Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost
Читать онлайн книгу.
„Mu isa rääkis mulle sellest, kui siia kolisime. Film on sama nimega.”
„Ma pean selle üles otsima. On see DVD-l?”
Willi telefon helises. Ta vaatas numbrit: dr Robbinsi mobiil.
„Su emps?” küsis Nando.
„Jah,” ütles Will ja võttis vastu, „kuulen.”
„Kaheksa nelikümmend viis läheb lend Santa Barbarast Denverisse,” rääkis Robbins. „See on ainus võimalus täna. Jõuad sa sellele?”
„Jah.”
„Infos ootab sind nimeline pilet.”
„Aitäh, siiralt. Sa ei kujuta ette.”
„See jõuab kohale üksteist. Üritame endiselt leida öist lendu Denverist Chicagosse, kuid selleks ajaks, kui lennujaama jõuad, on see korda aetud. Autojuht tuleb sulle hommikul O’Hare’i pagasilaua juurde vastu … ja Will?”
„Jah?”
„Tahame direktoriga mõlemad asja täpsemalt arutada, kui kohale jõuad.”
„Loomulikult. Näeme siis.”
„Head lendu,” ütles ta.
Robbins lõpetas kõne, kuid enne kui Will telefoni ära pani, lisas ta Nando pärast: „Armastan sind, emps. Ikka ja alati.”
„Kuhu siis?” küsis Nando.
„Santa Barbarasse. Kolmveerand üheksane lend.”
„Saab tehtud, vennas. Ja ära oma papsi pärast muretse, eks! Tal läheb kiiresti paremaks, kui ta teab, et temaga oled.”
Will nõjatus toolile ja hingas sügavalt. Tal oli nälg ning ta värises väsimusest ja pingest. Linnast välja sõites nägi ta Ojai tulesid selja taga kahvatumas ning mõtles, kas näebki neid veel kunagi.
Mida maagiline piljardikuul selle peale ütleks? Mitte väga tõenäoline.
iPhone piiksatas: uus teade kõnepostis. Will pani klapid kõrva ja vajutas PLAY. Papsi hääl. Vaikne ja kontrollitud.
„Oleme sinu pärast tõsiselt mures, mu poiss. See pole sinu moodi niiviisi ära joosta. Aga ma tahan, et sa teaksid, et me pole su peale pahased. Kui see on seotud uue kooliga, siis tea, et me ei sunniks sind midagi tegema vastu sinu tahtmist. Su onu Bill läks eemale kooli ja tal läks väga hästi, aga see on sinu otsustada. Anna meile lihtsalt teada, et sinuga on kõik korras. Ainult see loeb. Enne kui kusagile lähed või midagi teed, anna meile teada.”
Sõnumi lõpp. Willil polnud onu Billi. Will tundis tohutut kergendust: paps oli endiselt paps. Ja ta ütles talle, et siin pole turvaline. Põgene.
„Will, sa raadiot tahad kuulata?”
„Ei, kõik on hästi, Nando.”
„Näljane? Mul on kindalaekas vett ja pähklisegu.”
„Seda läheks küll.”
Nando ulatas tahapoole paki pähklisegu ja pudeli külma vett. Pähklisegule oli lisatud marju ja jogurtihelbeid. Will ahmis selle sisse ja loputas veega alla. Korraga süttisid eespool pidurituled ja liiklus aeglustus.
„Will, maanteepatrull seab Santa Barbara teeotsale teesulgu. Kui see sind huvitama peaks.”
Will kummardus ettepoole, et paremini näha. Liiklus oli seiskunud. Nad olid kümne auto kaugusel kolmest risti teele ette keeratud maanteepatrulli autost, mis blokeerisid mõlemat lõunassesiirduvat sõidurida.
„Mida me tegema peaks?” küsis Will.
„Kui tahad oma lennule jõuda, ei saa me siin toppama jääda. Näed sa oma selja taga põrandal, kohe istmete vahel, ühte musta rihma?”
„Näen seda.”
„Tõmba sellest. Tiri see üles. Kõvasti.”
Will vabastas end turvavööst ja haaras rihmast. Teise tõmbega avanes põrandaluuk, paljastades pakiruumi, mis mahutaks vähemasti kahte kohvrit. Või keskmise suurusega inimest.
„Hüppa sisse,” ütles Nando.
„Ah?”
Nando keeras tema poole ja vaatas talle rahulikult otsa. „Kui ma olen lihtsalt segi ja politsei ei jahi sind, võid rahulikult oma kohale jääda. Mul vahet pole.”
Will hindas Nando rahulikku muretut pilku ja mõtles: kas ma saan sind usaldada?
„Jah,” ütles Nando.
„Misasja?”
„Jah, sa mahud sinna ära. Isegi kotile peaks ruumi jääma. Mis su mobiilinumber on?”
Will andis talle numbri. Ta pressis oma koti pakiruumi põrandat katvale vaibajupile ja keeras end koti ümber. Napilt, aga siiski mahtus.
„Tõmba rihmast ja hoia sellest kinni,” juhendas Nando. „Pane telefon hääletu peale ja kõrvaklapid kõrva. Kõllan sulle moblale.”
Will tõmbas luugi kinni ja kadus pimedusse. Ta klõpsas telefoni, mis täitis ruumi kahvatuvalge valgusega. Ta oli igast küljest ümbritsetud mustast vormitud metallist. Ta kuulis, kuidas buss edasi nihkus ja kummid otse tema all sõiduteed kriipisid. Willi telefon värises. Ta vastas ja kuulis kõrvus Nando häält.
„Neli autot veel. Nüüd rahu, teeme ära. Panen su valjuhääldile.”
Will kuulis, kuidas Nando telefoni armatuurile kinnitas ja Lakersi mängu peale lülitas. Iga paarikümne sekundi järel liikus buss mõne meetri edasi. Will vaigistas oma hingamist, sulges silmad ja keskendus sellele, mida kuulis: automaatselt avanev aken, liiklusvool põhja Ojai poole. Nad veeresid edasi ja peatusid veelkord. Ta kuulis samme ja seejärel käskivat mehehäält.
„Kuhu suundute?”
„Korjan LAXist reisijad peale, ohvitser.”
„Laske palun tagumised aknad alla.”
„Loomulikult, söör.”
Will kuulis, kuidas Nando akna alla lasi ning patrullohvitseri saabaste krudinat, kui see bussi tagaosale lähenes.
„Kas tee on eespool kinni või miskit?” küsis Nando.
„Ei,” ütles patrullija.
Will kuulist teist saapapaari. Miski sõitis auto alla. Ta kujutas ette ratastel uurimisseadeldist nurkpeeglitega. See peatus täpselt tema all.
„Kas teil on varukumm kaasas?”
„Alati, söör,” ütles Nando.
„Astuge palun autost välja, söör.”
Will tõmbas end pingsalt kerra, oodates iga hetk koputust süvendile ja käsklust välja tulla. Vaikuse katkestas aga hoopis teine hääl, mis pani tema südame taguma: käre, summutamata V-8 möirgas nende selja taga. Järgnes kõhedakstegev paus ja seejärel tohutu purunemisheli; siis mootorimüra eemaldus. Kaugel teispool teetõket.
„Vau,” ütles Nando.
Teepatrulli ohvitserid koukisid oma peeglid auto alt välja ise valjusti raadiosaatjatesse hüüdes. Hetke pärast kihutasid nende maasturid sireenide huilates lõuna poole.
„Hoia kinni,” ütles Nando telefoni. „Oleme taas liikvel.” Buss liikus edasi, kogudes tasapisi kiirust.
„Sa oleks pidanud seda nägema. Päris hull.”
„Sada viiskümmend kilomeetrit tunnis sõitev hot rod, mis lendas üle teetõkke?”
„Kutt tegi neile Evel Knievelit. Õhkutõus, mees! Lendas üle kolme maasturi, maandus neljanda katusel, sõitis kapotti mööda alla maanteele ja tuiskas minema nagu rakett. Mina olin terve see aeg umbes et, kas ma näen seda ikka ilmsi?”
Will kuulis suunatule plõksumist. Buss keeras paremale ja ta teadis, et nad on jõudnud teele, mis viib neid kirdesse Santa Barbarasse.
„Tule välja, Will. Õhk on puhas.”
Will