---

Скачать книгу

---

kohemaid häbi. Olen ühes ruumis nelja ajuhiiglasest teadusdoktoriga ja tunnetan sõnumeid teistpoolsusest. Võiksin siis juba tunnistada, et kannan kaasas kristallkuulikesi.

      „Eeldan, et üks neist aiapiiretest sisaldab ka üldist arusaama surmast,” lausub Toler.

      „Loomulikult,” vastab Livorno.

      „Mis juhtub, kui ütlen talle, et ta on surnud?” sirutab Toler end klaviatuuri poole ja teeb õhus trükkimise liigutusi.

      Livorno astub Toleri ja dr Bassetti vahele. „Hauavaikuses ei saa tekkida ju kuigi elavat vestlust.”

      Toler kummutab veini alla, teeb hirmsa grimassi ja ulatab klaasi mulle. „Hauavaikus,” sõnab ta. „Oskad sõnu seada, professor.” Ta naeratab ja surub kõigil kätt ning vaatab samal ajal liigagi sügavale silma sisse. „Tahan teid kolme õnnitleda, et olete jõudnud iseseisvalt AOL-i13 ajastusse.” Ta annab meile viksilt au ning lahkub koos assistendiga.

      „Ta armastab mind, nagu oleks mu enese poeg,” tuletab Livorno meile meelde.

      „See tundub kuidagi oidipuslik,” sõnan.

      „On raske olla vanast õpetajast nii palju madalamast klassist.” noogutab Livorno kaastundlikult ja võtab veiniklaasist rõõmsa lonksu.

      Kui olen tagasi kontoris, püüan lahendada täna tekkinud suurt küsimust: kui hea on Dr Bassett 2.0 tegelikult?

      frnd1: miks läks kana üle tee?

      drbas: kanad on tavaliselt aedikus

      frnd1: kuidas saab puust ühe käega talumehe?

      Ootan vastust.

      drbas: ma arvasin, et me räägime kanadest

      Dr Bassett on ametlikult juba kahe küsimuse jooksul ärgas olnud.

      frnd1: räägi mulle röövitud tüdrukust

      drbas: kunagi rööviti üks nooruk tundmatute inimeste poolt. levis kuulujutt, et selle taga olid iraanlased, aga ainsad pärsialased, kes meie linnakest kaunistavad, on raamatukoguhoidjate kassid. ma arvan, et kaua kadunud isa on parem kahtlusalune

      frnd1: mis temaga juhtus?

      drbas: otsingurühm lahkus hommikul kell 9 pärast hulka tasuta kohvi ja pagaripoe pontšikuid. nad tulid tagasi tasuta lõunaks ja seejärel tasuta õhtuooteks. tüdrukut ei leitud kunagi

      frnd1: mitte kunagi?

      drbas: tüdrukut ei leitud kunagi

      frnd1: millal see juhtus?

      Arvuti võtab küsimuse läbi närimiseks aega. See on talle tõeline pähkel: „see” ei viita pelgalt sõnale, vaid tervele vestlusele.

      drbas: 1979. minu naine oli küllaltki mures, sest meil oli endalgi kaks poissi

      Bingo.

      frnd1: kus su poisid praegu on?

      drbas: vanem elab michiganis. noorem käib kolledžis viimasel kursusel

      frnd1: kas nad on õnnelikud?

      drbas: kas õnnelikkus on oluline?

      See on pettemanööver.

      frnd1: miks sul oli perekond?

      drbas: mul on ikka veel perekond

      Teen seda viga sageli, et räägin tema elust minevikus.

      frnd1: olgu, miks sul on perekond?

      drbas: miks mul on perekond?

      frnd1: jah

      drbas: pojad on jumala õnnistus

      Kas see lause on pärit päevikutest? Või süntees? Olgu mis tahes, ent seda on lohutav kuulda. Raputan käsi ja kõnnin tagumisse kabinetti. Programm on hästi õnnestunud. Kohe väga hästi. Seda ei ajaks pärisinimesega segamini, kuid on täiesti usutav, et arvuti tõepoolest teab, millest vestluskaaslane räägib. Asetan käe masinavärgi küljele, aju juurde. See ümiseb ja sumiseb.

      3

      NII VÕIB mööduda nädalaid. Töötan päevad läbi vaikuses, istun lõuna ajal kohvikus, naasen oma hästi hoolitsetud korterisse. Valmistan õhtusööki, mõnikord midagi keerulisemat, ent tavaliselt lihtsa eine. Hoolitsen kassi eest, loen arvutist uudiseid ja lahendan sudokusid, kuni kulm kange. Olen San Francisco tenniseklubi liige ja püüan käia seal ikka paarismängu turniiridel ning vahel ka vallaliste õhtutel, mis on erakordselt sünged. Ilusad ja lahutatud lühikeste seelikutega naised pritsivad silmist meeleheidet nagu mürgised konnad. Kutsusin kord ühe advokaadi välja, et paar napsu teha, ja ta peaaegu hüppas mu autosse. Hiljem selgitas ta, et sellest oli liigagi kaua aega möödas, kui ta viimati kellegi teise korterit nägi.

      Majapidajanna tuleb teisipäeviti ning lööb kõik läikima. Ta on heatujuline brasiillanna ja ma olen temast fantaseerinud. Kuid minu kaitseks võib öelda, et tegemist pole unistusega, kus majaisand kasutab abilist kurjasti ära, vaid fantaasiaga, kus kahe erineva taustaga inimese vahel tekib kaunis armulugu. Vähem „Caligulat”, rohkem „Minu veetlevat leedit”.

      Kogu mu hostelireisi mõte seisnes uue, ajutise identiteedi loomises, kuid lõppkokkuvõttes ei olnud ma edukas. Ärkasime Racheliga väikeses voodis, teineteise embuses nagu armunud. Tõmbusime teineteisest eemale, mõlemad kanged, ja mu pea tuksles. Ta uuris häiritud pilgul põrandale heidetud riideid, justkui oleksid need killukesed millestki väärtuslikust, mis ta käte vahelt maha on kukkunud. Kõik tundus maailmalõpulikult kohutav. Oli õige hetk suruda kätt ja astuda bussile number 48 Missioni suunal, ent ometi tegin midagi, mis üllatas mind ennastki – heitsin uuesti selili ning rääkisin talle täpselt, kes ma olen ja kus elan. Ulatasin talle isegi visiitkaardi. Ja tema tegi midagi, mis üllatas omakorda mind – naeris.

      Nõnda tundsingi meeliülendavat ärevust, rõõmu ja veendumust, et saan karistatud, kui mu postkasti potsatas e-kiri:

      mis värk on … me hängime õhtul rahvaga Stinsonis … tled ka?

      oleksid oma jope LOL … tegelt ka, oleks lahe, kui tuleksid … r

      Hostelist on möödas kolm kainestavat nädalat. Mind hämmastab, kui vale see e-kiri tundub: armsad kirjavead, toon, selle olemasolu. Ta on kahekümneaastane, kes pole veel keskkooligi lõpetanud – LOL.

      Kuidas saab tal olla Marinis mingi „rahvas”? Loodan vaid, et ta ei mõtle selle all oma vanemaid.

      Küsin dr Bassettilt, mida teha.

      drbas: enne pere loomist on normaalne käia kohtamas

      Kui tööpäev lõpeb, uurin Subaru tahavaatepeeglist oma nägu (Amiante Systemsis pole peegleid) ning mind häirib mu süütu ilme. Olen lahutatud ja enesetapja poeg, kuid need tsunamid on möödunud minust jälgegi jätmata. On tõsi, et San Francisco mehi saadab peeterpaanilik kuulsus, ning ma kasutan tõepoolest head nahaniisutajat. Sellest hoolimata sooviksin endale nägu, millel oleks rohkem iseloomu. Kui ma naeratan, jooksevad mu silmade juurest eemale kitsad jooned, mis laienevad lõpus nagu kassi vurrud. Kui tõsinen, ei kao jooned kuhugi. Ent see on ka kõik, mis elu mulle näkku on söövitanud.

      Ja vaadake mu riideid! Amiante sundimatu õhkkond on neid mõjutanud. Ma näen välja nagu ilmetu veebikuulsus, kes on otsustanud, et ei riietu nagu ilmetu veebikuulsus. Mu riietuses on märke alternatiivsusest, kaelused on liiga avarad, püksid hoiavad reite ümber, mansetid on liiga prantsusepärased … aga kelle jaoks ma seda kõike teen? Laham kannab baju kurung’i14 ja polüestrist pükse, Livorno, kes näeb välja nagu Eisenhoweri-aegne vabariiklane, peab mind stiilseks riietujaks. Tunnen end Tolerina: olen nagu mees, kes varjab oma tõelist mina.

      Ma ei kujuta ette, mis mulje see jätaks Rachelile ja rastapatside ning jämedakoeliste pontšodega Marini hipirahvale. Nõnda käitun vastu tahtmist ja lähen koju oma välimust muutma. Lõhkised teksad, tennised, iroonilise kirjaga T-särk – madaldan end piisavalt, et vastavasse vanuseklassi sobituda. Võlts linnavälimus nende

---

Скачать книгу