GEIM: mäng on alanud. Anders de la Motte
Читать онлайн книгу.
valvekaamera salvestuse peale jääda ja liikus edasi raamaturiiulite vahele.
Ta vajutas „ready”-nupule.
Vastus tuli otsekohe.
Algul vahtis ta küsival ilmel ekraani, siis jõudis talle lõpuks kohale.
Loomulikult! Võib-olla natuke lapsik, kuid samal ajal üsna lõbus! Ülesannete koostajatel oli kahtlemata hea huumorimeel…
Endamisi muiates asus ta riiulite vahel otsima, vedas sõrmega mööda raamatuselgi ja leidis peagi, mis vaja. „Alice Imedemaal”, kõigi filmifriikide väike kultusraamat. Ta võttis riiulist raamatu, lehitses seda ja otsitavat leides oli oma üllatuseks nii erutunud, et oleks väikese valge plastkaardi peaaegu põrandale pillanud. „5. korrus, 18.55,” oli muidu tühjal läikival kaardil lühike tušiga kirjutatud tekst.
HP kortsutas kulmu. Ta tundis kaubamaja nagu oma viit sõrme, suurepärane koht, kui eesmärgiks oli hajameelsete turistide otsimine või lihtsalt aja surnukslöömiseks inimeste jälgimine. Ta oli sada prossa kindel, et kaubamajas on vaid neli korrust. Pärast kiiret pilku Casiole veendus ta, et tal oli mõistatuse lahendamiseks kolm minutit aega.
Trepid olid üle koridori liftide vastas, the eye in the sky eest keeras ta näo taas kõrvale, lihtsalt igaks juhuks. Marmor ja messing, udupeen värk. Tip-tap, tip-tap. „Kavalpea kits Bruse ronib mööda Võlusilda…” itsitas ta endamisi.
Muidugi oli tal õigus. Neljas korrus oli kõige ülemine, vähemalt tavaliste surelike jaoks.
Silt ei jätnud selles osas kaksipidise tõlgendamise võimalust. Kuid lukustatud kuldse ukse taga jätkus trepp veel ühe korruse võrra ülespoole.
Ta kohmitses plastkaardiga, patsutas seda kaardilugeja vastu ja kuulis piiksatust. Kuid uks jäi suletuks. Siis märkas ta väikest märkmepaberit.
„Kaart + kood” oli paberile kirjutatud, ja ta meeleolu hakkas kivina langema.
Mis kuradi kood?
Ta mõtles paar sekundit ja proovis siis numbrikombinatsiooni 1855, kuid kaardilugeja protesteeris vihase kahekordse piibitusega. Ta kontrollis mõne äreva pilguga ümbrust, kuid kõik oli rahulik. Tundus, et korrus oli täiesti inimtühi.
Mis nüüd edasi?
Ta võttis vöö küljest mobiili, kuid selle lamp oli kustunud. Telefonist pole seega mingit abi.
Või siiski… Seda tasus katsetada.
Ta lükkas kaardi uuesti lugeja vastu, toksis numbrid 128 ja lisas pärast sekundilist kõhklemist kõige lõppu nulli.
Sõbralik ühekordne piiksatus, seejärel läks uks lukust lahti.
Peksleva südamega avas ta ukse ja läks üles, viiendale korrusele.
Üleval oli veel üks metalluks ja kaardilugeja.
Kiire pilk üle õla selja taha, lugeja piiksatus ja uksest sisse. Meeled olid pinevil, suus adrenaliini maitse. Puudu on vaid dramaatilised viiulihelid, siis oleks pilt täielik!
Viltuse katuse all oli kitsas koridor, päevavalguslampide värelev valgus ja veel terve rida rauduksi. Tunduvalt vähem stylish kui alumised korrused. Mis siis nüüd juhtuma hakkab?
Samal hetkel, kui ta endamisi selle küsimuse esitas, hakkas telefon uuesti vilkuma – peaaegu nagu oleks see tema mõtteid lugenud. Natuke spooky!
Ta võttis mobiili vöö küljest lahti, et sõnumit lugeda, kui koridoris kajav hääl ta võpatama pani ja telefon pudenes betoonpõrandale.
„Lugupeetud külastajad! Kaubamaja suletakse viie minuti pärast. Olete taas oodatud homme hommikul kell üheksa. Alumine korrus on avatud kuni kella kaheksani.”
Kurat, kuidas ta ehmatas! Ta oli seisnud nähtavasti täpselt kõlari all. Vaata, et peab veel minema aluspükse vahetama.
Omaette torisedes võttis ta telefoni maast üles ja luges sõnumit.
Valge küülik pidi kolmas kord tööd tegema ja ootamatult seisis ta tühjas betoonseintega ruumis keset surisevaid kaste, kaableid ja lüliteid. Lõhnas elektri ja sooja metalli järele.
Kaste oli kuradi palju, aga õnneks oli vaid üks neist must. Vana bakeliidist kobakas, mis teiste, anonüümselt hallide plekk-kastide hulgast kenasti silma torkas. Esiküljel kaks nuppu, üks sinine ja teine punane.
Ta vajutas ready.
Ta vajutas „Jah”.
Sõnum kadus ekraanilt ja selle asemele ilmusid numbrid.
See oli lihtsalt kuradi fucking über-cool! Täiesti tema rida! Nii et kumb siis valida, sinine või punane?
Mõlemad olid nähtavasti õiged, kuid ainult ühel on mingid suuremad tagajärjed?
Ta tundis, kuidas veri kõrvus taob.
Play it safe or go all in?
Loomulikult oli ainult üks vastus.
Seiklus ilma riskita on fucking Disneyland! Aeg välja uurida, kui sügav see küülikuurg õigupoolest on!
Ta vajutas punast nuppu.
Kastist kostis plõksatus ja seejärel nõrk surin. Laes rippuv päevavalguslamp hakkas vilkuma.
HP hoidis hinge kinni.
Pärast ettekande lõpetamist käis ta uurimisosakonnast läbi, et vaadata, kas mõni vanadest kolleegidest on tööl. Ta oli ihukaitseosakonnas ainult komandeeringus ja tavaline töökoht oli seega alles. Kuid koridor oli tühi, see polnud kuigi imelik, sest kell oli juba peaaegu seitse. Neil, kes puhkusel polnud, oli vähemalt oidu õigel ajal tööpäev lõpetada.
Pärast intervjuud Anderbergi juures viidi ta politseiautoga koju, nii et jalgratas seisis ikka veel politsei garaažis. Kõige otsem tee sinna oli arestimaja liftiga ja ta läks trepist „beežile kilomeetrile”, nagu keegi naljanina pika koridori oli ristinud.
All käis vilgas tegevus nagu ikka reede õhtuti. Kõik arestikambrid olid juba täis, paar väsinud uurijat liikus ruumide vahet, kus patrullid oma ettekandeid tegid. Paari tugeva politseiniku vahel eskorditav eriti lärmakas joodik oli hõivanud peaaegu kogu korrapidaja klaaspuuri esise ruumi.
Friday night, joomine ja fight oli olnud küll kasulik kogemus, kuid tagasi ta sinna ei igatsenud…
Üks konstaablitest noogutas talle tuttavlikult ja ta vastas möödudes mehe tervitusele. Lifti poole minnes kuulis ta, kuidas konstaabli raadio tööle hakkas:
„70. patrull, üldine kutsung!
Autod Hamngatanile ja Nordiska Kompanieti juurde…”
Midagi ei juhtunud. Ta küll ei teadnud täpselt, mida ta oodanud oli, aga ikkagi. Mingi