---

Скачать книгу

---

suunas, lõbustatud igaühest, kes sisse astub – või ehk on ta lõbustatud hoopis sellest, et keegi kunagi ei sisene.

      Mul pole infotehnoloogia alast tausta. Tegelikult pole mul ühtki teaduslikku tausta, vaid vähetarvilik magistrikraad ärikorralduses. Aga mulle meeldib mõelda, et olen teadlase tüüpi, avatud hüpoteesidele ega astu ruumi, nina eelarvamuste suhtes pesulõksuga kinni pigistatud. Tõendusmaterjal on tõeliselt oluline. Amiante eesmärk ongi otsida tõendusmaterjali. Püüame luua esimest intelligentset arvutit, aga intellektuaalsus on täpselt sõnastatud: säärane arvuti peab olema võimeline meid vähemalt kolmekümnel protsendil kordadest ära petma. Kolmkümmend protsenti! Oh neid elu mõõte!

      Kahjuks pole me eesmärgile kuigi lähedal. Me ei petaks üht protsentigi. Täpselt, üht protsentigi. Pärast kaht tööaastat räägib dr Bassett sedasi:

      frnd1: räägi mulle john perkinsist

      drbas: john perkins on meeter kuuekümnene ja sama töntsa kas nagu hekk

      Kuigi võib tunduda naeruväärselt primitiivne, on see tegelikult kõike muud: oleme rääkivate arvutite tippklass, teistest kõvasti ees. Aga jutu sisuks on kurnavad üksikasjad – mida mu isa sõi, kellega rääkis, mida sellest arvab, mida sõi ja, taas, kellega rääkis. Ta soovitab täpset mullasegu – pooleldi liivsavimuld, pooleldi lehmasõnnik, kuna tegemist oli tema onu Jacki retseptiga, kuidas kasvatada tomateid, mis võitleksid California maitsetute viljade vastu. Ta reedab kliiniku patsientide usaldust ja räägib nende kohta naljakaid labasusi. Ta vaidleb, kas paremad antibiootikumid on tablettide kujul või süstitavad. Ja kuigi pelk tõsiasi, et mu isa pidas päevikut, oli jahmatav, on kogu suurus – viis tuhat lehekülge, mis kirjutatud enam kui kahekümne aasta jooksul – lausa šokeeriv. Kuid sellest hoolimata pole päevikus midagi eriti paljastavat. Lehekülg lehekülje järel arvamusi ja detaile, ent ometi suudavad märkmed teda sama palju peita kui esile tuua. Kui välja arvata mõni üllatus, näiteks isa mure mu vanema venna naiselike joonte pärast, pole neis ühtki märget, et selle mehe sisimuses oleks peidus tõeline mees, nii et võiks järeldada, et see nii polnudki. Päevik on põhjalik, üksikasjalik, skandaalivaene, peaaegu kõrvuni lõunalik ja rõõmsalt umbisikuline täpselt nagu ta isegi. Hoolimata mõnest juhuslikust viitest noortele inimestele pole meist vennaga kuigi palju juttu. Mu ema leiab rohkem kõneainet, ent sedagi pigem karikatuurina lõunaosariikide tublist naisest. Tugev, tervameelne, täiuslik iludus. Säärane pläma panigi mind California ja selle maitsetute tomatite (mis, tuleb tunnistada, on tegelikult maitsvad) eest põgenema. Ainsad, kes tema päevikus tõeliselt ellu ärkavad, on kohalikud, eriti mu isa sõber Willie Beerbaum, kellel on säärane suuvärk, et seintelt koorub värvgi maha. Mõnikord unistan, et oleksime võinud luua programmi hoopis Willie põhjal.

      Kui ajalooühing avalikustas katkendi päevikutest ja nimetas mu isa lõunast pärit Samuel Pepyseks, olin veel kolledžis ja tol hetkel kõlas see kõik lootustandvalt uhkelt (kuigi ma polnud Samuel Pepysest kuulnudki). Teadsin, et mu isa oleks olnud üliõnnelik. Päevikud on traditsioonide pooldajatele ja vanamoodsatele inimestele kui armastuskirjad. Moodne maailm valmistas isale kannatusi. Vahel mõtlen, et ta oleks vajanud üheksateistkümnenda sajandi kooleraepideemiat, et olla kangelaslikuks toeks vaestele ja haigetele ning leevendada nende õndsaid kannatusi. Selle asemel sai ta hoopis vaeste terviseabi ja tasulised teenused ning inimesed, kes söövad end Cheetose krõpsudest surnuks. Ent katkend ei meelitanud välja ühtki juhtkirja ja pole ka ime, miks. See on täis sääraseid lõike:

      Müüsin vanale John Perkinsile, kellel on Chambersville’i teel talu, võidusõiduhobuse nimega Blazers. Mul pole aimugi, mida ta kavatseb sellega peale hakata. Ta on meeter kuuekümnene ja sama töntsakas nagu hekk, Blazers on aga pooleldi Tennessee kõnnihobune. Kas Perkinsil on piisavalt julgust, et säärase ratsu selga istuda? Ma ei söandaks vaadata, kuidas ta rappub mööda teed nagu põrkav kummipall. Aga ta pakkus õiglast hinda ja inimesele võib ju lubada oma kirgede rahuldamist, on need siis rumalad või ei. Les Roark räägib, et Perkins käis eelmisel nädalal Grand Leaderis ja küsis Stetsoni kaabude kohta.

      See on sissekanne aastast 1983! Michael Jackson tantsis tol ajal, teemantkindad käes. Challenger tegi Maa ümber tiiru. Nõukogude Liidus müüdi Pepsit. Miks kõlab see kõik, nagu vana Hickory8 oleks jätkuvalt Valges Majas?

      Kui töö vastu võtsin, ei öelnud ma Livornole, et ei teadnud isa päevikupidamisest midagi ning et meie suhe polnud kuigi lähedane. Selle asemel kujutlesin, kuidas pakiksin kahe valvuri silme all oma Giantsi vimpleid kokku, ning ütlesin, et tulen hea meelega. Olin tõenäoliselt parim valik. Mu ema tundis isa paremini, kuid Californiasse kolimine ja täiskohaga töö ei tulnud tema jaoks kõne allagi. Ja mu vend oli (on) liigagi aupaklik. Olen rahul, et liigne tundlikkus ei suuda mind pimestada.

      Ma ei saaks öelda, et olime isaga lähedased, eriti siis, kui olin teismeline. Hõredad lainelised blondid juuksed, kahvatu nahk ja helerohelised silmad muutsid ta läbipaistvaks. Vaevu silmale nähtavaks. Ühel hetkel lõppesid me ühistegevused (jaht, kalapüük) ja ta muutus minu jaoks moraalitsejaks. Kuidas õigesti seista, kahvlit käes hoida. Tal said lõpuks teemad otsa, vähemalt minuga. Ta tegi pikki tööpäevi ja oli kahtlemata väsinud ning ega vanemlike kohustuste naise kaela lükkamine polnudki me kodulinnas kuigi haruldane. Ometi pakkus ta mulle üles kasvamise jooksul palju: kena kodu, küllalt palju mänguasju ja spordivahendeid, hea haridus. Aga et pärast surma tänu temale ka tööd saan, oli kõige soojem ja ehk ka ootamatum kingitus. Mõnikord tahaksin, et ta oleks elus, et saaks koos minuga selle iroonia üle naerda, ent ta polnud kunagi kuigi sarkastiline. Või naeruhimuline.

      Mulle meeldib alati alustada vestlusi mõne naljaga. Need naljad on iga kord ühesugused.

      frnd1: miks läks kana üle tee?

      drbas: üks vana naine pakkus mulle täna arstiabi eest kana

      frnd1: kuidas saab puust ühe käega talumehe?

      drbas: maja ääres kasvavad mustad kased

      Kumbki ei kõlba.

      frnd1: peame leidma teema, millest rääkida

      drbas: hiljutised tegevused on põnevad teemad

      frnd1: veetsin hiljuti öö noortehostelis

      drbas: kunagi rööviti üks nooruk täna tundmatute inimeste poolt. levis kuulujutt, et selle taga olid iraanlased, aga ainsad pärsialased, kes meie linnakest kaunistavad, on raamatukoguhoidjate kassid. ma arvan, et kaua kadunud isa on parem kahtlusalune

      [220089: kui sõna „kunagi”, siis ei kasuta „täna”; muuta: minevikku; kordus.]

      drbas: kunagi rööviti üks nooruk tundmatute inimeste poolt. levis kuulujutt, et selle taga olid iraanlased, aga ainsad pärsialased, kes meie linnakest kaunistavad, on raamatukoguhoidjate kassid. ma arvan, et kaua kadunud isa on parem kahtlusalune

      frnd1: mis temaga juhtus?

      drbas: kes tema on?

      See on doktor Bassetti puhul suur probleem. Tema võime kasutada grammatikat ja kõneosi on viidud täiuseni. Oleme loonud kategooriate süsteemi, nii et ta teab lisaks sellele, mis sõnad lause moodustavad, ka suuremat teemat, millele need võivad viidata. Oleme isegi pakkunud talle hulga vanaaegseid pettemanöövreid: kui mõni lause ei tundu talle arusaadav, sõnastab ta selle küsimusena ümber. Kuid ta ei suuda ühest reast pikemat vestlust jälgida. Iga kord kui mõne rea sisse trükin, alustame otsast peale, täiesti uue vestlusega. Püüaksin justkui pidevalt tema tähelepanu äratada, teda üles raputada.

      frnd1: kas nad leidsid selle tüdruku, kelle tundmatud isikud röövisid?

      drbas: otsingurühm lahkus hommikul kell 9 pärast hulka tasuta kohvi ja pagaripoe pontšikuid. nad tulid tagasi tasuta lõunaks ja seejärel tasuta õhtuooteks. tüdrukut ei leitud kunagi

      frnd1: mitte kunagi?

      (Arvuti teeb pika pausi.)

      drbas: ma ei saa aru

      frnd1: kas nad leidsid tüdruku?

      drbas: missuguse tüdruku?

      frnd1: kas nad leidsid

---

Скачать книгу