Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost
Читать онлайн книгу.
ajal väljapoole sirutuvate suurte labajalgade otsas kandis ta raskeid musti kingi. Ebatavaliselt piklikku pead kroonis rasvane must juuksekiiver. Näis, nagu triigiks ta seda igal hommikul. Tema nägu raamisid liiga suured kulmud ja väljaulatuv lõug, tekitades mulje, et nende vahele jäävad lihavad näoosad peavad oma koha eest võitlema. Hallikasrohelised ringid silmade all olid ainsaks tooniandjaks tema muidu surmkahvatule jumele. Ta nohises lakkamatult, võideldes kas allergia või sinusiidiga. Ta tundus olevat vähemasti kaheksateist.
„Will West, Lyle Ogilvy,” tutvustas Brooke. „Greenwood Halli ülemjuhataja.”
Ogilvy hindas Willi oma välkuvate mustade silmadega, millest kiirgus varjatud intelligentsust. Ta astus paar mõõdetud sammu lähemale ning kinkis niiske käepigistuse, mida saatis lipitsev naeratus. Miski Lyle’i juures, vahest tema kookus hoiak ja varjatud valvelolek, meenutas Willile surnumatjat või suurt jahilindu. Lyle’i lähenedes Brooke taganes. Tundus, et tüdruk enam kui pelgas teda.
„Rõõm sind meie hulgas tervitada,” ütles Lyle.
Sellise pikkuse ja massiga mehe kohta oli tal üllatavalt peenike hääl. Lyle teeskles peent aktsenti, poolenisti britilikku, rääkides samamoodi, kuidas näitlejad kõnelevad, kui nad ülikonda kannavad. Näiliselt oli tema toon viisakas, kuid pooleldi varjatud irve reetis, et ta pidas end Willist paremaks.
„Rõõm on vastastikune,” ütles Will. „Mida see ülemjuhataja teeb ka?”
Tundus, et küsimus tegi Lyle’ile nalja. „Ühiselamutes kehtivad reeglid. Mina neid ei tee, aga minu ülesanne on need ellu viia. Vahel küll vastumeelselt, aga alati, ja seda võin ma kinnitada, otsustavalt.”
Ta kummardus ja avas Willi koti luku. Will kaalus tema takistamist, kuid Brooke’i murelik pilk hoidis teda tagasi.
„Võid alustada sellest, et annad mulle oma telefoni ja sülearvuti,” ütles Lyle.
„Miks?”
„Koolikord,” ütles Lyle. „Linnakus pole need lubatud.”
„Ei mingeid telefone, ei mingeid sõnumeid?” küsis Will, pöördudes ühtaegu nii Brooke’i kui ka Lyle’i poole. Brooke kinnitas seda tasase pearaputusega. „Ma tahaksin teada, mis on selle põhjus?”
„Keskuse õpilasi julgustatakse suhtlema traditsioonilisemate kanalite vahendusel,” sõnas Lyle kannatlikult. „Kasutades unustuse hõlma vajunud näost näkku suhtlemist ja kirjasõna. Või kui sellest ei piisa, siis meie tasuta telefonide süsteemi, mis on mugavasti paigaldatud kõikidesse hoonetesse.”
Ta osutas vanaaegsele mustale telefonile nurgakapil, mis nägi välja, nagu oleks kogunud seal tolmu vähemasti aastast 1960.
„See tundub, ei midagi isiklikku … lihtsalt täiesti jabur,” ütles Will.
„Kõik tunnevad nii, kui nad on äsja saabunud.” Lyle sirutas käe välja, pihk ülespidi. Täiesti tõsiselt. Ta tahtis Willi asju ja ta tahtis neid kohe.
Will üritas viivitada. Oma iPhone’ist võis ta loobuda, kuid ta ei saanud kaotada telefoni, mille Nando oli talle andnud. „Hea küll, telefoni värgist saan ma põhimõtteliselt veel aru, aga sülearvutid?”
Lyle näis ärritunud. „Kool annab igale õpilasele isiklikuks kasutamiseks eritellimusel valmistatud tahvelarvutid. Meie IT-osakond kolib kogu sinu andmestiku arvuti kõvakettale ümber …”
„Aga kui ma eelistan enda oma?”
„… milles on kasutatud meie laborites toodetud ning väljaarendatud komponente ja tarkvara. See on märkimisväärselt asjalikum kui see mingilt väikelinna trendikalt edasimüüjalt hangitud plönn. On mul õigus, miss Springer?”
„Jah.” Brooke palus talt silmadega, et ta taanduks.
„Millal ma need tagasi saan?”
Lyle pidi silmanähtavalt pingutama, et rahulikuks jääda: „Neid hoiustatakse turvaliselt ja need tagastatakse semestri lõpus.”
„Mul on telefonis terve posu asju, mis ma tahan kõvakettale kopeerida,” ütles Will. „Aadressid, kalender, isiklikud failid …”
„Lase käia,” ütles Lyle. „Kohe praegu.”
Willi sülearvuti oli tema kalleim varandus, luksus, mida tema vanemad suuri vaevu lubada said. Ta kiikas uuesti Brooke’i poole. Tüdruk näis paanikas: palun tee koostööd. Will võttis oma MacBooki ja iPhone’i, ühendas need omavahel ja hakkas kopeerima.
Lyle ei pööranud talt pilku ja ta tundis, kuidas Nando antud telefon põletab varsti talle püksitaskusse augu. Ta seisis vastu kiusatusele seda puudutada, kui Lyle temasse parajasti pilguga auke puuris.
„Kas ma oma iPodi võin endale jätta?” küsis Will. „Või peame kõik vanale heale vinüülile ümber tõstma?”
Brooke purskas naerma, kuid vaigistas end kiiresti. Lyle ei reageerinud. Ta liikus toanurgas seisva kapi juurde, keeras selle lukust lahti ja võttis välja mingid paberid.
Will pistis käe taskusse ning tõmbas välja Nando telefoni. Lyle oli nende poole seljaga ja Will surus telefoni Brooke’ile pihku, mässides tüdruku sõrmed selle ümber. Murest suurte silmadega peitis too telefoni selja taha, samal ajal kui Lyle tagasi Willi juurde astus ning talle voldiku ja kirja ulatas.
„Siin on sulle õpilase kodukord,” ütles Lyle. „Ja ma vajan sellele formularile sinu allkirja, mis kinnitab, et kuuletud ja toimid kõigi siin kirjas olevate reeglite ja regulatsioonide kohaselt.”
NR 68: ÄRA KIRJUTA KUNAGI ALLA JURIIDILISELE DOKUMENDILE, MIDA POLE HEAKS KIITNUD SINU JAOKS TÖÖTAV JURIST.
Lyle pakkus talle oma pastakat. Will ei teinud sellest välja.
„Tore,” ütles Will. „Vaatan selle läbi ja toon sulle ära.”
Lyle uuris teda, otsides allumatuse märke, kuid Will ainult naeratas.
„Vaatan nüüd läbi sinu ülejäänud asjad,” sõnas Lyle. „Seaduslik alus selleks on ära toodud leheküljel kuus artiklis kolm „Ülevaatus saabumisel”. Seal on ka detailne nimekiri keelatud esemetest ja ainetest.”
Will vaatas Brooke’i poole. Tüdruk kinnitas kõike äreva peanoogutusega.
„Mul pole midagi varjata,” ütles Will.
„Tühjenda oma taskud,” ütles Lyle.
Will keeras jaki taskud pahupidi. Lyle avas tema koti ja surkis seal ettevaatlikult pastakaga ringi. Ta kaevas välja Willi tumedad prillid, seejärel need, mis Dave oli talle lennukis andnud. Lyle uuris neid innukalt.
„Kas tumedad prillid on keelatud asjade nimekirjas?” küsis Will.
„Miks sul neid kaks paari on?”
„Reegel number üheksakümmend seitse: mis puudutab prille ja pesu, siis topelt ei kärise.”
„Kust need pärit on?” küsis Lyle läbi klaaside vaadates.
„Butiigikraam.”
„Ma ei näe küll mingit firmamärki.”
„Sellepärast need nii ehedad ongi. Lääneranniku värk.”
Mitte just päris veendununa pani Lyle mõlemad paarid tagasi kotti. Ta võttis välja Willi Šveitsi armeenoa ja hoidis seda peo peal.
„Rikkumine,” ütles ta irve näol. „See on relv.”
„Ma ei tahaks küll tähenärija olla, aga ega ikka ei ole küll. Lubad?” küsis Will ja võttis Lyle’i peo pealt noa. „Jah, sel on tera, kuid see lisati noale, et sõdurid saaksid avada konserve.” Will avas kõik tööriistad. „Lisaks on siin peitel, käärid, pudeliavaja, kruvikeeraja, naaskel, juhtmekoorija ja võtmerõngas. Sellised noad anti kuttidele, kel olid juba püssid, täägid ja käsigranaadid. See pole relv, see on tööriistakast. Kui tahad, võin kasvõi kohe praegu direktorile helistada, et asi selge oleks.”
Tulivihane Lyle pani noa tagasi kotti.