GEIM: mäng on alanud. Anders de la Motte
Читать онлайн книгу.
käsi kinni.
Ta siples ja väänles, püüdes lahti pääseda, kuid Dejan ei kavatsenud lasta sellel juhtuda.
Käes oli payback time ja selle asemel, et haaret lõdvendada ja anda naisele mingi võimalus, suurendas ta survet kõrile veelgi. Rebecca jalad hakkasid maast juba lahti kerkima.
„Noh, Normén!” sisistas mees talle kõrva. „Näita nüüd, milleks sa võimeline oled!”
Rebecca tundis, kuidas silme eest hakkab mustaks minema. Haare oli nii tugev, et takistas õhu ja vere juurdepääsu. Ta püüdis uuesti vabaks saada, seekord oli ta juba raevus, kuid Wikström nähtavasti ei märganudki, et asi hakkas kontrolli alt väljuma, vaid hoidis ta randmetest endiselt kinni.
Vaateväli muutus kitsamaks ja tasapisi hakkas tekkima paanika. Ta oli kinni, ei saanud hingata ega ennast liigutada. Talle halba tahtva inimese võimuses. Kaitsetu. Abitu. Ja hetke jooksul polnud ta enam Kronobergi trennisaalis, vaid lõunapoolse eeslinna korteris, ja enam ei hoidnud teda kinni müksu saanud uhkusega kolleeg.
„Ma tapan su ära, väike libu!” sisitas mees talle kõrva ja ta sai teda nii kohutavalt hirmutavast hääletoonist aru, et mees mõtles iga oma sõna tõsiselt. Seekord ta tõepoolest sureb!
Paanika, mida ta tavaliselt nii raudselt kontrolli all suutis hoida, pääses võimule ja tungis talle pähe, pumpas ebakindlatesse lihastesse adrenaliini ja võttis kogu keha üle võimust. Ja sel hetkel tuli elu temasse tagasi.
Ta vajus nagu kott allapoole ning kui haare kõri ümber mõne millimeetri võrra järele andis, võttis ta mõlema jalaga hoogu ja viskus sellise jõuga tahapoole üles, et nad oleksid äärepealt selili kukkunud.
Rebecca lõi kukla millegi kõva vastu ära, tundis raginat, ja kui ta teise vastase tabamiseks jalad ettepoole sirgeks lõi, kadus löögist tekkinud jõu tulemusel tasakaal ning nad kukkusid matile.
Mõneks sekundiks oli tal silme ees must, siis hakkas nägemine tasapisi taastuma.
Ta istus mehe jalgade vahel põrandal, seljaga lüüasaanud Dejani poole. Tema ees mõne meetri kaugusel oli põrandal kössis Stefan ja hoidis kõhtu kinni. Välkkiirelt oli ta uuesti jalul ja pöördus ikka veel maas oleva Dejani poole. Mees hoidis mõlemat kätt nina ees, kuid sõrmede vahelt voolavate nirede järgi otsustades polnud sellest verejooksu peatamiseks abi.
„Ku’at, oled sa lollakas või, No’mén?” vingus ta, naist ühtaegu uskmatult ja süüdistavalt vahtides.
Ta ei teadnud, mida ta peaks õieti ütlema.
„Ma…” alustas ta ebakindlalt, kuid Peter Pain katkestas teda.
„Kuradi hästi, Normén, nii tulebki teha! Savic, ise sa seda norisid, nii et lippa õe juurde ja lase ennast ära plaasterdada. Wikström, kas sul on ka esmaabi vaja?”
Stefan vehkis tõrjuvalt käega ja tõusis raskelt püsti.
„Mul jäi lihtsalt hing kinni, kena tabamus, Normén,” noogutas ta naise poole.
Rebecca punastas süüdlaslikult ja rahulolevalt. Dejani ninaga ei läinud eriti hästi, aga teisalt oli mees oma neetud matšolikkusega ise seda norinud.
Ta oli oma tööga hakkama saanud, ise end vabaks võidelnud ega jäänud abituks ohvriks.
Mitte nii nagu tookord.
Üldsegi mitte nii!
Ta oli nüüd teistsugune, tugevam, parem ja julgem. Täiesti teine inimene.
Kui ta pikkamööda julges pilgu üles Vahtola poole heita, siis nägi ta, kuidas too muigas.
Lihtne juhis, kuid seekord oli ta vähemalt paremini ette valmistunud. Kuumusest hoolimata oli HP otsinud välja vana sõjaväejaki, mille keegi – ta ei mäletanud enam, kes – oli kunagi ammu pärast mingit pidu tema juurde unustanud. Jakil oli palju taskuid, kuhu ta ladus igasugu abivahendid, ja rinna peal lisaks ka pandlad, mis sobisid suurepäraselt telefoni riputamiseks.
Kahekümne seitsmenda filmilõiku vaadates taipas ta pikkamööda, kuidas tuleks kaamerat optimaalse pildi saamiseks kinnitada. Ei mingeid poolhädiseid vöö kõrguselt filmitud hüppavaid kaadreid, nagu elektrirongis ja NK-s, nüüdsest alates headshots only.
Vaatajatele või fännidele, nagu ta neid üha sagedamini nimetas, oli NK asi kõvasti meeldinud.
Ehkki ta ei teadnud, kes nad olid, tundis ta üha tugevamini, et need olid his kind of people, usaldusväärsed tüübid, kellega koos ta hea meelega teinekord külma õlle võtaks, kui võimalus peaks tekkima.
Ta oli tegelikult püüdnud community’sse sisse pääseda. Otsinud avalehte, kus saaks liikmeks registreeruda ja ka mängida, klippe vaadata ja võib-olla isegi fännidega chat’ida. Saada teada, kes nad on ja miks ta neile meeldib.
Aga see ei õnnestunud. Kasutatud otsingusõnad ei andnud mingeid tulemusi, nii et liikmeks sai nähtavasti by invitation only. Natuke jama, teiste mängijate klippide vaatamine oleks olnud pagana cool, rääkimata otsekontaktist fännidega, kuid sinna polnud midagi parata.
Ta möönis vastumeelselt, et niiviisi on mäng õiglasem.
Pärast teise ülesande lõpuleviimist jalutas ta sihilikult aeglaselt mööda Skeppsbrod, kõndis peaaegu pool teed selg ees, et oma kätetööd võimalikult kaugelt imetleda. Kui ta koju Maria Trappile jõudis, oli Mäng professionaalselt monteeritud klipi juba netti riputanud. Tema enda hüplevad kaadrid vaheldumisi tänavalt filmitud kellaga. Seejärel kaks stseeni kõrvuti, keskel nulli poole lugev kell. Ühel pool tema käsi ja nupud, teisel pool pöörlev kell. Kolm, kaks, üks, vajutus, ja pärast seda kella peatumine Stockholm City kohal.
Viissada tublit punkti, isiklik õnnitlus MänguJuhilt ja rida uusi kommentaare, lisaks mõningane ülespoole liikumine highscore-tabelis.
Cool oli veel vähe öeldud! Enne magamajäämist oli ta sunnitud lausa kaks korda paugu lahti saama.
St. Eriksplanil metroost välja, Tomtebogatanile ja ümber nurga. Mida lähemale ta õigele aadressile jõudis, seda kiiremaks muutus pulss. Ta läks üle Birkagatani, et vastasmaja ukse juurest rahulikult objekti uurida ja väljateenitud sigaretti tõmmata.
Maja juures ei hakanud midagi kummalist silma.
Täiesti tavaline elumaja, ehitatud oletatavasti millalgi kahekümnenda sajandi alguses. Neli rida tavalisi pluss ärkliaknad katuse all andsid kokku viis korrust. Esimesel korrusel mingi kauplus või firma, ja kõige üleval kindlasti luksuslik katusekorter.
Mis siis nüüd edasi saab?
Ta võttis telefoni vasaku õla kohalt aasa küljest, kuhu ta selle pärast mõningast kõhklust oli kinnitanud, libistas kaameraga üle maja fassaadi, zuumis välisust ja seejärel uuesti tervet maja. Kui ta sellega valmis oli, hakkas väike punane lamp vilkuma.
Napp tekst ekraanil pani HP rahulolematult laupa kortsutama, kui ta hetk hiljem üle tänava seisva halli alajaama taha kinnitatud kilekoti pettunult välja õngitses.
Oli ta Birkastani sõitnud tõesti ainult selleks, et mingit närust pakki ära tuua?
Mis kuradi ülesanne see sihuke on?
Ta ei jõudnud veel koti sissegi vaadata, kui lamp uuesti vilkuma hakkas, ja mõni minut hiljem luges ta selle õhtu kolmandat teadet, mis südame jälle ärevalt põksuma pani.
This was more like it!
Ta kontrollis, et kaamera toimib ja kinnitas telefoni oma kohale tagasi.
Siis vajutas ta sõnumiga saadud uksekoodi ja kuulis luku surinat.
Lights, camera, action! mõtles ta erutatult, avas ukse ja libises sisse.
Esimene sihtmärk pöördus välgukiirusel!
„Ees paremal,” registreeris ta aju, vaist hoolitses ülejäänu eest. Ta pistis parema käe pintsaku alla, tõmbas püstoli kabuurist ja samal