiooni tulemus. Samasuguste nähtustega puutume kokku igal sammul: minia ja ämm köögis, ostjad järjekorras, noorukid tänaval, mehed mõnes oma seltskonnas – nad on omavahel konfliktis muidugi mingite täiesti arusaadavate lahkhelide tõttu: „sellel pole õigus”, „see teeb midagi valesti”, „sellel pole asjast aimugi”, „tema peab ennast kõigist targemaks” („kõigi” all mõeldakse tavaliselt ütlejat ennast) jne., kuid see on ainult konflikti nähtav ajend. Siin süüdlast otsida on kasutu, kuna selles on süüdi inimloomuse mainitud omadus.
Frontaalne juhtpositsioon (massi hulgas)
Paljud tüdrukud unistavad saada filminäitlejaks või lauljaks, poisid aga kosmonaudiks või kangelaseks. Suuremaks kasvades rikuvad nad (nii tundub tavaliselt vanemale põlvkonnale) tihti oma välimust (riietus, soeng, käitumismaneer) ja käituvad hoopis teisiti, kui neilt nõutakse, lihtsalt selleks, et silma paista. Meile meeldib alati näha oma fotot ajalehes või kuulda endast räägitavat televiisoris. Kui keegi kiidab meid suure auditooriumi ees, siis on see palju meeldivam kui sama kiitus nelja silma all. Miks on see nii?
Frontaalne liider on see, kes juhib massi või vastandab ennast massile. Soov tõusta frontaalsele juhtpositsioonile on püüd saada kuulsaks, saada tuntust, tunnustust, eristuda üldisest massist, olla teistsugune kui kõik teised. See on püüd saada filmitäheks, tšempioniks, populaarseks näitlejaks, esihuligaaniks, üldse teistsuguseks kui teised, aga ka tormata kas või korraks suure rahvamassi ees tribüünile, öelda midagi ainult selleks, et sind kuuldaks jne.
Hierarhiline juhtpositsioon
Igas organiseeritud karjas on oma hierarhiline struktuur. Seda enam on see olemas mistahes inimetnoses. Niisuguste struktuuride liidrid suunavad oma jõupingutused sellele, et säilitada oma liidripositsioon, nende kõikide tasandite alluvad aga sellele, et tõusta ametiredelil kõrgemale – konkureerides sealjuures omavahel. Viimane on sotsiaalbioloogilistest eesmärkidest kõige kõrgem, selle teostamine nõuab palju energiat.
Sellepärast ei suuda kaugeltki igaüks pretendeerida tõusule mingis struktuuris või siis luua oma struktuuri. Nii jäävad paljud (sealhulgas ka poliitikas) oma karjääris pidama ega jõua frontaalse juhtpositsiooni tasandile.
ELUTEGEVUSE SOTSIAALSED EESMÄRGID
(kujunevad etnoses)
Inimese sotsiaalseteks eesmärkideks on neli kategooriat, mis kujunevad etnoses (ja mis omakorda kujundavad ka etnost, nende abil toimub etnose juhtimine).
Need on:
Mis on nende kategooriate (=mõistete) sisuline tähendus? Meile kõigile on ülalnimetatud mõisted ilmselged, sest küllap teab igaüks suurepäraselt, mis on tõde ja vale, ilus ja inetu, hea ja kuri, õiglane ja ebaõiglane. Vaadakem aga, mis tähendus on neil mõistetel meie aine puhul, katsume neis selgusele jõuda meie kursuse eesmärkide ja ülesannete seisukohast. Ehk siis: mis on neil, nagu esialgu näib, ilmselgetel kategooriatel tegemist poliitilise võitlusega, etnose loomise ja organiseerimise küsimustega, etnose juhtimisega?
Kuidas etnost nende kategooriate abil juhitakse ja kes seda teeb? Kas siis hierarhilise struktuuri liider ei juhigi etnost?
Hierarhia liider (president, peaminister, keiser, juht, diktaator jne. – eri etnostes võidakse teda erinevalt nimetada) juhib etnost tõepoolest samamoodi nagu juhtpaavian oma karja või tehase direktor oma alluvaid. Millised on aga sealjuures neist igaühe võimalused?
Juhtpaavian on karjas tõepoolest kõige tähtsam, tema ülesanne on hoida seal korda; ta võib lüüa iga ahvi, kes ronib tema juurde oma „ülemusest” mööda hiilides, ise ta suhtleb ainult „lähikondsetega”, ta võib temale vastumeelse paaviani lähikondsete hulgast „välja arvata” ja „koosseisu arvata” mõne teise. Lisaks on tal mõned privileegid: ta jagab saaki, saab paremad palad, suhtleb kõige ilusamate emastega, hakkab esimesena sööma jne.
Ka direktor juhib ettevõtet oma asetäitjate, allüksuste (osakondade, jaoskondade) ülemate kaudu, ta võib ükskõik kelle neist vallandada ja määrata asemele isiku, kes talle rohkem meeldib, ergutada häid töötajaid ja karistada halbu, kokku võttes, ta peab hoidma oma ettevõttes korda. Peale selle võib direktor sisse seada mingid uued tavad, uuendada palgasüsteemi, muuta päevakava ja palju muud sarnast.
Kuid kas juhtpaavian võib sundida kogu karja käima näiteks kahel käpal, aga mitte neljal (ja vastupidi)?
Kas firma juhtkond võib iga kell vallandada ühe direktori ja määrata teise (või kui selles firmas on nii kombeks, siis määrata uue direktori valimised tööliste poolt)?
Kui te loote oma etnost, siis peate saavutama, et kõik selle liikmed „käiksid kahel jalal” (s.t. et nad täidaksid neid ülesandeid, mis vastavad etnose seatud eesmärkidele sõltumata sellest, kes on liider). See tulemus saavutatakse, kui etnoses kehtestatakse üks või teine Tõe, Ilu, Headuse ja Õigluse (Külluse) kategooria.
Hierarhiline struktuur on olemas igas etnoses, kuid etnose tegevust suunatakse nende kategooriatega.
Nende kategooriate häving viib etnose hukule.
Järgnevalt sellekohaseid näiteid.
Sparta – riik, mis oli sajandeid olnud võitmatu – , lagunes kõigest kaheksa aastaga pärast seda, kui pärslaste vangistatud kuninga aarded olid (tema enda nõuandel) jagatud Sparta sõjameestele. Sellega hävitati spartalaste etnoses eksisteerinud Külluse kategooria. Kuid Sparta kui etnose hukk oli ette ära otsustatud juba varem, siis, kui seal oli hävinenud Tõe kategooria.
Rooma riik, mis eksisteeris üle kümne sajandi, hukkus pärast seda, kui seal hävitati Headuse kategooria, tõsi küll, nii nagu ka esimesel juhul, oli see üksnes hävingu lõppstaadium.
Sparta ja Rooma pole erandid ega mingid erijuhtumid; seda laadi näiteid võib tuua lõputul hulgal – täpselt niipalju, kui on eksisteerinud etnoseid alates maailma loomisest kuni meie päevadeni. Iga etnos – olgu ta suur või väike, avalik või salajane – , allub ühtedele ja samadele seadustele.
Ei ole tarvidust siinkohal arutleda teemadel, nagu „milline PEAB OLEMA etnos”, „milline etnos ON PAREM” või juhtida teie jõupingutusi mingis kindlas suunas, et te rajaksite etnose selles raamatus kirjeldatud malli järgi. Me näitame teile etnose loomiseks vajalikke seadusi ja õpetame neid kasutama. Loodame, et kui olete loomas oma etnost, suudate te rakendada oma jõudu ja tarkust parimal viisil.
Selleks,